Laula mulle laulu

Minusugune ei suuda seostuda tänapäeva muusika ja eriti sõnadega. Need sõnumid neil on enamasti (vähemalt mulle tundub) noorematele, kes ei tea veel, mis või kes nad on. Kes igatsevat suhte järgi, on supervärskes suhtes või lahku läinud. Keegi ei laula kaunist ballaadikest püsisuhtele

“It’s been 20 years and still you turn me on.
After all these years, after all these years…”

Ok, Shania Twain laulis kunagi oodi suhtele.

Mina, kes ma olen kodune ja suhtes, siis mingi tüübi järgi õhkamine või party OOOOONNNN- käisin-väljas-oksendasin-nunnu-et-sa-mu-juukseid-hoidsid – laulud ka ei kõneta. Ma näen auku muusikaturul minusugustele. Ma tahaks lugusid elulistemate sõnadega. Ma võin vabalt anda ideesid. Täiesti tasuta. Näiteks metali-fännidele,

“korjaülesoma SOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOKKKKKIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIID!!!!!!”

Räpi- ja hiphopisõpradele – nakaa… need stiilid, mu meelest, peaks tegelikult üldse olema keelatud vanematele kui 30. Eesti oma mingi 20. Sest noh.. jeesus. ma teen selle raadio lahti ja piinlik hakkab. Nii ägedaid mehi kui räpparid pole ikka üldse olemas. Miski laps laulis, kuidas piff tahab, et välja jooki teeks aga kätte ei anna, teine, et kuidas ikka mingi piff talle jälle helistab, aga ta on mängumees ja ühte naist ei taha, no ja muidugi Lauri Pihlap ja tema ’93, kus luges lihtsalt kõik üles, mis tal selle aastaga assotsieerus, tore teada, et ta oli ka seebiooperi sõber. Sedasorti räppi oskan ma ka

“Mul tänapäeval palju rõõmu pakub osta
puhastusvahendeid, kuni raha saab otsa
koristada üldse ei meeldi, kuid kui vahend on uus,
siis sellega ma natsa küürin peldikupoti nurka.
Cillit, Cif või hoopis Ajax
Kas see potis sitatriibu ära ajab?
Torusiil on alati seal kus peab
Brefi wc-värskendaja varu kõrval, näed?
Kui on vaja rohkem laamendada potis,
siis tuleb kindel olla, et mees Domestose ostis
Kui Domestos ei kära, siis Tiret ikka
Kui see ka mitte, siis poti viskan metsa

Refrään,

kuula, kuula, kuula kuidas voolab…”

Ok, kohustused kutsuvad. Tehke laule mulle, muidu ma pean ise tegema ja see ei meeldiks kellelegi.

Moens

 

Looperid

Ma pole ammu korralikult uut muusikat kuulanud ja siis üks päev sõidad töölt varem koju ja Koit Raudsepa jutuvada asemel käib seal reaalselt muusika ning saate “Draiv” kaks viimast lugu, millest mõlemad läksid looperiks*.  Ei saa olla kaks looperit korraga! Nad on suhteliselt erinevad ka, et neid järjest kuulata. Sest kumbki lugu tekitab erineva emotsioonilaine ja siis tahaks seda sõita võimalikult stabiilselt ja kaua kui vähegi võimalik.

 

Tuleb vist esimeseks tänu ilusale ilmale tantsukas “Feel It Still”.

*Lugu, mille paned kohe uuesti käima kui läbi saab. Looperit kuulad sa seni kuni see vastu hakkab käima või uus peale tuleb.

Birgit presidendiks!

Ohmujumal! Kell 21.40 kuulutati koosolek lõppenuks. Ikka kole näha, mis ikaldus aastate jooksul inimestel hinges. 75% ajast käis jaur tegemata ja vastu võtmata asjade üle. Käidi ja rõhutati mingeid punkte ja muudkui hääletame seda ja hääletame toda. Praegust ühistumutti keegi ei salli ja samas ta kümme aastat pukis olnud. Kuhugi pole me jõudnud ka.

Alustuseks käis tund aega räiget üksteise süüdistamist. Räägiti ohtralt aiaaugust ja siis üks inimene ütles midagi, kõik said erinevat moodi aru ja läks lappama kogu see vestlus ja kui alles oli käes teine punkt kogu diskost ja asjad ikka ketrasid mingi tegemata trepi ümber, mis polnud üldse teema, siis ma ütlesin enda kutsujale, et anna andeks, ma tõesti  ei suuda, 9 aastaga pole midagi muutnud. Tõstsin käed üles ja marssisin ukse poole ja ütlesin, “pange protokolli, et korter 29 lahkus kell 19.41”.  Kuulsin veel selja tagant, et keegi mainis – “kohe nii kurjalt?”

Marssisin koju ja räuskasin Rasmusele, “krt, küll, need inimesed on hullud. Null konstruktiivsust. Pole ime, et nad pole jõudnud asjadega kuhugi”. Tegin ühe suitsu, võtsin klaasi veini. Räuskasin veel, siis jõudsin selgusele, et ülejäänud korteriomanikud ei saanud ju aru, mis minus stressi tekitas ja otsustasin, et lähen selgitan neile.

Marssisin jälle alla tagasi. Astusin uksest sisse ja katkestasin käimasoleva kära. Ma vabandasin oma kergelt agressiivse lahkumise pärast ja selgitasin, et siin on nii palju minevikuvinna ja negatiivset suhtumist ja arutelu ning ütlesin, et ma kahjuks ei soovi enam järgnevatel ühistukoosolekutel osaleda, sest ma ei näe, et siinne seltskond sellise suhtumise juures jõuaks mingile ühisele arusaamale. Kõik olid nõus ja nentisid, et samas kümme aastat tagasi oli see hullem ja siis kui ma jätkasin oma oraaturlust ja maailma parandamist, üritas keegi ka sõna sekka öelda ja üks meestest ütles tollele, et oot.. las ta räägib. I was the new Messiah! Siis tekkis jälle teemaks üks konkreetne probleem ja kui ma üritasin lahkuda, siis nii koalitsioon kui opositsioon palusid mul maha istuda ja mitte lahkuda. Ma armulikult istusin ja ootasin põnevusega, et mis nüüd saama hakkab. Rahvas hakkas ennast kontrollima, sest paistis, et minu outburst pani nad korra mõtlema. See kestis peaaegu tervelt 5 minutit.  Lõpuks saadi aasta eelarve läbi häda vastu võetud. Viimane punkt uue juhatuse valimine. Vana juhatus oli kaks kolmest tagasi astunud ja üks ei olnud ka enam nõus. Uueks juhatuseks pakuti kõik vähegi aktiivsemad isikud koosolekul – koosoleku esimees, protokollija ja afkoors uus värske tuuleke – mina. Kõik loobusid. Läks jälle lahti kümnemintsane jauramine, mul viskas jälle kopa ette… kell oli üheksa, mul oli nälg ja no krt, asjad ei jõudnud kuhugi.. ma võtsin koosoleku esimehe ülesanded üle, KAS KEEGI ÜLDSE ON NÕUS OLEMA?! Vaikus…  No aga selge siis. Ma näen uut erakorralist koosolekut tulemas, nentisin. Peale pooletunnist üleüldist diskussiooni said asjad paika, viimased asjad hääletatud ja kuna läbu ikka käis, küsisin, et ma teeks hääletuse, et kas ma võin lahkuda… kõik olid nõus ja lahkusime iga üks oma urgu.

Värisesin uksest sisse ja sööstsin oma poolikuks jäänud veiniklaasi poole. Never again, ütlesin ma endale. Samas teadsin, et olin andnud näpu ja otsustanud, et I will fix them!

Rasmus, “Muss, paistab, et sa ikka oled endale hobi leidnud”

God, I love Spotify.

Ainus asi, milles ma võtsin “premium” lahenduse ja maksan raha. Tööl ja koduarvutis pluss telefonis kõik pleilistid olemas, kogu maailma muusika otsingu kaugusel. Ma ei ole eriline melomaan, kes kuulaks aktiivselt uut muusikat või teaks vanu hitte peast ja albumeid aastaarvudega. Ma ei kuula bände, ma harva fännan tervet albumit (erand Arctic Monkeys  “AM”). Ma isegi ei oska öelda, mis žanri ma kuulan. Spotify selle eest defineeris mind ära – meeldib Indie, Alternative, Rock, Pop.  Kellegagi ei bondi ka ühise muusikamaitse teemadel, hence I’m here jagamas tuleviku isendaga tänaseid  lemmikuid. Ma ikka aegajalt käin kolistamas oma vanades postides ja kuulamas, mis mulle aastaid tagasi meeldis.

Ma tõmbasin sellest beebimetalist ennast päris mitmeks päevaks kinni. Kogu see babymetali teema on nii happens only in Japan aga no nii hea on antud lugu.

Babymetal – Gimme Chocolate

Praegu käimas kõrvaklappides Spotify poolt pakutud “Hot Alternative” playlistist, kus on väga palju lemmikuid. See Šotist pärit rock band on nii numps oma thicki aktsendiga.

Twin Atlantic – Heart and Soul

Hea peole sättimise lugu. Kleidike selga, huulepulk peale, juuksed puhvi ja vähemalt 15 minutit keerutamist maast laeni peegli ees ja kaasa laulmist.

Paloma Faith – Stone Cold Sober

Kui pärastlõunane päike nädalavahetusel läbi kardinate tuba kütab ja peale tööd 30 minutit taastuda vaja teha, siis see on just see lugu, mida voodis tähekesena päikselaigus vedeledes oma voodile laulda.

Ray LaMontage – You Are The Best Thing

Blogimise surm

blogiemo below

Teate, jube tore oleks kui ma viitsiks blogida igapäevaselt. Kirjeldada neid totraid ja naljakaid asju, mis tööl juhtuvad või diskuteerida päevakajalistel teemadel..bwahahaaaa! Räntida kui AbFab on jälle linkinud mingi erikuradi idiootset perekooli postitust ja kommentaariumi. Teatada rõõmsalt, et Nadja tuleb meile tööle. Kuidas me käisime püssi paugutamas, et ma nüüd eristan püstolit ja revolrist. Tean milline näeb välja M4 ja et pumppüss on jube kerge ja kõige ässam on seda kõndimise pealt taaslaadida. Kuidas me Nadjaga käisime Undergroundis heavy karaoket laulmas ja avaldasime Rollile piisavalt muljet, et meile baarikrediiti anda. Kuidas see baarikrediit on ikka veel puutumata. Kuidas ma Gertsuga shoppamas käisin ja kuidas ma tema lõbustamiseks Sixtinas mingi roosa suhkruvati moodi vidina selga toppisin ning spekuleerisime kus ja kes sellega käivad ning kas see peaks võib olla üldse magamistuppa kuuluma. Kahjuks suudab mu aju peale tööd ainult stand by asendis tühjalt käiata ja ma maandun arvuti ette lobisema ja tühjal pilgul mingit järjekordset mõttetut seriaali vaadata. Asju, mis vähegi süvenemist nõuavad, ma ei suuda lihtsalt teha – väärt filme ja seriaale vaadata või raamatuid lugeda – mkm. Rääkimata blogi kirjutamisest. Pole nagu midagi öelda ka. Enam igat mõtet veebi ei taha oksendada. Keegi on selle alati kuskil paremini ja õigemini öelnud. Ma tean, et kusagil on vanad sõbrad, kes võib olla tunnevad veel huvi, mis ma  korraldan ning blogi on jäänud antud hetkel viimaseks ühenduslüliks nendega. Olgem ausad, ikka igav elu on mul – töö, kodu, töö.. Kui vanasti oli ideaalne nädalavahetus, et saaks õhtuti hullumiseni väljas jauratud ja päevad maha magatud, siis praegu ma parema meelega vedeleks kodus reede ja lauba õhtu ja vahiks mingit filmi, ning päeviti teeks midagi kasuliku ja/või toredat. Vanadus, noh.

Ma püüan hakata rohkem update’e tegema, sest üks Aussie äkki tunneb huvi, mis toimub. Veits reipamas noodis loodetavasti, ma süüdistan kevadväsimust oma üleüldises emotsionaalses nullseisus. Aga päike on!

 

This post is powered by “Öö”

Lükkame kõik öö peale

Ma peaks praegu tegema palju kasulike asju. Selle asemel tõmbasin endale kitarri-appi telefoni ja jämmisin sellega tunnikese. Seda laulu põhiliselt.

Nojaa Gena sünnipäeva laulu ka 😀

Koristamise käigus sai tehtud kole kõvasti juutuubi-diskot Apocalypticaga ja ma natuke muretsesin, et kuidas naabrid suhtuvad sellesse kui umbes seitsmendat korda kuulevad seda lugu

Muretsemiseks, ma leian, et pole põhjust, kuna neil on üksteise peale karjumisega kõvasti tegemist ja kui neil peaks tekkima tähelepanekuid mu läpakakõlarite liigse võimsuse kohta, siis mul on ka complainte nende suht ülepäevitise lärmamise kohta.

Ja see lugu võtab väga hästi kokku mu hetkeemotsiooni. Ma tahan, et see kuu oleks juba läbi. Liiga palju sebimist ja seiklemist.

BTW- mul pole enam teie telefoninumbreid, sest mu nutitelefon on piisavalt nutikas korjamaks igast kontodelt mõttetuid meiliaadresse, kuid sim-ilt ei õnnestunud ühtegi numbrit kätte saada. Ma pole viitsinud ka käsitsi praegu neid ümber kirjutama hakata.

Õõõõh… Ma nüüd tagasi asjalik olema. Kui ma just ei jää endale telefonihelinat otsima…mis hetkel tundub nii ahvatlev.

OMG, mul on bloooog

I know, I know.. sain juba noomituse vaikimise pärast.  Ma olen lihtsalt nii kuradi laisk. Mul on kodus alati midagi põnevamat teha kui blogi kirjutada (sarju vaadata ja nina nokkida). Näiteks pühapäeval sain ma mingi rämeda depressioonipuhangu, sest.. ma olen naine ja sellised asjad ei hoiata ette kunagi kui nad tulevad ja keelduvad omama reaalset põhjust selleks. Õnneks suutis mu perekond seda süvendada, muidu poleks te osa saanud sellisest pildist.

Kuidas ma katatooniliselt vahtisin Downton Abbeyt, mis on iseenesest väga mõnus seriaal naistele (meestele millegi pärast ei sobi I maailmasõjaaegsed hästi kirjutatud kostüümidraamad) ja komplementeeris mu tuju hästi. Muidu kui kedagi huvitab, mis tükk see mul käes on, siis see on Kass Arturi koogirull kahvli otsas. Mõttetu depressioon sai hoobiga pühitud kui ma sain kutse pulma, mis koheselt ka mu aastavahetusplaanideks sai. Imetore!

Üldse on naine olemine nii tüütu aegajalt. Ei, ma ei tahaks mees olla, aga KURAT VÕTAKS see naiste hormoonide värk. Lihtsalt üks hetk on tunne, et maailm su vastu  ja järgmisel hetkel on kõik fain. Isegi ratsionaalne mõtlemine ei aita, et kõik on korras ja kontrolli all. Püüa ennast veenda, kuidas jõuad. Ikka on sisetunne, mis ütleb, et kõik on perses! Ja siis snäpid inimestele valimatult, hoolimata sellest, et keegi pole seda ära teeninud.  Piinlik.  Aaaaaaaaaaaaaga.. midagi minevikust, mis kahetsusväärselt jäi one hit wonderiks.