Laula mulle laulu

Minusugune ei suuda seostuda tänapäeva muusika ja eriti sõnadega. Need sõnumid neil on enamasti (vähemalt mulle tundub) noorematele, kes ei tea veel, mis või kes nad on. Kes igatsevat suhte järgi, on supervärskes suhtes või lahku läinud. Keegi ei laula kaunist ballaadikest püsisuhtele

“It’s been 20 years and still you turn me on.
After all these years, after all these years…”

Ok, Shania Twain laulis kunagi oodi suhtele.

Mina, kes ma olen kodune ja suhtes, siis mingi tüübi järgi õhkamine või party OOOOONNNN- käisin-väljas-oksendasin-nunnu-et-sa-mu-juukseid-hoidsid – laulud ka ei kõneta. Ma näen auku muusikaturul minusugustele. Ma tahaks lugusid elulistemate sõnadega. Ma võin vabalt anda ideesid. Täiesti tasuta. Näiteks metali-fännidele,

“korjaülesoma SOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOKKKKKIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIID!!!!!!”

Räpi- ja hiphopisõpradele – nakaa… need stiilid, mu meelest, peaks tegelikult üldse olema keelatud vanematele kui 30. Eesti oma mingi 20. Sest noh.. jeesus. ma teen selle raadio lahti ja piinlik hakkab. Nii ägedaid mehi kui räpparid pole ikka üldse olemas. Miski laps laulis, kuidas piff tahab, et välja jooki teeks aga kätte ei anna, teine, et kuidas ikka mingi piff talle jälle helistab, aga ta on mängumees ja ühte naist ei taha, no ja muidugi Lauri Pihlap ja tema ’93, kus luges lihtsalt kõik üles, mis tal selle aastaga assotsieerus, tore teada, et ta oli ka seebiooperi sõber. Sedasorti räppi oskan ma ka

“Mul tänapäeval palju rõõmu pakub osta
puhastusvahendeid, kuni raha saab otsa
koristada üldse ei meeldi, kuid kui vahend on uus,
siis sellega ma natsa küürin peldikupoti nurka.
Cillit, Cif või hoopis Ajax
Kas see potis sitatriibu ära ajab?
Torusiil on alati seal kus peab
Brefi wc-värskendaja varu kõrval, näed?
Kui on vaja rohkem laamendada potis,
siis tuleb kindel olla, et mees Domestose ostis
Kui Domestos ei kära, siis Tiret ikka
Kui see ka mitte, siis poti viskan metsa

Refrään,

kuula, kuula, kuula kuidas voolab…”

Ok, kohustused kutsuvad. Tehke laule mulle, muidu ma pean ise tegema ja see ei meeldiks kellelegi.

Moens

 

Advertisements

Kodumajandamine

Üritan maja ümber olevat aeda lasta ümber ehitada. Praegu on olemas ainult kahepoolsed väravad. Ei mingit jalgväravat ja kõige pisemad sõbrad ilma abita ise aeda ei saa. Nüüd kui ma võtan endale nässu, siis ma tahaks maja külgedesse jätta jalgväravad ja sissesõidu ilma väravata, et ei peaks põdema, et autoga manööverdades loom minekut paneb või üldse kuhugi ette või alla jääb.

Aiatüüp üldse ei taha mulle seda aeda teha. Ta on kogu meie suhtluse vältel nii tõrges olnud, et mul tekkis täna kerge stress, kuidas ma inimesele ikka seda tööd peale surun. Hinnapakkumist ma ei ole veel saanud, kuid mind siiralt huvitab, et mis sealt tuleb. Lauad, mida aia jaoks vaja on, peaks ise muretsema ja värvima, sest seda teha ta ei taha. Sissesõiduteel olevate kividega ta ka ei oska tegeleda. Rasmus küsis, et mida ta siis üldse teeks? Onju. Leidsin ta guugeldades. No ma ei tea, miks meil pole mingit ehitustööde portaali? Kus oleks lihtne leida igale kodus tekkinud probleemidele lahendus. Tahad midagi paigaldada, ehitada vms. Väiksed tööd.

Otsi probleemi – “aia ehitus”, “lambi paigaldus”  (sest need ka seisavad juba kuukese toanurgas – ei tasu mulle praegu selle lambiteemaga jaurama tulla, et pane ise, see pole midagi keerulist. Ma pole iial seda teinud ja mul pole võtta ka mingit onu Uunot, kes on mihkel iga töö peale. Nii et ära aja mind närvi.) ja siis maagiliselt antakse sulle ette nimekiri asutustest, kes tegelevad sellise asjaga.

Ulme häbistamine käib ka muide kaasas kui sa ei oska teha mingeid lihtsamaid ehitustöid.

“Mis sul need lauad lõigata ja värvida pole”

“Selles ei ole midagi keerulist lähed ostad Bauhofist nurgad ja siis lased nad seina”

Võtab tuju ära teistelt küsida,  et kas keegi oskab soovitada mingit firmat.

…Käis korra surfas tigedalt netis…

Vapsee… on olemas mingi portaal – http://spetsialist.delfi.ee/et . Mkaaay… proovime.

Kevad linnas!

Kaunis! Lõpuks on linna jõudnud kevad. Päike laotab ennast mööda tubasid laiali ja peegeldub talve jooksul räpaseks muutnud akendel.  Meeldiv tuuleke keerutab malbelt kilekotikesi, mis pärinevad prügikastist, kus lõbusad linnukesed kaklevad pompside poolt prügikastist välja kougitud toidupalukeste kallal. Kevad!

Põõsastes kehavajadusi leevendavad prügikastipompsid naeratavad oma lahket hambutut naeratust mänguväljakul mängivatele lastele, kelle emad peidavad punastades oma silmi ja pigistavad taskus ärevalt pipragaasi. Kevad!

Enam pole vaja väljas käies salle kanda praktilisuse pärast, vaid saab nad kunstipäraselt ümber kaela heita. Hetk, las ma läkastan kurgust klimpe, mis vaevu end paistetanud mandlite vahelt läbi pressivad. Lõpuks on käes kevad. Kaugel see suvigi enam on.

Smuuti

Mis smuutiräkit see on? Kookose-ananassi smuuti –  sisaldab 1 osa banaani, 0,3 osa ananassi, 0,3 osa laimi, 0,2 osa õuna ja 0,1 osa kookost. See on banaanismuuti või siis lähenedes sama loominguliselt kui Pai – õuna-laimi, kookose-laimi, banaani-õuna…. põhiliselt siis on see banaani-ananassi smuuti.

Häbitu pettus!

Wish I Was a Cool Kid

[edited – a lot]

Oh, kuidas mulle meeldivad inimesed, kes üritavad olla paremad ja lahedamad kui nad tegelikult on. Mulle meeldib otsida nende vigu ja fassaadist krohvipragude sisse näha. Keegi pole lahe inimene. Kõik on keskmised töllid. Jah, sina ka. Ma kunagi siiralt arvasin, et see on vanusega seotud, et kui inimesed saavad vanemaks,  siis nad kasvavad sellest välja. Võta näpust, ei kasva. Ma olen selles suhtes õnnelik, et ma ei oma ambitsioone “lahe” olemisel.. ma lihtsalt naturaalselt olen imeline… höhöhööö..Aga ennihau, pingutatult khuul olemine on funny. See kuidas inimene ennast presenteerib ja reaalselt paistab teistele, kaks erinevat asja. Mulle nii meeldib kuidas “lahedad” inimesed üritavad sulle selgeks teha, kui lahe nende elu on. Nende elu on lahedam kui sinu, nende pidu on parem kui sinul, nende reis oli lahedam kui sinul, nende lapsed on ägedamad kui sinul. Jeez, lilleke… noone cares! Peaasi, et sa ise ennast hästi tunned. Minu elu ja emotsioone see ei koti. Feissbukk on selles mõttes tore, et seal näed täpselt seda, mida milline ta olla tahaks. “Olen ilus”, “Käin ägedatel reisidel”, “Party-Girl”, “Parim emme”, “Hashtagging my life away, sest ma olen hip and happening”. Õnneks on vastukaaluks ka kontosid, kus on vahva jälgida inimese igapäeva tegevusi ja toimetamisi. Pean rõõmuga nentima, et selliseid klantskontosid on minu sõprade listis vähe ja ei ole väga intensiivsed. Samas siiski käib klatši just kõige rohkem selliste kohta, kelle nägu raamatus ikka üldse ei taha vastata inimesele, keda kohtad tänaval, kohvikus, pubis.

Näide: “Mina ja mu abikaasa”

Fassaad: Tütarlapse feissbukk on täis pilte endast ja Musist – “Minu kõige kõigem”, “See on armastus”.

Reaalsus: Tütarlaps ei suuda vastu panna teiste noormeeste tähelepanule. Avalikult. Korduvalt. Mitme erineva peigmehe puhul

Näide: “Mina ja minu nummi laps”

Fassaad: Minu tita on nii tore ja feissbukk täis pilte

Reaalsus: Emily keiss

Oh, neid näiteid on miljon. Ja need inimesed arvavad, et nende fassaadi keegi läbi ei näe. Võib olla pealiskaudsed inimesed esimesel pilgul. Pikemal vaatamisel on praod selles võltperfektsuses sügavad. Teate, mis on parim fassaad? MITTE OMADA FASSAADI! Selle asemel, et vaeva näha oma imago agressiivsel hoidmisel ja presenteerimisel võiks selle aja investeerida kergesse eneseanalüüsi ja võib olla pidada maha väike vestlus endaga, miks ma ei ole see inimene, kes mu feissbuki kontolt paistab?

reede, uusaasta, no one cares about you or your blog!

Siin ma siis olen, teen aega parajaks kuni AbFab ennast minu poole veab. Rikkudes traditsioonilisi uusaastalubadusi, käisin ma just burksi söömas, hetkel joon õlut ja plaanis on ka sigaret teha. Trenniplaane pole, paremaks inimeseks ma ei kavatse hakata. Ainukese asjana võiks kätte võtta ja rohkem sõpru näha ja väljas käia. Viimane aasta  – nagu ka eelmine – on möödunud töötambi all ja koju jõudes on jaksu ainult telekapulti näppida ja ila suunurgast tilkumas vegeteerida diivanil.

Enam ei taha blogida kõike, mida sülg suhu toob. Aegajalt AbFab lingib või räägib mulle “paremat” kraami erinevatest blogidest ja ma tahaks lihtsalt katta silmad ja kõrvad kinni ning teha “lalalallalalalaaaa…..ma ei taha teada”. Hämmastav ikka, mida inimesed internetti välja oksendavad ning kuidas nad oma rumalust ja madalalaubalisust eksponeerivad. Mõnedel puhkudel tundub, et selle kirjutise autor peaks tõsiselt tegelema eneseanalüüsiga, raskematel puhkudel olen ma veendunud, et seal annavad abi ainult medikamendid. Siis ma tunnen, et ma olen väga normaalne inimene, keda ümbritsevad toredad ja mõistlikud inimesed

(Raudsepp ärritab mind R2-s hetkel jaurab ja jaurab ja poindini ei jõua, mis tuletab meelde, et Krokule ka miski ta juures ei sobi, sest tegime koos Raudsepa kohta lolli laulukese aastaid tagasi. Tere, Kroku! Raudsepp kindlasti väga tunneb oma valdkonda, kuid lihtsalt on tegemist isikliku ebasümpaatiaga. Ja nüüd ta kiljub…  )

Oi, kuidas ma ei salli neid kolmepunkti inimesi, kes aegaajalt mu feissbuki feedi ilmuvad. “täna kodus…”, “ma ei teagi, mida teha…” , “Ei taha üksi olla…” öä, lõpeta! Niuniu.. no one cares!

jaajaa, ma tean, et ma saan nad sealt eemaldada. Aegajalt on lihtsalt tore vaadata, kuidas inimesed ennast lolliks teevad. Mina ei ole süüdi, et nad ise ei saa aru. Ma kunagi olen teinud ühele sõbrale selgeks, et kuidas see välja paistab. Too siis seletas, et see polnud üldse niiiiii mõeldud. Ma ütlesin, et mind ei koti su ratsionaliseerimine antud hetkel, sinu 400 feissbukisõpra mõtlevad, et sa oled passiivagressiivne hädahunnik. Ta ei hoolinud mu arvamusest. Noh, ta ei peagi. Keegi ei saa öelda, et ma pole püüdnud hea sõber olla. Edasi, pead juba ise hakkama saama. See on üldse mu poliitika sõpradega. Kui sa keerad endale järjepidevalt mingit sitta ning selle tulemusena halad ja oled õnnetu, ning ma olen sind püüdnud aidata ja toetada esimesed neli korda. Siis, ausõna, kui sa lähed viiendale sama jama ringile, siis palun ära mulle halama tule sellest. Ma ei viitsi tegeleda inimestega, kes iseendaga hakkama ei saa.

“ja Ta on öelnud, sitt, mille sa oma elus oled laiali ajanud, ei ole kohe mitte teiste asi kokku kraapida”

Well, well.. AbFab on kohe ukse taga. Over and out!

Elu on kakelus

Ma küll püüan ignoreerida inimeste lollust ja lühinägelikust, aga aegajalt ajab see anum ikka kapitaalselt üle. Mind jubedalt ärritab, et ma pean aktsepteerima inimeste agressiivset käitumist ja suhtumist minusse, ning mul puudub või ma ei näe siis võimalust kuidas seda parandada, kui ainult vait olla ja ära kannatada. Kui ma olen püüdnud inimesele selgeks teha, et see pole aktsepteeritav, siis põhimõtteliselt süüdistatakse mind, et ma olen ise selle põhjustanud. Ja see, kas ma käitun nii, et mu suunas peaks agressiivne olema, on otsustada inimestel, kes mind tunnevad.  Nagu peaga vastu seina jooksmine. Sest sa ei saa midagi selgeks teha, sest nad ei vasta su argumentidele vaid üritavad sinust üle sõita mingi oma kinnisideega. Ja korrutavad seda kuni ma lihtsalt vait jään.

Niih, muud teemad

Mina endale kassi ei võta. Vähemalt seni kuni ma üksi elan. Suutsin eelmisel nädalal oma saapaid talvekindlaks teha laminaatparketi kohal. Ehk siis vusistasin hoogsalt mingit spreid, mille tagajärjel muutus põrand väga libedaks ja kuna tegemist oli veekindla spreiga, siis ei lapiga nühkimine ka ei aidanud eriti. Nii ma siis uisutasin seal nädalakese, sest tegemist oli ju kõige käidavama kohaga, kus seda teha. Teavitasin nädalavahetusel sõpru, et kui ma endast märku ei anna igapäevaselt Skype’is, siis palun teha kontrollkõne, et ma ei vedeleks lõhkise peaga kuskil põrandal päevi. Nüüd on ainus oht elule elutoa vaibake, mis kipub libisema. Sinna tuleb ka silikoonnublud alla panna, vist mingit muud lahendust pole.

Mul hakkab korter varsti valmis saama. Ainult 8 aastat pusin. WC vajab tapeetimist ja põrandat. Köögis tööpinna tagune sein katet – ei tea veel isegi, mis ma sinna tahan. Variante nagu oleks – fototapeet pluss klaas, värvitud sein pluss klaas, värviline klaas, plaadid, mingi mustriga tapeet pluss klaas, öäh.. ma ei viitsi selliseid otsuseid vastu võtta. Samas pole mul selle korteriga kiiret kuhugi. Ma mõtlen siin vaikselt uue korteri peale, aga vääääga vaikselt mõtlen. Sest meil need teised korteriomanikud selles majas ei taha kütte eest maksta, mis tähendab seda, et mul on külm iga talv. See aasta kavatsen agressiivselt minna mingite õigusaktidega vehkima ühistusse, et nad peavad mulle garanteerima vähemalt 18 kraadi.  Igavesti tore ühistu on meil üldse. Fonolukk on katki, maja soojustada ei saa, sest meil on seal üürivõlglasi ja kellelgi pole raha, et tõsta remondifondi. Müüa ka seda korterit ei saa, kuna linnaosas on nende korterite müügihinnad nii madalad. Üks lahendus on laen, mida ma ei taha väga võtta, sest mulle meeldib olla laenuvaba. Väga hea tunne, peaks mainima. Nii et kükitame ja külmetame edasi kuni miskit mõte pähe tuleb.

Elu on kaklus hetkel – äkki ikka on asi minus.

to sit back and relax.

PS Kas kellelgi on head võitlusnippi köögikoidega? Ma jälle viskasin oma kuivained ja maitseained kõik minema, sest avastasin, et mingi linnuke on lendama hakanud.

Ma vihkan šoppamist!

Mu keha kattub külma higiga kui ma mõtlen sellele, et ma pean endale soetama mingi riideeseme või jalanõu. Miks midagi maagiliselt kappi lihtsalt ei ilmu. Kogu see protsess on vastik. Lähed poodi – korjad mingi hunniku asju kaasa, riietusruumi. Riided seljast, prooviriided selga ja pärast oma riided uuesti selga. Uus ring poes, uued prooviriided. Sama jant. Pärast on väga kalts tunne ja koju jõudes kohe duši alla. Vähe sellest, Tartu linnas pole mitte ühtegi kuradi poodi, mille riidevalik mulle meeldiks. Üks on, see pannakse kohe kinni.

Tänane saaga algas teksastest. Mitte üheski poes pole minu pikkuses teksaseid. Obviously,  kuna ma olen friggin Eiffel. 36 pikkus on üle mõistuse nõuda. Denim dreamis oli skinny jeans variant olemas, mis pikkuse poolest oleks võinud sobida, aga selles poes polnud minu numbrit ja saadeti Tasku Guessi, ma uurisin huvi pärast palju maksavad. 120 euri. Hell no! Mul on plaan ühe riidenumbrivõrra kaalus alla võtta lähimas tulevikus ja no mis krdi kasu mul on skinny jeanidest, mis siis on not so skinny jeans. Fuck it. Kannan seelikuid ja kleite siis. Ostsin mõlemad.

Kingapoodides on sama teema. Mul on jala number 41. Mis ma leian, et on väga viis arvestades mu pikkust. Kingapoes on šoppamine sama. Kõige pealt vaatad, mida on 41 suurust ja siis proovid jalga ja alles siis vaatad, mis moodi see king välja näeb. Enemasti kipub see šoppamine käima nii, et hõiskad puhtast rõõmust kui su numbrit on ja siis on suva milline see tuhvel välja.näeb. Jalavari olemas. Ma ei osta kunagi kingi mõttega – oh, pretty! Gots to have it. Sest minu jalanumbriga inimesed pole mõeldud ilusaid asju ostma. Enamasti on suuri numbreid ainult mingeid pagana pastlaid alles. Ja siis on need päevad kui mitte ükski king ei lähe jalga. Näiteks täna. Leidsin mingi kinga, mis oli 42 ja siis ka see oli väike.  Vedasin oma vihased lestad koju.

Niih.. vähemalt saab tänane päev ainult paremaks minna.

 

About nothing

AbFab kiunus eelmine nädal mulle, et “miks sa ei kirjuta”. ‘Ta on kõige viimane inimene, kellele mul oleks üldse midagi uut kirjutada. Msnis jõhverdan talle niikuinii kõik ära.

Noh, millest ma siis nüüd kirjutan. Selline 12 aastase päevikupidaja tunne on.

“Täna ärkasin liiga hilja üles, vedelesin veits veel voodis ja siis tuli mulle meelde, et ma pean auto parandusse viima. Viisin auto parandusse. Läksin tööle. Tegin vähe tööd, sest rohkem polnud. Käisin lõunal Matilddaga. Sõime lillkapsapüreesuppi. Läksin tagasi tööle. Tegin veel vähem tööd. Panin aja juuksurisse. Läksin koju. Tegin arvuti lahti.  Kõik lehed olid loetud, näod näoraamatus ülevaadatud. Süüa teha ei viitsi. Leidsin veini. Kirjutaks blogi.  Blogimine on raske. Nõme blogi. Bitšin AbFabile, et naised on aegajalt nõmedad, kaasa arvatud mina ise. Blogiks sellest, aga ei viitsi, pealegi, sõbranjed äkki kukuvad isiklikult võtma. AbFab juba võttis. Rahustasin teda, et jutt ei käi temast. Ei viitsi teisi isiklikult rahustama hakata. Blogimine on raske. Fuck it.. kus mu vein on..”

(Vasakule ära)