Beebiränt XXXL

Oeh.. kes võis arvata, et lapse saamisega avastad sa veel inimesi, keda sa ei seedi. Olles kastikeses “esmakordne ema”, tähendab, et sa saad üpris palju agressiivseid “soovitusi”, kuidas peaks oma last kasvatama. Kuidas ei tohiks. Arstide silmis oled sa ülemõtlev ja  paanitsev kähmik.

Ausalt öeldes pani mu värskele emaduse nautimisele korraliku põntsu kõik lähiringi “heasoovlikud” inimesed õpetustega, kuidas ma miskit tegema peaks. Minu valitud suunad ei vastanud nende soovitustele ja sellele, kuidas ise oldi lapsi kasvatatud. Olles hormonaalne, niigi iseendas kahtlev, siis sellised inimesed lihtsalt rikkusid mu tuju väga ära.

“Sa hellitad oma lapse ära” (ta on kuus nädalat vana…) “Miks ta sul nii suur on, sa peaks talle harvem süüa andma” (rinnapiimalaps sööb siis kui tahab) “Miks sa talle lutti ei anna” (Miks ma peaks? Tal pole vaja ju, ta ei nuta ja talle ei meeldi), “Sa oleks pidanud varem andma lutti, küll siis oleks tahtnud” (Ma selle peale olin juba nii ära frustreerunud, et küsisin, millal see õige aeg oleks olnud, et blokeerida vädžiin juba sünnitusel lutiga?!). “Ta sul ikka lutti ei võta?” (ISSANDJUMAL, jäta see lutt). Sellised heatahtlikud soovitused rikkusid mul kaks esimest kuud lapsega, kes on fucking peach ja tüli ei tee. Ma krt olin nii helge ja õnnis, RAISK. Millal ma elus olen helge ja õnnis olnud?!  Kui ma peaks järgmise lapse saama, siis kolin sellega esimesteks kuudeks metsa.

Kui nüüd aus olla, siis see praazdnik pole veel 100% läbi, sest iga kord kui last nähakse, siis eeldatakse, et see kõnnib tervitama vastu sigaret suus, ühe käega žongleerib kolme apelsini, teises magna cum laude paber, “How do you do, mademoiselle?” Beebs on 4,5 kuud. Sai just kartulistaatusest välja, las laps areneb, eks?

Üleüldse, mis kuradi pärast inimesed arvavad, et neil on õigus kommenteerida, kuidas ma OMA lapsi ja loomi kasvatan? Reaalselt on teised inimesed mu suurim miinus lapse ja loomade omamisel. Stabiilselt on neil häda ja vajadus kommenteerida.  Ja ma ei saa eemaldada neid inimesi oma elust, cause relatives’n shit. Ma saan minimeerida suhtlemist. Mul on ainult üks elu ning ma väga väärtustan oma vaimset tervist ja ma ei pea sellist jampsi taluma. Võivad hakata mingid draamad nii tulema.

Nii.. probleem number kaks. Meditsiinitöötajad. Minusse hakati suhtuma nagu idiooti juba raseduse ajal. Mingid teadustööd näitavad, et naiste probleeme ei võeta tõsiselt meditsiinipersonali poolt, mind nagu hämmastab, et naised ise ei võta teiste naiste probleeme tõsiselt. Kasvõi siis kui mul oli düsmenorröa (mis ei ole suguhaigus, kuigi nimi kõlab nõnda, vaid valulikud päevad), siis ainus meditsiin, mida pakuti, oli ibukas -töötavaks doosiks timmisin 2x400mg iga 4h tagant ja nii mitu päeva. Hea, et mul maks on alles veel. Üks arst kirjutas ka antidepressante, sest raudselt mul on lihtsalt madal valulävi ja ma teesklen. Naine olemine ongi valus. Lihtsalt nii ongi. Raseduse ajal oli ka mul üks error – mul ainult üks error oligi, muidu oli imeline rasedus ja nautisin pea igat minutit . Aga raseduse ajal ongi valulikud aspektid tavaline ja sinna ei saa midagi parata. See läheb ära kui sünnitad. Viimastel rasedusnädalatel tuttav apteeker soovitas magneesiumi võtta ja määädžik, see error kadus!

Kus ma olingi…. vaja oli nässutada oma last ja siis hoog raugeb.. aa.. ok.. jälle mind diskrimineeritakse, seekord meditsiinitöötajate poolt. Perekool – tuleb välja, et Tartus pole võimalik leida sünnituseks hingamistehnika loenguid/praktikat, mis poleks joogaga seotud kuidagi. Ma pole mingi ürgema-kuninganna, kes sinist õhku nina kaudu sisse hingab ja suu kaudu jälle välja laseb ja siis oma põrnaga otsekontakti saavutab.. nein. Eeterlikud õlid, kristallid ja muu selline võiks jääda osaks abistavaks jõuks neile, kes usuvad, mitte olla primaarne meetod.  Teine seik Perekooliga oli üks loeng, kus lihtsalt sulle tehtigi selgeks, et rasedus teebki sind lolliks ja sa oledki loll ja vaata, mis sinust üldse peale sünnitust järgi jääb. Hääletoon oli ka nagu me oleks mudilased, kellele loetakse muinasjuttu – “ja sa OLEDKI peast kakti JA SEE ON JUMALA OKEI, et sul peas midagi enam kinni ei püsi”. OK, lady, shhhh…

Lõpuks jõuame ka asjadeni, mis selle klaasi lõplikult ümber kallutas. Lapsega manuaali kaasa ei anta, eks. Ja kui lapsel tekib mingi probleem, siis sa tahad teada, mis see on, kas sa saad ise midagi teha, et seda asja ei oleks enam. Väga palju beebimeditsiini koosneb ravimist nimega “küll ta sellest välja kasvab”. See kõik on fain ja dändi aga kui selle perioodi jooksul tundub lapsel jube paha olla, siis sa nagu natuke ikka tahaks aidata seda last ja jube raske on kõrvalt vaadata ja mitte midagi teha. Teine asi on, et sa ei tea KUI tõsine mingi asi on. Näiteks ohatis. Meile tüütu nädal kärnas huulega, aga nii väiksele võib eluohtlik olla. Mulle tundus, et lapsel võis olla midagi kahtlast huulel ja tegemist oli reedese päevaga, tahtsin lihtsalt teada, et juhul KUI see peaks osutuma ohatiseks, mis oleks järgmised sammud, mida ma peaks jälgima lapse heaolu mõttes, et laps ei veaks seda üle kogu näo laiali etc. Et kui nädalavahetusel midagi juhtub, siis ma tean, mia teha. Helistasin, telefonis küsiti, kas ma olen esmakordne ema ja väänati kohe ära, et “beebidel tekib vill imemisest” tänkju veri muhh, aga ma selle peene konditsiooniga olen tuttav ja välistanud. Siis püüdis mind veenda, et see on rändom beebivärk. Ma ka loodan, et oleks… AGA.. looda parimat, valmistu hulleimaks. Ta ei lasknud mul rääkida, ega seletada, pakkus aega järgmiseks nädalaks. Mul juba oli 4,5 kuu kontroll seal, nii et loobusin sellest. Ma andsin alla, sest ta oli oma peas juba endale situatsiooni paika pannud – närvitsev uus ema tahab arstile – kuigi kõik, mis ma oleks tahtnud oli nõuanne.

Kohe kiirelt sain sarnase hinnangu dermatoloogilt. Laps on hirmus kärnas ning vaeseke kratsib ennast ööläbi. Ma läksin elimineerimisdieedile, kreemitan last mitu korda päevas erinevate kreemidega, aga midagi paremaks ei lähe. Lapsel olid enne nahk väga kuiv ja koledad gaasid ka öösiti. Perekas ütles, et kuiv nahk on puhtalt talve teema. Samas kui ma iseseisvalt otsustasin sellele dieedile minna, siis nahk paranes ja gaasiprobleem ka läks paremaks. Mis aga ei läinud kuidagi paremaks olid ekseemid peas KUI need on ekseemid. Perearst oli sama tark kui mina – beebikõõm, ekseem, kassihaigus käisid kõik jutust läbi…krt seda teab. Igatahes laps kratsib ennast katki ja ma ei taha 24h kindaid tal käes hoida. Pensioniealine dermatoloog vaatas ühte lapse kätt ja kiikas korra peas olevate laikude poole –

“No siin pole midagi kui SELGE atoopiline nahk, kellel peres ekseemid on?”

“mul on aga..”

“Ah, EMMEL ja astma?”

“Ei ole”

“Isal? Vanematel? Õdedel-vendadel? Ei? No siis on emme maiustanud kindlasti šokolaadiga!”

“tegelikult ma pole väga mag…”‘

“Kindlasti on maiustanud magusaga. Tsitruselisi ka ei tohi süüa”

“ma pole söönud neid detsembri..”

“Kindlasti emme jõulude ajal patustas. Tuleb liha ja juurvilja dieedile minna. Siin on Sibicort. Määri seda kolm korda päevas ja kindlasti tuleb nahka kreemitada tihti ja vanniõli!”

Kui ta veel üritas mulle kaela määrida mõnda last kahjustavat sööki ja kahelda minu siiruses, jõudsin ma ainult pobiseda, et miks ma peaks oma lapsele halba tahtma kui mind juba lükati arvega uksest välja.

Ma olin nii frustreerunud, et lasin peatäie nuttu, see clearis cache’i ära. Helistasin hiljem tagasi, et allergoloogile aeg panna. Wish me luck. Äkki kolm on kohtu seadus ja ma reaalselt saan kellegagi dialoogi pidada.

Ma saan aru, et päevast päeva on samad probleemid neil lahendada ja värsked emad on üks muretsev kamp, kuna meile antakse abitu erivajadustega pamp ja minimaalselt teadmisi tema elushoidmiseks. Kui sa tahad, siis saad paar loengut võtta. Katsu sa kuskil tööd saada sellise taustaga. Hakkan kokaks. Ma lugesin Nigella raamatud läbi.

Mulle tundub, et me kasvatame lapsi puhtalt folkloori põhjal. Mida räägib ema, õde, sõbranna… pole ime, et kiputakse ise internetist materjale otsima, mille käigus võib olla jõutakse mingite kuulsuste poolt promotud “teadustöödeni”, kui sa tunned, et arstid sind ei kuula ja tulistavad puusalt sümptomite üleüldises suunas.

Tänud kuulamast!

2019-02-22 16.55.38
Robert

 

 

 

 

 

 

 

 

Ei jõua reedet ära oodata

long-day-of-pretending-to-like-people

Varastatud Krokult

hashtag selfie

selfie

Ma ei viitsinud sellele gifile filtreid  (#nofilter) toppima hakata, aga Saaremaal tüdrukutega hängides püüdsin läbi teha kõik standardselfienäod, mis sotsiaalmeediast vastu vahivad. Panin kiire gifi neist kokku.

Ärge saage valesti aru, mul ei ole selfiede vastu midagi. Mul on probleem teatud tüüpi selfiedega. Iga kord kui tuleb mingi selfie kõne alla, siis minus tõstab pead väike kurat, kes peab ka kohe seda parodeerima. Piia panustab ka, kui tal aega on. Reet annab pealkirju ja muid kasulikke soovitusi stiilis, “pane see “rate aastal 2002″ filter ka, kus kõik on sitaks udune”. Selfied sotsiaalmeediasse 90% ajast ei jõua ja lollitamised jäävad Skype’i või Instagrami chattidesse.

Tänase päeva ärritaja: Mõtlik nägu stiilis nagu sul oleks olemas sõpru, kes sind salaja pildistavad, kuna sa näed just sellel hetkel välja nii kuradima armas ja diip… said no friend ever. 

birgit_diip
mõned lood jäävad sinuga…
piia1
poolelijäänud mälestuste päevad

Ma ei tea, miks me Piiaga ühele poole vaatame. Ju siis seal on mõtlikum. Mulle meeldivad üldse sellised “tabatud hetkeemotsioon” selfied, sest need on nii selgelt poseeritud, ise pildistatud ja õnnestunud katsel 24. Ma lihtsalt vaimusilmas kujutan ette, et mis krimpsutamine seal käis. Selle minu pildi tegemiseks läks kolm katset ja kõvasti vandumist. Ma ei oska ühe käega selfiet teha ja pidin timeri panema.

Teine tänane ärritaja – Preili Nartsissist. Kui see inimene teeb midagi või on kellegagi,  siis on ainult tema nägu pildil. Mul ühe tuttava feissbukk koosnebki ainult sellistest. Pealkirjadega – tööle! trenni! sõpradega väljas! Feeling lucky! – selfie, selfie, selfie, selfie, selfie. Ja kogu aeg sama nägu. Kulmud natuke kõrgel, kergelt nägu profiilis, pildistatud suunaga ülevalt alla

selfieisu
Muska sünna

 

Õudsed on ka need tüdrukud, vabandust juba soliidsemas eas naisterahvad (minu vanuses), kes panevad üles maksblurriga pilte, millest kajab nii meeleheitlikult läbi, et nad arvad, et nende nägu vajab tuunimist photoshopiga või ei suuda aktsepteerida juba tekkinud kortse ja siis tõmbavad mingi tatikihi sinna peale. Pilt on enamasti ka kuskilt grupipildilt cropitud või siis selline kahekäe selfie.

blurr2
All natural, nofilter, maaaa olen nooor!

Ok, ma enam ei viitsi bitchida. Varsti jälle.

Sorry for the long post. Here is a potato for you.

2015-12-14 21.01.41
“mah bae caught me unguarded” face

 

I can fix you

Peaks ka endale mingi kolumni sebima. “Tädi Birgit teab” või “Kurda Birgitile”. Ma niikuinii tundub, et kogu aeg targutan, miks mitte kasutada seda for greater good ja anda nõu inimestele? Keegi niikuinii seda nõu kuulda ei võtaks, aga nõu oleks hea ja aus. Keegi sõpradest ei saaks nüüd mul küll öelda, et ma oleks neile kunagi andnud halba nõu. Okei, üks arvab, aga ta veel on pime oma mures, küll ta varsti näeb, et mul oli õigus. Kui igast tohlakad saavad tänapäeva meedias arvamust avaldada, siis miks ma ei võiks tuua inimestele valgust ja selgust ellu? Ah?

CV on ka ropult hea:

Läbitud kursused:

  • Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi – 34 aastat kogemust, millest esimesed 14 ma olin weird kid, nii et 20 läheks arvesse tegelikult (95% positiivset tagasisidet)
  • Suhted – tööl ja eraelus – 17 aastat kogemust ( 90% positiivset tagasisidet)
  • Kuidas saada hakkama vallalisena –   10 aastat kogemust (100% positiivset tagasisidet)
  • Kas ma peaks/ei peaks seda tegema ? –  34 aastat kogemust.  Suudan adekvaatselt esitada plusse ja miinuseid, miks sa peaks/ei peaks midagi tegema.
  • Kuidas leida vastuseid küsimustele, mida ei julge sõpradelt/perelt küsida – 20 aastat kogemust. (Kui suuremaks saad, siis mingi moment saad ju aru, et nad kipuvad sind imelikult vaatama)
  • Kas ma peaks selles riietuses välja minema? – korduvalt läbikukutud sellel eksamil, kuid viimastel aastatel tubli B. Hõlmab kõiki kehatüüpe.
  • Kuidas käsitleda pettumisi elus? –  33 aastat kogemust (algas kõik mu venna sünniga, kus ma polnud enam tähelepanu keskpunktis)
  • Kuidas olla endaga rahul?  – 7 aastat kogemust (algas keset mu pikka vallalise perioodi)

Miks mitte küsida asju inimese käest, kes annab sulle brutaalselt ausa vastuse ja ei valeta sulle näkku nagu su sõbrad seda teevad, sest heal juhul nad valetavad selle pärast, et nad ei taha sulle halvasti öelda ja halval juhul, et sinu kõrval paremad välja paista.

I can scratch your itch

As I get older…

… süveneb pohhuism. Ma olen aru saanud, milline inimene ma olen. Akstepeerinud, et on olemas minu juures asju, mis kunagi ei muutu. Aktsepteerinud, et ma ei ole maailma naba ja kõikidele inimestele ei meeldi ning see ei häiri mind. Ma ei oma enam illusioone, et homsest hakkavad asjad juhtuma… hakkan aktiivsem olema, saan lahti mõnest halvast harjumusest, lähen tagasi kooli,  olen usinam koduperenaine. Kahjuks on aeg ja korduvad ebaõnnestunud katsed tõestanud, et sellised lubadused minu puhul välja ei mängi. See ei tähenda, et ma ei püüaks teha midagi iga päev, et olla parem ja kannatlikum inimene. Kannatlik olemine on minu jaoks tõsine katsumus.

Samuti, mida vanemaks ma saan, seda vähem respekti on mul teiste inimeste vastu. See ei tähenda, et ma ei respekteeriks neid mingis kindlas valdkonnas, kus nad ongi ägedad, aga inimesed on inimesed. Kõigil on head ja vead. Lihtsalt minu jaoks koosnevad inimesed plussidest ja miinustest. Kui ikka miinused käivad üle plussidest, siis .. njah, ma ei taha sellistega eraeluliselt aega veeta, see ei tähenda, et ma nendega läbi ei võiks saada. Ma ei vihka kedagi, iga inimene on minu jaoks kerge uurimisobjekt. I like to see what makes people tick.

Mul on naljakas vaadata inimesi, kes peavad ennast tähtsaks või üritavad lahedad olla. Mu jaoks on huvitav avastada inimeste juures vigu, mida kas nad ei näe endas või taha tunnistada, et neil on. Mu jaoks on müstilised inimesed, kellel on iidolid või kes veri ninast väljas peavad olema teatud seltskonnas või tahavad tahavad tähelepanu keskpunktis olla.

Kõige rohkem käivad mulle närvidele vinguviiulid, kellele maailm teeb liiga. Selle asemel, et leida ise moodus, kuidas situatsioone, suhteid ja muid asju parandada, käib lihtsalt halamine, kuidas see või teine asi on ikka paha. Mu puhul on jube lihtne, kui mulle midagi ei meeldi, siis ma püüan parandada seda kuidagi ja kui mingil põhjusel situatsioon on parandamatu, siis ma astun situatsioonist välja. Mul on ainult üks elu ja iga päev elada stressis lihtsalt ei tööta mu jaoks. Ma ei eelda ka, et keegi minu eest peaks midagi ära tegema, jällegi tundub, et on kontingent, kes nii arvab, jälle on ootamas neid ees pettumus.

Ja siis ma siin istun oma “kõrgel hobusel” ja vaatan seda sagivat sipelgapesa üleolevalt, nende ebaõnnestumisi või pettumusi ja kõik see puhtalt selle pärast, et nad ei ole nõus endale tunnistama, et nende nägemus endast ei kattu ülejäänud maailma nägemusega neist. Aga see on iga inimese enda asi, kuidas oma elu elada ja ma viitsin tänitada tänapäeval ainult oma kõige lähedastema kallal ja ka seda ainult siis kui ma joogine olen.

Ühesõnaga räägi vähem, tee rohkem, ära kunagi tee kellegi teise pärast asju ja julge võtta vastust sita eest, mida sa oled teinud. Me kõik teeme sitta. Kõige rohkem respekteerin inimesi, kes tunnistavad otse I fucked up. Saa lihtsalt aru, kus viga sisse tuli ja mõtle, kuidas seda enam mitte korrata.

 

This post is powered by friends not being active on Skype. You rat bastards with your responsibilities and hobbies. Teie süü, et ma siin ennast blameerin.

I’m out

Lõpuks oleme jõudnud välistrepi remondini. Maja eest sisse ei saa ja ilusti on ehitatud korralik trepp, väga viis valgustus maja taha ajutiseks kasutamiseks. Täna hommikul saabus meilboksi kiri, mis oli suunatud kõigile korteriomanikele ühistuesimehe poolt, sest tundub, et tööde käima lükkamine ainult kütab emotsioone ja kuulujutuveskit.

Väide  nagu oleks treppidele valatud betoon vale(ei vasta välitingimuste nõuetele) on väga raske süüdistus minule kui ka ehitajale.
Sellepärast, et ära hoida kuulujuttude tekkimist majas, paluks kõik küsimused esitada juhatusele kirjalikult.
Kui on treppide ja tuulekodade renoveerimise osas ettepanekuid või küsimusi (tööd tehakse vastavalt projektile ja lõpetatakse vastavalt lepingule 10.10.2015.a. ) siis on need teretulnud, tühjade juttude levitamine majas aga ei too kasu mitte kellelegi vaid  häirib tööd kulgu.
Järelemaksu treppide osas ei tule ja vastavalt majanduskavale 2015 on treppide ja tuulekodade hinnaks xxx
Veel mõne majaelaniku küsimustest. Kas kaldtee ikka tuleb ja miks? Jah tuleb, sest see hõlbustab lastega perede liikumist. Sellepeale vastati ,et meil on ju vanadekodu siin!
Tulevikus ehk tuleb ka rohkem noori peresid meie majja ja väide, et praegu pole meil sülelapsi ei anna põhjust neile tingimuste loomiseks.
Miks ikka lehakandja peab käima ringi ja milleks on vajalik sissepääs tagumisest uksest ja mitte esiuksest.Oli veel küsimusi pagulaste majja toomise kohta, kuid see ei kuulu minu töövaldkonda.

giphy

Ränträntränt

Abitute ja lühinägelike inimeste hulk, kellega ma olen pidanud tegelema on viimasel ajal nii suur olnud, et mul on kohe mure, et mida ma peaks oma elus tegema, et selliseid kogemusi minimeerida. Mind ennastki ärritab, et see mind nii häirib. Ma tean, et paljud tahaks mulle öelda, Birks, võta chill pill. FAIN, ma võtan chill pilli kui sa võtad antistupid pilli. Kui sellised inimesed üritavad su elu raskeks teha oma lühinägelikkuse ja õpitud abitusega, siis sul peab kannatust olema, et seda situatsiooni lahendada, samas kui teine ei tee midagi, et sellele kaasa aidata ja aegajalt tundub hõljuvat järgmisele pilvekesele, kus unistava pilguga kaugusesse vahtida. Minu jaoks on lahenduste või alternatiivsete lahenduste otsimine elementaarne, samas kui suure osa inimeste jaoks – mis tuli mulle üllatusena –  on see kui kohe lahendust ei leia, siis kõik… lahedust pole ja mingit pingutust selle jaoks ka ei tehta. Meenub ühe sõbranna räägitud seik, kes reisis Iirimaal ja uuris kohaliku käest, et kuidas saab teatud asulasse. Kohalik mõtleb ja mõtleb, lõpuks vastab, “Ei, sinna ei saagi”. Lihtsalt liiga keeruline oli seletada või ei teadnud. Kõige hullem on, et selliseid inimesi ei saa muuta. Sa võid püüda ja aidata ja mida kõike veel, kuid kui endal ikka soovi pole, siis… ei muutugi midagi. Suva. Kurb ja kahju ja tüütu ja väsitav. 90% ajast ma võtan asja rahulikult ja huumoriga ja on pigem kahju sellistest, siis praegu sai karikas täis ja oli vaja tühjaks valada. Parem siia kui kellelegi näkku. Mulle mingit rahuldust see ei paku. Ma lihtsalt mõtlen siin välja mingit lahendust, kuidas ennast kohandada selliste jaoks, sest nemad pole võimelised muutusteks, mina tean, et mina olen. Ma püüan iga päev olla parem ja targem inimene kui ma olin eile.

11142414_1631506000418572_1163052391_n

Lahendus, metsa erakuks. Seal on ainult üks lühinägelik abitu ja see võtab sõbrad ka kaasa, sest nemad on normaalsed.

EDIT: Tegelt on kõik mul alles gut ja elu ilus. Nii et no worries. Ma pole ikka veel hobi leinud, aga vist on midagi silmapiiril.

Koerad ja sugulased

Õhh.. ma vihkan maale vanaema juurde minekuid. Ei, mitte vanaema pärast, vaid vanaema kasvatamust koerast põhjustatud perekondliku guilt tripi pärast. Nimelt võeti aastaid tagasi mu 80 pluss vanavanematele koer, kui nende eelmine väike kähmiknässu ära suri. Kingiti neile onu pere poolt hundikutsikas. Kes kingib vanuritele hundi? Ma satun seal suht harva käima, nii korra paar kvartalis ja kui see kutsik oli sellises pubekaeas, muutus ta raskesti käsitlevaks, sest keegi ei kasvatanud teda, kuulas niivõrd kuivõrd mu isa ja onupoega. Kui ma ükskord seal käisin, siis oli ta väga territoriaalne, urises mu peale ja oli ähvardav. Ma friikisin selle peale korralikult. Peale seda pole ma selle koeraga ühes seltskonnas viibinud. Kui meie tuleme sinna, siis koer pannakse kinni ja hakkab pihta onupere poolne terror minu pihta, et ma olen süüdi, et kallis koer teises toas stressab. Iga kuradima kord. Mu vend kardab seda koera samuti, kuid on seal seltskonnas suutnud sitiuatsiooni lahendada peenelt, et tormakas koer tema väikeste laste pärast kinni pannakse. Sneaky bastard. Samas, ka mina hiilin sinna igakord vennalaste varjus, kuid siiski olen põhipõhjuseks onupere silmis mina.

Minu jaoks on probleem selles, et see koer ei kuula kedagi ja oma isa sabas ringi tuiata mööda vanaema aeda on ka veits naljakas. Isa vähemalt saab natukene aru ja ei survesta mind, kuid arvab, et ma võiks proovida aias lasta koeral endaga tutvuda, millega ma olen põhimõtteliselt nõus ja ma usun, et isa valvsa pilgu all midagi ei juhtu AGA.. no krt, ma ei usalda seda koera. Ta on vanaema ja vanaisa hammustanud, teda ei saa tegema panna midagi, mida ta teha ei taha.  Õõõh..  siiski hullem on see guilt trip. “Sinu pärast on Rossikene kinni” ja mitmed õpetused foobiast üle saada – läheb samasse kanti õpetustega inimestelt, et kui sa liigutad ja elad tervislikult, siis su depressioon läheb ära*. Ehk siis inimesed, kes pole olnud selles situatsioonis, ei saa aru. Selle asemel, et esitada konstruktiivseid küsimusi stiilis, “mis tingimustel sa oleksid nõus koeraga kohtuma”, öeldakse mulle “saa üle”.

What are my options here?

*Jätkata selle guilt tripi ignomist ja vihata iga ihurakuga maale minemist kui selleks ettepanek tehakse.

* Lasta ennast koeraga tutvustada. Võimalikud stsenaariumid
a) kõik läheb hästi ja koer ei stressa mind. Elu on ilus. (tõenäosus 15%)
b) sneaky bastard terroriseerib mind kaugusest ja tekitab minus endistelt stressi ja ebamugavust. ning vihata iga keharakuga maale minemist (tõenäosus 60%)
c) sneaky bastard hammustab mind (btw kui ta seda teeb, siis ma olen ka ise süüdi, sest ta tundis, et ma kardan teda) (15% tõenäosus)

Ülejäänud 10% jääb muu stsenaariumi jaoks.

Ma kardan küll lahtiseid hulkuvaid koeri, kuid sõprade koeri näiteks mitte. Sõbrastusin ühe peo käigus kahe imelise bokseri ja ühe pikakõrvalise vorstnumpsikuga. Teate, kõik oleks palju lihtsam kui ma usaldaks neid koeraomanikke. Ma nagu ei näe, et kedagi huvitaks minu heaolu ja turvatunne. Ma olen koertega kasvanud ja nad on olnud väga numpsid, kuid siiski omanikuna olin teadlik, et rotveileri ja hundisegune Kärri ei ole eriline lastesõber ja ei salli teatud inimesi, ma panin koera kinni kui teatud seltskonnad ilmusid. Aa.. jaa, lisaks käisin temaga koertekoolis ja tüüp kuulas mu sõna.

Guugledasin just mida teha kui koer ründab. Võib olla on hirmul suured silmad, parem oleks. Hea on olla prepared. Äää.. ma olen nii kettasse tõmmanud ennast praegu. Ma ei taha seda faking vaimset igakordset stressi, mida sugulased põhjustavad, ei taha selle koeraga kohtuda. Tahaks, et vanaemale külla minemine ei oleks nii ebameeldiv emotsioon.

Oeh, wish me luck.

[Edit – päev hiljem ja avalikud vabandused oma perekonnale, kes käitus täiesti normaalselt ja mind koeraahistajana risti ei löönud. Nüüd siis pillun paar vanasõna,  mis selle postituse kokku hästi võtavad – hirmul on suured silmad, hommik on õhtust targem.]

* “Sul on ju kõik olemas, miks sul depressioon on?”. Ei, kallis inimene, sa ajad segamini põhjusliku asjaoludest tingitud masenduse, ajukeemia lambi näkku panemisega.

Wish I Was a Cool Kid

[edited – a lot]

Oh, kuidas mulle meeldivad inimesed, kes üritavad olla paremad ja lahedamad kui nad tegelikult on. Mulle meeldib otsida nende vigu ja fassaadist krohvipragude sisse näha. Keegi pole lahe inimene. Kõik on keskmised töllid. Jah, sina ka. Ma kunagi siiralt arvasin, et see on vanusega seotud, et kui inimesed saavad vanemaks,  siis nad kasvavad sellest välja. Võta näpust, ei kasva. Ma olen selles suhtes õnnelik, et ma ei oma ambitsioone “lahe” olemisel.. ma lihtsalt naturaalselt olen imeline… höhöhööö..Aga ennihau, pingutatult khuul olemine on funny. See kuidas inimene ennast presenteerib ja reaalselt paistab teistele, kaks erinevat asja. Mulle nii meeldib kuidas “lahedad” inimesed üritavad sulle selgeks teha, kui lahe nende elu on. Nende elu on lahedam kui sinu, nende pidu on parem kui sinul, nende reis oli lahedam kui sinul, nende lapsed on ägedamad kui sinul. Jeez, lilleke… noone cares! Peaasi, et sa ise ennast hästi tunned. Minu elu ja emotsioone see ei koti. Feissbukk on selles mõttes tore, et seal näed täpselt seda, mida milline ta olla tahaks. “Olen ilus”, “Käin ägedatel reisidel”, “Party-Girl”, “Parim emme”, “Hashtagging my life away, sest ma olen hip and happening”. Õnneks on vastukaaluks ka kontosid, kus on vahva jälgida inimese igapäeva tegevusi ja toimetamisi. Pean rõõmuga nentima, et selliseid klantskontosid on minu sõprade listis vähe ja ei ole väga intensiivsed. Samas siiski käib klatši just kõige rohkem selliste kohta, kelle nägu raamatus ikka üldse ei taha vastata inimesele, keda kohtad tänaval, kohvikus, pubis.

Näide: “Mina ja mu abikaasa”

Fassaad: Tütarlapse feissbukk on täis pilte endast ja Musist – “Minu kõige kõigem”, “See on armastus”.

Reaalsus: Tütarlaps ei suuda vastu panna teiste noormeeste tähelepanule. Avalikult. Korduvalt. Mitme erineva peigmehe puhul

Näide: “Mina ja minu nummi laps”

Fassaad: Minu tita on nii tore ja feissbukk täis pilte

Reaalsus: Emily keiss

Oh, neid näiteid on miljon. Ja need inimesed arvavad, et nende fassaadi keegi läbi ei näe. Võib olla pealiskaudsed inimesed esimesel pilgul. Pikemal vaatamisel on praod selles võltperfektsuses sügavad. Teate, mis on parim fassaad? MITTE OMADA FASSAADI! Selle asemel, et vaeva näha oma imago agressiivsel hoidmisel ja presenteerimisel võiks selle aja investeerida kergesse eneseanalüüsi ja võib olla pidada maha väike vestlus endaga, miks ma ei ole see inimene, kes mu feissbuki kontolt paistab?

Elu on kakelus

Ma küll püüan ignoreerida inimeste lollust ja lühinägelikust, aga aegajalt ajab see anum ikka kapitaalselt üle. Mind jubedalt ärritab, et ma pean aktsepteerima inimeste agressiivset käitumist ja suhtumist minusse, ning mul puudub või ma ei näe siis võimalust kuidas seda parandada, kui ainult vait olla ja ära kannatada. Kui ma olen püüdnud inimesele selgeks teha, et see pole aktsepteeritav, siis põhimõtteliselt süüdistatakse mind, et ma olen ise selle põhjustanud. Ja see, kas ma käitun nii, et mu suunas peaks agressiivne olema, on otsustada inimestel, kes mind tunnevad.  Nagu peaga vastu seina jooksmine. Sest sa ei saa midagi selgeks teha, sest nad ei vasta su argumentidele vaid üritavad sinust üle sõita mingi oma kinnisideega. Ja korrutavad seda kuni ma lihtsalt vait jään.

Niih, muud teemad

Mina endale kassi ei võta. Vähemalt seni kuni ma üksi elan. Suutsin eelmisel nädalal oma saapaid talvekindlaks teha laminaatparketi kohal. Ehk siis vusistasin hoogsalt mingit spreid, mille tagajärjel muutus põrand väga libedaks ja kuna tegemist oli veekindla spreiga, siis ei lapiga nühkimine ka ei aidanud eriti. Nii ma siis uisutasin seal nädalakese, sest tegemist oli ju kõige käidavama kohaga, kus seda teha. Teavitasin nädalavahetusel sõpru, et kui ma endast märku ei anna igapäevaselt Skype’is, siis palun teha kontrollkõne, et ma ei vedeleks lõhkise peaga kuskil põrandal päevi. Nüüd on ainus oht elule elutoa vaibake, mis kipub libisema. Sinna tuleb ka silikoonnublud alla panna, vist mingit muud lahendust pole.

Mul hakkab korter varsti valmis saama. Ainult 8 aastat pusin. WC vajab tapeetimist ja põrandat. Köögis tööpinna tagune sein katet – ei tea veel isegi, mis ma sinna tahan. Variante nagu oleks – fototapeet pluss klaas, värvitud sein pluss klaas, värviline klaas, plaadid, mingi mustriga tapeet pluss klaas, öäh.. ma ei viitsi selliseid otsuseid vastu võtta. Samas pole mul selle korteriga kiiret kuhugi. Ma mõtlen siin vaikselt uue korteri peale, aga vääääga vaikselt mõtlen. Sest meil need teised korteriomanikud selles majas ei taha kütte eest maksta, mis tähendab seda, et mul on külm iga talv. See aasta kavatsen agressiivselt minna mingite õigusaktidega vehkima ühistusse, et nad peavad mulle garanteerima vähemalt 18 kraadi.  Igavesti tore ühistu on meil üldse. Fonolukk on katki, maja soojustada ei saa, sest meil on seal üürivõlglasi ja kellelgi pole raha, et tõsta remondifondi. Müüa ka seda korterit ei saa, kuna linnaosas on nende korterite müügihinnad nii madalad. Üks lahendus on laen, mida ma ei taha väga võtta, sest mulle meeldib olla laenuvaba. Väga hea tunne, peaks mainima. Nii et kükitame ja külmetame edasi kuni miskit mõte pähe tuleb.

Elu on kaklus hetkel – äkki ikka on asi minus.

to sit back and relax.

PS Kas kellelgi on head võitlusnippi köögikoidega? Ma jälle viskasin oma kuivained ja maitseained kõik minema, sest avastasin, et mingi linnuke on lendama hakanud.