Hobitumine

Ostsin endale värviraamatu, sest näpud ja mõtted vaja tegevuses hoida kui süüa ja juua midagi ei saa ja tööl stress üle pea ronib.

2016-01-05 13.35.52

Tegin plaani, et kui stress tahab peale tulla, joonistan ühe krabi. Tänase päeva tulemus 8 krabi.

UPDATE: Pluss see plaat taustaks. Väga hea ja mõnus taust värvimisele.

Mis on Eestis huvitavad ja eriskummalised kohad kuhu minna?

Hakkame piffidega* Võrumaale spaasse minema. Mõtlesime, et lisaks sinna ka väikse tervisematka ja kohalikud vaatamisväärsused otsa. Teiste piffidega käisime imelisel Ida-Virumaa retkel, kus Anniki viis meid sellistesse kohtadesse, et pärast inimesed küsisid, et kus väljamaal me käisime. Kohutavalt lahedad kohad, nagu oleks astunud korra Eestimaa pinnalt mingisse teise maailma. Eelmise aasta suvel tegin kahe nädalaga peale poolringi Eestile. Tartust Peipsi serva mööda Narva, siis põhjarannik, läänerannik ja saared lõpuga Pärnus. Pluss suvejooksul retked Lõunasse. Kasutades klassikaks saanud sõnu. Eestimaa on niiiiiiiiiiiiiiii ilus!

Aidu karjäär  – ümbruskond meenutas veidi vulkaanilist maastikku, imelise helesinise veega.

DSC_0085 DSC_0081 DSC_0003

Narva elektrijaama settebassein – psühedeelsete värvide ja vormidega

DSC_0110

Hinni kanjonis ja tunne oli, et kohe astub põõsast mingi eelajalooline loom välja

20140630_162315 20140630_162355

Toila Oru park – Little Italy!

DSC_0350 DSC_0358

Kostivere karstiala – allolev pilt on wikist, sest mul pilt polnud nõus uploaduma.

Polegi tarvis muid maid külastada kui Eestis on veel küllalt avastamata kohti. Mida ma veel peaks nägema? Lahked inimesed andke nõu!

*Mis on sobiv väljend kahekümnendate lõpus ja kolmekümnendate alguses naissoost isikute kohta? Naised pole, kuna me pole piisavalt täiskasvanulikud. Sõbranjed – kõlaks nagu me oleks 70+.Tüdrukud – no vanus ei luba.

Spordiblogimine jätkub

Käisin nüüd suusatamas siis. Elu esimene ametlik suusasõit – 13 km. Hirm oli suur, kuid tahtmine ennast proovile panna veel suurem.

Ilm oli ilus, vorm oli null. Ema oli mu support team ja oleks juba vähemalt 30 minutit enne minu finišit kohal olnud. Mul oli vaja pea 75% laskumistel kukkuda ja siis hanges IGAKORD poriseda, et kukkumine on OK, aga see püsti saamine on ilge ikaldus. Aga muidu oli väga super. Ilm oli iiiiimeline. Esimene pool rajast ma mõtlesin, et ma saan päiksepiste. Mul pole talvel mitte kunagi nii palav olnud.  Ühel laskumisel suutsin 2 korda kukkuda ja mõlemad korral oma randmele kaunilt. Kuigi see oli raja esimesel poolel, sain ma aru kui kehvasti ma ikka kukkusin finišis kui kinda käest võtsin. Kodus avastasin, et ühe käega pole eriti fun riideid seljas ära võtta. Külmutan seda ja kurvastan, et järgmise nädala sõudeergomeetritrennid jäävad ära.

2013-02-24 15.03.34

 

“Kes sa oled ja mis sa oled Birgitiga teinud?” – Krt seda teab, mis juhtus. Vaatab kaua see sportimisenali kestab.

Väga äge oli, et radapidi Pangodisse tagasisõitjad ergutasid ikka mind ja mootorsaaniga tegelinskile, kes meid kontrollimas käis, pidin ma ka korduvalt ütlema, et küll ma sinna finišisse iseseisvalt ära koperdan ikka. Tulemus – tagant poolt viimane!

Sport massidesse.

 

I’m talking in black books

Veits obsessed vist Black Booksiga? Kussa sellega. Mis ma saan parata, et ta nii hästi illustreerib mu elu. Isa sai kingituseks punase veini ja unustas selle mu autosse, mina omakorda unustasin üldse ära,  et mu tagaistmel kaasa sõidab. Pühaba päeval kui ma autoga sõitmas käisin oli jube alkohais autos, ma mõtlesin, et äkki on jääknähud öisest sõprade vedamisest. Täna hommikul oli ka alkohais kui ma üritasin tulutult autot käima saada ja kui ma AbFabi süüdistasin, et ta mu  auto on täis haisutanud, tuli ka nagu meelde, et seal on vein. Noh, õhtul koju jõudes tegin auto ukse lahti. Ilge hais lõi vastu. Võtsin selle pappkarbi kätte.. nurk oli veits lekkinud. Tuppa jõudes avastasin, et mingi moment siis lauba öösi oli ta siis korgi pealt minema lennutanud ja nüüd saan ma sinna pulga sisse ajada, peksta vastu seina puruks putli ja oma lollyt nautida. Huvitav kui ta üles sulab, siis kas veel juua kõlbab?

 

Moeoffer

Astusin siis minagi geelküünteklanni. Suurest mugavusest ja laiskusest põhiliselt. Mul on viimasel ajal küüntega probleeme. Lõhenevad ja murduvad. Kogu aeg peab viil käepärast olema. Mu nimetissõrmede küüned on olnud ükskord elus sama pikad nagu nad praegu on. Kuna nad näevad sellised armetud ja rääbakad välja pealt, siis ma pean neid kogu aeg mingi värviga lakkima ja see värv on maas ülejärgmine päev, mis tähendab uut lakkimisprotseduuri. Tüütu. Kuna mul on perekonnas küünetehnik, siis võtsin ennast kokku ja vedasin ennast tema juurde. Ma pole varem väga tahtnud neid panna, kuna mulle ei meeldinud kuivõrd ebaloomulikud nad mõnel välja näevad. Küünealused oleks nagu tsementi täis. Minule tehtud tööga olen ma aga nii kohutavalt rahul.

Hoolimata sellest, et tulemuseks on siiski lühikesed küüned, pandi mulle kummalegi käele kolm tippu (või kuidas neid  nimetatakse), sest enda omad olid ikka  väga nudid. Värv on ka selline universaalnahaalne, mis sobib tööle ja peole, ei taha mina mingit blingi sinna peale, tahan, et oleks viisakas tulemus.

Progress

Niih.. viha on ala hea motivaator olnud ja hakkasin kohe oma elamist tuunima. Käisin Bauhofi rüüstamas ja saabusin sealt. Värvieemaldi, põrandakatte ja uue vetsuharjaga (töömehed olid mu vana ära läbustanud). Panin põranda maha ja jalgadel on nüüd sossu vetsus olles.

Vetsu seinad ja uks on veel töös. Pluss tuleb sinna mingi ripplagi orgunnida, sest mingid juhtmed jooksevad ülevalt paremast nurgast alla vasakule nurka ja need on vaja viisakaks teha.

Järgmiseks võtsin enda käterätikuivatustoru ette, millelt töömehed juba värvieemaldusega algust olin teinud. Üritasin pahtlilabidaga pekstes suuremat värvi maha saada. Ei õnnestunud väga. Panin siis värvieemaldusliga peale ja kohe hakkas mõnusasti kihisema. Kuna aga sellel torul oli erinevas kulumisastmes kaks värvikihti peal, siis eemaldi võttis pealmise pehmeks, kuid aluskiht ei tahtnud ikka maha tulla. Uus kiht kummiliimihaisust  ja- konsistensiga eemaldit peale. Lõppeks  tuli ikka agressiivselt pahtlilabidaga värvi maha kraapida, et puhtaks saada. Midagi imeliselt kergemaks see eemaldi küll ei teinud.  Aga tulemus sai siis selline.

Tuleb veel liivapaberiga üle käia ja siis tuleb poodi värvi valima minna või siis vaadata, mida siin mõnel üle jäi.

Gertsu sünnipäev!

Nädalavahetusel sai möllu. Gerli sünnipäeva sai peetud nimelt.  Kuna selleks tuli pealinna minna, siis nädalakese võitles praktiline mõistus laiskusega, et kas minna bussi või autoga. Kuna ma startisin Tartust üksi, siis oleks igati mõistilik kasutada ühistransport, kuid .. noh.. mul on mingi probleem bussidega (i love, love, love trains, aga see ei läinud lõuna ajal) ja mulle meeldib hirmsasti autoga sõita, siis jäi peale auto. Tee Tallinnasse oli laupäeva lõuna ajal imeliselt tühi. See oli mul esimene sõit Tallinnasse, peale kiirusmõõdikute paigaldamist, kui ma ise olin autoroolis. Niisiis oli hirmus tegu mitte liiga entusiastlikuks gaasipedaaliga muutuda, mis oli üllatavalt raske. Alati tuli muusikat, millele oli kõva häälega vaja kaasa laulda ja siis muutus jalg jube raskeks, ning paar korda pääsesin ainult tänu ees viisakalt sõitavale autole fotosüüdistusest.  Peale ühte korda valesti keeramist Tallinnas jõudsin ma õnnelikult Gerli maja ette. Mõne aja möödudes jõudsid ka tüdrukud poest tagasi. Nii pea kui Gerli uksest välja kargas, kukkus ta paukuma, sest ta oli närvis, nagu ta ise ütles. Hüsteeriliselt naerva Kristeli selgituste kohaselt oli ta juba pikemat aega selline ja  poes karjunud mingi naise peale, kes olevat liiga aeglane olnud. “Sa lähed poodi kui sa tead, mida osta, mitte jalutama!!!!”  Gerli vihkas kõike ja kõiki sellel momendil. Mul tuli kohe soe tunne sisse. Andsime talle üle kingituse ja kaardi, ning korkisime lahti veinipudeli. Siis läks tuunimiseks. Stiiliks olid kaheksakümnendad. Ma olin eelmistel nädalatel lärmasin kõigile, kes viitsisid mind kuulata, kui väga ma vihkan kaheksakümnendaid. Palava kirega. Selle vihkamise all ma pean silmas riietust, soenguid ja meiki. Õõõh!  Sellest hoolimata polnud ma bitš ja otsisin endale fäänsišmäänši riietuse.  Igatahes, läks meil suuremaks meikimiseks ja lakitamiseks. Lakki oli kogu elamine nii täis, et ma tundsin selle maitset endal suus.

Bööfdei gööl!

Kui me olime ennast ära tuuninud, tuldi meile järgi überpeene vana Lincolniga. Lõpuks jõudsime Gerli sõbranna Eneli juurde, kus pidu hakati pidama, napilt enne esimesi külalisi. Pidu oli ikka korralikult oma tehtud kartulisalati, viinerite, morsi ja booliga. Kõik külalised olid viitsinud ennast vastavas stiilis riidesse panna ja  tõid õuldskuul lilli nagu gladioolid ja nelgid. Töökaaslased olid teinud ägeda kollaaži. Tümps pandi käima ja.. pidu võis alata. Mul on hääl siiani veits ära üle mussi rääkimisest ja lihased veits kanged 80. stiilis tantsu vehkimisest. Ok, see polnud niivõrd kaheksakümnendad kuivõrd kõik haiged ja jaburad liigutused, mis iial nähtud tantsuplatsil.

Vahepeal vägistasime sünipäevalast fotosüüdistuste jaoks.

Kui me korteris olime piisavalt laamendanud, seadsime sammud Kukusse, mis oli rahvast puupüsti täis. Kahjuks mängiti minu jaoks täiesti mõttetut muusikat, nii ma istusin ja vaatasin, kuidas rahvas ringi sahmib. Kolmepaik otsustasime kodu ära minna. Õnneks veeti meid läbi mingist burksiputkast, kust ma sain endale käki, mis meenutas kunagi Reinu poest ostetud burkse. Noh, selliseid, millest tuleb kõigepealt kahvliga salat ära süüa ja siis saad parema kraami kallale minna. Mul ei õnnestunud ikkagi päris puhtalt sellest ennast läbi närida ja nüüd on mul seeria pilte, mis sobivad ideaalselt mu pornostaari portfoolio alustamiseks kui antud töökohaga peaks kehvasti minema.

Särav elegants ja daamilikus

Siinkohal tervitakski kõiki töökaaslasi, kes tänasest alates mind veel imelikumalt vaatavad.

Järgmise päeva lõunal kui me lõpuks kargud alla saime, pakkisime ennast Kristeliga kokku ja alustasime sõitu Tartu poole. Nautisime ilusat ilma ja puuduvaid autosid teel. Samuti nautisin mina eksperimenti, kas ma selle bensiiniga Tartuni välja jõuan. Kui mul endal hakkas juba kõhedaks minema, mainisin ka Kristelile sellest uudsest ja põnevast mängust. Nimelt läks bensiinituli põlema 100km enne Tartut, ma mainisin Kristelile mängust kui me olime Adaveres. Ka Kristel oli väga põnevil. Kui lõpuks oli bensiininäidik juba allpool seda jämedamat jutti lõin ma ikka vedelaks, Kristel oleks veel võinud edasi sõita. Samas oleks päris tore olnud kuskil 1km enne Tartut endale kanistriga sõber järgi kutsuda ja seletada talle täpselt, mis mul arus oli. Õnneks saabus Kärevere, kust sai bensiini võtta ja pärast seda olin ma nagu lõvi.. me oleks RAUDSELT selle bensiiniga koju jõudnud ja ma oleks sellega veel täna töölgi käinud.

Õudselt tore sünnipäev oli ja kohutavalt toredad inimesed.  Veelkord palju õnne Gertsule, väiksele tatikale!