Laula mulle laulu

Minusugune ei suuda seostuda tänapäeva muusika ja eriti sõnadega. Need sõnumid neil on enamasti (vähemalt mulle tundub) noorematele, kes ei tea veel, mis või kes nad on. Kes igatsevat suhte järgi, on supervärskes suhtes või lahku läinud. Keegi ei laula kaunist ballaadikest püsisuhtele

“It’s been 20 years and still you turn me on.
After all these years, after all these years…”

Ok, Shania Twain laulis kunagi oodi suhtele.

Mina, kes ma olen kodune ja suhtes, siis mingi tüübi järgi õhkamine või party OOOOONNNN- käisin-väljas-oksendasin-nunnu-et-sa-mu-juukseid-hoidsid – laulud ka ei kõneta. Ma näen auku muusikaturul minusugustele. Ma tahaks lugusid elulistemate sõnadega. Ma võin vabalt anda ideesid. Täiesti tasuta. Näiteks metali-fännidele,

“korjaülesoma SOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOKKKKKIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIID!!!!!!”

Räpi- ja hiphopisõpradele – nakaa… need stiilid, mu meelest, peaks tegelikult üldse olema keelatud vanematele kui 30. Eesti oma mingi 20. Sest noh.. jeesus. ma teen selle raadio lahti ja piinlik hakkab. Nii ägedaid mehi kui räpparid pole ikka üldse olemas. Miski laps laulis, kuidas piff tahab, et välja jooki teeks aga kätte ei anna, teine, et kuidas ikka mingi piff talle jälle helistab, aga ta on mängumees ja ühte naist ei taha, no ja muidugi Lauri Pihlap ja tema ’93, kus luges lihtsalt kõik üles, mis tal selle aastaga assotsieerus, tore teada, et ta oli ka seebiooperi sõber. Sedasorti räppi oskan ma ka

“Mul tänapäeval palju rõõmu pakub osta
puhastusvahendeid, kuni raha saab otsa
koristada üldse ei meeldi, kuid kui vahend on uus,
siis sellega ma natsa küürin peldikupoti nurka.
Cillit, Cif või hoopis Ajax
Kas see potis sitatriibu ära ajab?
Torusiil on alati seal kus peab
Brefi wc-värskendaja varu kõrval, näed?
Kui on vaja rohkem laamendada potis,
siis tuleb kindel olla, et mees Domestose ostis
Kui Domestos ei kära, siis Tiret ikka
Kui see ka mitte, siis poti viskan metsa

Refrään,

kuula, kuula, kuula kuidas voolab…”

Ok, kohustused kutsuvad. Tehke laule mulle, muidu ma pean ise tegema ja see ei meeldiks kellelegi.

Moens

 

Advertisements

Beebiränt XXXL

Oeh.. kes võis arvata, et lapse saamisega avastad sa veel inimesi, keda sa ei seedi. Olles kastikeses “esmakordne ema”, tähendab, et sa saad üpris palju agressiivseid “soovitusi”, kuidas peaks oma last kasvatama. Kuidas ei tohiks. Arstide silmis oled sa ülemõtlev ja  paanitsev kähmik.

Ausalt öeldes pani mu värskele emaduse nautimisele korraliku põntsu kõik lähiringi “heasoovlikud” inimesed õpetustega, kuidas ma miskit tegema peaks. Minu valitud suunad ei vastanud nende soovitustele ja sellele, kuidas ise oldi lapsi kasvatatud. Olles hormonaalne, niigi iseendas kahtlev, siis sellised inimesed lihtsalt rikkusid mu tuju väga ära.

“Sa hellitad oma lapse ära” (ta on kuus nädalat vana…) “Miks ta sul nii suur on, sa peaks talle harvem süüa andma” (rinnapiimalaps sööb siis kui tahab) “Miks sa talle lutti ei anna” (Miks ma peaks? Tal pole vaja ju, ta ei nuta ja talle ei meeldi), “Sa oleks pidanud varem andma lutti, küll siis oleks tahtnud” (Ma selle peale olin juba nii ära frustreerunud, et küsisin, millal see õige aeg oleks olnud, et blokeerida vädžiin juba sünnitusel lutiga?!). “Ta sul ikka lutti ei võta?” (ISSANDJUMAL, jäta see lutt). Sellised heatahtlikud soovitused rikkusid mul kaks esimest kuud lapsega, kes on fucking peach ja tüli ei tee. Ma krt olin nii helge ja õnnis, RAISK. Millal ma elus olen helge ja õnnis olnud?!  Kui ma peaks järgmise lapse saama, siis kolin sellega esimesteks kuudeks metsa.

Kui nüüd aus olla, siis see praazdnik pole veel 100% läbi, sest iga kord kui last nähakse, siis eeldatakse, et see kõnnib tervitama vastu sigaret suus, ühe käega žongleerib kolme apelsini, teises magna cum laude paber, “How do you do, mademoiselle?” Beebs on 4,5 kuud. Sai just kartulistaatusest välja, las laps areneb, eks?

Üleüldse, mis kuradi pärast inimesed arvavad, et neil on õigus kommenteerida, kuidas ma OMA lapsi ja loomi kasvatan? Reaalselt on teised inimesed mu suurim miinus lapse ja loomade omamisel. Stabiilselt on neil häda ja vajadus kommenteerida.  Ja ma ei saa eemaldada neid inimesi oma elust, cause relatives’n shit. Ma saan minimeerida suhtlemist. Mul on ainult üks elu ning ma väga väärtustan oma vaimset tervist ja ma ei pea sellist jampsi taluma. Võivad hakata mingid draamad nii tulema.

Nii.. probleem number kaks. Meditsiinitöötajad. Minusse hakati suhtuma nagu idiooti juba raseduse ajal. Mingid teadustööd näitavad, et naiste probleeme ei võeta tõsiselt meditsiinipersonali poolt, mind nagu hämmastab, et naised ise ei võta teiste naiste probleeme tõsiselt. Kasvõi siis kui mul oli düsmenorröa (mis ei ole suguhaigus, kuigi nimi kõlab nõnda, vaid valulikud päevad), siis ainus meditsiin, mida pakuti, oli ibukas -töötavaks doosiks timmisin 2x400mg iga 4h tagant ja nii mitu päeva. Hea, et mul maks on alles veel. Üks arst kirjutas ka antidepressante, sest raudselt mul on lihtsalt madal valulävi ja ma teesklen. Naine olemine ongi valus. Lihtsalt nii ongi. Raseduse ajal oli ka mul üks error – mul ainult üks error oligi, muidu oli imeline rasedus ja nautisin pea igat minutit . Aga raseduse ajal ongi valulikud aspektid tavaline ja sinna ei saa midagi parata. See läheb ära kui sünnitad. Viimastel rasedusnädalatel tuttav apteeker soovitas magneesiumi võtta ja määädžik, see error kadus!

Kus ma olingi…. vaja oli nässutada oma last ja siis hoog raugeb.. aa.. ok.. jälle mind diskrimineeritakse, seekord meditsiinitöötajate poolt. Perekool – tuleb välja, et Tartus pole võimalik leida sünnituseks hingamistehnika loenguid/praktikat, mis poleks joogaga seotud kuidagi. Ma pole mingi ürgema-kuninganna, kes sinist õhku nina kaudu sisse hingab ja suu kaudu jälle välja laseb ja siis oma põrnaga otsekontakti saavutab.. nein. Eeterlikud õlid, kristallid ja muu selline võiks jääda osaks abistavaks jõuks neile, kes usuvad, mitte olla primaarne meetod.  Teine seik Perekooliga oli üks loeng, kus lihtsalt sulle tehtigi selgeks, et rasedus teebki sind lolliks ja sa oledki loll ja vaata, mis sinust üldse peale sünnitust järgi jääb. Hääletoon oli ka nagu me oleks mudilased, kellele loetakse muinasjuttu – “ja sa OLEDKI peast kakti JA SEE ON JUMALA OKEI, et sul peas midagi enam kinni ei püsi”. OK, lady, shhhh…

Lõpuks jõuame ka asjadeni, mis selle klaasi lõplikult ümber kallutas. Lapsega manuaali kaasa ei anta, eks. Ja kui lapsel tekib mingi probleem, siis sa tahad teada, mis see on, kas sa saad ise midagi teha, et seda asja ei oleks enam. Väga palju beebimeditsiini koosneb ravimist nimega “küll ta sellest välja kasvab”. See kõik on fain ja dändi aga kui selle perioodi jooksul tundub lapsel jube paha olla, siis sa nagu natuke ikka tahaks aidata seda last ja jube raske on kõrvalt vaadata ja mitte midagi teha. Teine asi on, et sa ei tea KUI tõsine mingi asi on. Näiteks ohatis. Meile tüütu nädal kärnas huulega, aga nii väiksele võib eluohtlik olla. Mulle tundus, et lapsel võis olla midagi kahtlast huulel ja tegemist oli reedese päevaga, tahtsin lihtsalt teada, et juhul KUI see peaks osutuma ohatiseks, mis oleks järgmised sammud, mida ma peaks jälgima lapse heaolu mõttes, et laps ei veaks seda üle kogu näo laiali etc. Et kui nädalavahetusel midagi juhtub, siis ma tean, mia teha. Helistasin, telefonis küsiti, kas ma olen esmakordne ema ja väänati kohe ära, et “beebidel tekib vill imemisest” tänkju veri muhh, aga ma selle peene konditsiooniga olen tuttav ja välistanud. Siis püüdis mind veenda, et see on rändom beebivärk. Ma ka loodan, et oleks… AGA.. looda parimat, valmistu hulleimaks. Ta ei lasknud mul rääkida, ega seletada, pakkus aega järgmiseks nädalaks. Mul juba oli 4,5 kuu kontroll seal, nii et loobusin sellest. Ma andsin alla, sest ta oli oma peas juba endale situatsiooni paika pannud – närvitsev uus ema tahab arstile – kuigi kõik, mis ma oleks tahtnud oli nõuanne.

Kohe kiirelt sain sarnase hinnangu dermatoloogilt. Laps on hirmus kärnas ning vaeseke kratsib ennast ööläbi. Ma läksin elimineerimisdieedile, kreemitan last mitu korda päevas erinevate kreemidega, aga midagi paremaks ei lähe. Lapsel olid enne nahk väga kuiv ja koledad gaasid ka öösiti. Perekas ütles, et kuiv nahk on puhtalt talve teema. Samas kui ma iseseisvalt otsustasin sellele dieedile minna, siis nahk paranes ja gaasiprobleem ka läks paremaks. Mis aga ei läinud kuidagi paremaks olid ekseemid peas KUI need on ekseemid. Perearst oli sama tark kui mina – beebikõõm, ekseem, kassihaigus käisid kõik jutust läbi…krt seda teab. Igatahes laps kratsib ennast katki ja ma ei taha 24h kindaid tal käes hoida. Pensioniealine dermatoloog vaatas ühte lapse kätt ja kiikas korra peas olevate laikude poole –

“No siin pole midagi kui SELGE atoopiline nahk, kellel peres ekseemid on?”

“mul on aga..”

“Ah, EMMEL ja astma?”

“Ei ole”

“Isal? Vanematel? Õdedel-vendadel? Ei? No siis on emme maiustanud kindlasti šokolaadiga!”

“tegelikult ma pole väga mag…”‘

“Kindlasti on maiustanud magusaga. Tsitruselisi ka ei tohi süüa”

“ma pole söönud neid detsembri..”

“Kindlasti emme jõulude ajal patustas. Tuleb liha ja juurvilja dieedile minna. Siin on Sibicort. Määri seda kolm korda päevas ja kindlasti tuleb nahka kreemitada tihti ja vanniõli!”

Kui ta veel üritas mulle kaela määrida mõnda last kahjustavat sööki ja kahelda minu siiruses, jõudsin ma ainult pobiseda, et miks ma peaks oma lapsele halba tahtma kui mind juba lükati arvega uksest välja.

Ma olin nii frustreerunud, et lasin peatäie nuttu, see clearis cache’i ära. Helistasin hiljem tagasi, et allergoloogile aeg panna. Wish me luck. Äkki kolm on kohtu seadus ja ma reaalselt saan kellegagi dialoogi pidada.

Ma saan aru, et päevast päeva on samad probleemid neil lahendada ja värsked emad on üks muretsev kamp, kuna meile antakse abitu erivajadustega pamp ja minimaalselt teadmisi tema elushoidmiseks. Kui sa tahad, siis saad paar loengut võtta. Katsu sa kuskil tööd saada sellise taustaga. Hakkan kokaks. Ma lugesin Nigella raamatud läbi.

Mulle tundub, et me kasvatame lapsi puhtalt folkloori põhjal. Mida räägib ema, õde, sõbranna… pole ime, et kiputakse ise internetist materjale otsima, mille käigus võib olla jõutakse mingite kuulsuste poolt promotud “teadustöödeni”, kui sa tunned, et arstid sind ei kuula ja tulistavad puusalt sümptomite üleüldises suunas.

Tänud kuulamast!

2019-02-22 16.55.38
Robert

 

 

 

 

 

 

 

 

Ma ei hooli teest

Tee tegemine on üks tüütu protsess. Sa tahaks võib olla kerget pärastlõunast snäkki – miks mitte võikud ja tee. Paned vee keema, viskad võikud kokku (minu võikud on sai viilu juustu ja vorstiga, mitte mingit võid) JAAAAAAAAA juba on plaanis viga. Võikud valmis aga tee pole. Ok, vesi keeb ära, valad vee tassis asuva teekotikesele. Ootad … x min. Tee on tuline. Ei saa ikka võikudega nautida. Tuleb veel passida x minutit enne kui see joomiskõlblik on. Mina aga olen kuivad saiad näljast juba alla kugistanud ning iga ampsu järel keelt kõrvetanud lootes, et tee tassis on automaagiliselt joomiskõlblikuks jahtunud.

Täna otsustasin lisada teele piima… lets see what those brits are on about. Maitse kohalt mingit muutust ma väga ei tunneta, aga värv on küll väga mitteapetiitne sogane piss. Sai vähemalt võikud alla loputatud.

Selleks siis tänased Birgiti sügavfilosoofilised mõtteminutid lõpetame.

Cheerio, govna!

Kingituste eluiga

Mida teha kingitusega, mida avades sa juba saad aru, et sul pole sellega midagi teha? Naeratad rõõmsalt, tänad ja paned kõrvale. Põhimõtteliselt võiks selle lahti pakkides otse prügikasti visata, aga ei. Ei ole viisakas ju! Me paneme selle kuhugi silma alt ära, jõllitame seda frustreerunult nädalaid, kuid, aastaid isegi, seni kuni kinkimise emotsionaalne väärtus sinu jaoks kaob. Siis saab puhta südamega selle prügisse panna.

Üleüldse on kingituste tegemine komplitseeritud protsess. Kõik ootavad läbimõeldud efektselt teostatud üllatuskingitust. Enamasti on see siiski -“a mis sul vaja on?” või raha. A mis mul vaja on, ma saan ise osta ju või on ese nii kallis, et kingituseks seda sulle keegi niikuinii ei osta. Osadel inimestel on raha kinkimise vastu mingi kapitaalne tõrge aga minule oleks parem see 20 euri sula kui 20 euri eest suvalist kingituskraami – mingi keraamiline kujuke, veinipudel, šokolaadikarp või misiganes supermarket pakub. Piisavalt palju kahekümneseid ja ma olen poolel teel oma uue telefoni poole!

Kui sünnipäevale minek, siis palavikuliselt püütakse midagi välja mõelda ja enamasti rebitakse lähimast poest enne sünnipäeva mingi asi, lüüakse rosett teibiga peale ja tuduluuuu… “happy birthday”!

Ma vist tean oma tutvusringkonnas ühte inimest – hei, Piia – kes oskab läbimõeldud kingitusi teha. Kellelgi ei ole oskusi, aega ja energiat mõelda, millega see kingituse saaja sulle seostub. Kingituse teostamisest rääkimata. Ma sain mingi hetk väga palju suitsetamisega seotud kraami reisidelt – vilkuva Eiffeli torniga tulemasina, Alpidega tuhatoos. Nüüd kui ma ei suitseta tuuakse šokolaadikarpe – ma ei ole šokolaadifänn. Nendega sama jama, et kui oled veel üritusel selle karbi lahti teinud ja 4-5 kommi 30st söödud. Sama teema kange pruuni alkoholiga meestel, mida keegi ei joo – viskid, brändid, konjakid. Mingi nõukaaja jäänuk, et peaks kinkima fäänsima pudeli. 

Miks kõik see vingumine? Mul nimelt oli just sünnipäev ja ma sain need 80ndate käterätid, mis vanaemadel ikka alles on ja mis ei kuivata nõusid ega ole kenad vaadata. Pluss ma ei taha, et mu niigi väikest elamist ummistaks mingi kraam, mida ma mitte kunagi ei kasuta ja ei paku mulle rõõmu – KonMari, bitches. 

Oh, the drama!

Mis juhtub tõsieluseriaalide telgitagustes?  Draama looja oli ise sarja “Bachelor” produtsent paar aastat. Tundub, et maailm, mis seal valitseb ongi nii kole kui see sari näitab.  Produtsendid valetavad, petavad ja manipuleerivad, et ainult kätte saada money shot, miski pole püha neile. Mida vaimselt ebastabiilsem osaleja, seda parem. Esimene mul vaadatud ja soovitan kõigile, kelle elusse veidi võltsdraamaga särtsu vaja lisada.

“UnREAL” – imdb ütleb 7.9

I can fix you

Peaks ka endale mingi kolumni sebima. “Tädi Birgit teab” või “Kurda Birgitile”. Ma niikuinii tundub, et kogu aeg targutan, miks mitte kasutada seda for greater good ja anda nõu inimestele? Keegi niikuinii seda nõu kuulda ei võtaks, aga nõu oleks hea ja aus. Keegi sõpradest ei saaks nüüd mul küll öelda, et ma oleks neile kunagi andnud halba nõu. Okei, üks arvab, aga ta veel on pime oma mures, küll ta varsti näeb, et mul oli õigus. Kui igast tohlakad saavad tänapäeva meedias arvamust avaldada, siis miks ma ei võiks tuua inimestele valgust ja selgust ellu? Ah?

CV on ka ropult hea:

Läbitud kursused:

  • Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi – 34 aastat kogemust, millest esimesed 14 ma olin weird kid, nii et 20 läheks arvesse tegelikult (95% positiivset tagasisidet)
  • Suhted – tööl ja eraelus – 17 aastat kogemust ( 90% positiivset tagasisidet)
  • Kuidas saada hakkama vallalisena –   10 aastat kogemust (100% positiivset tagasisidet)
  • Kas ma peaks/ei peaks seda tegema ? –  34 aastat kogemust.  Suudan adekvaatselt esitada plusse ja miinuseid, miks sa peaks/ei peaks midagi tegema.
  • Kuidas leida vastuseid küsimustele, mida ei julge sõpradelt/perelt küsida – 20 aastat kogemust. (Kui suuremaks saad, siis mingi moment saad ju aru, et nad kipuvad sind imelikult vaatama)
  • Kas ma peaks selles riietuses välja minema? – korduvalt läbikukutud sellel eksamil, kuid viimastel aastatel tubli B. Hõlmab kõiki kehatüüpe.
  • Kuidas käsitleda pettumisi elus? –  33 aastat kogemust (algas kõik mu venna sünniga, kus ma polnud enam tähelepanu keskpunktis)
  • Kuidas olla endaga rahul?  – 7 aastat kogemust (algas keset mu pikka vallalise perioodi)

Miks mitte küsida asju inimese käest, kes annab sulle brutaalselt ausa vastuse ja ei valeta sulle näkku nagu su sõbrad seda teevad, sest heal juhul nad valetavad selle pärast, et nad ei taha sulle halvasti öelda ja halval juhul, et sinu kõrval paremad välja paista.

I can scratch your itch

As I get older…

… süveneb pohhuism. Ma olen aru saanud, milline inimene ma olen. Akstepeerinud, et on olemas minu juures asju, mis kunagi ei muutu. Aktsepteerinud, et ma ei ole maailma naba ja kõikidele inimestele ei meeldi ning see ei häiri mind. Ma ei oma enam illusioone, et homsest hakkavad asjad juhtuma… hakkan aktiivsem olema, saan lahti mõnest halvast harjumusest, lähen tagasi kooli,  olen usinam koduperenaine. Kahjuks on aeg ja korduvad ebaõnnestunud katsed tõestanud, et sellised lubadused minu puhul välja ei mängi. See ei tähenda, et ma ei püüaks teha midagi iga päev, et olla parem ja kannatlikum inimene. Kannatlik olemine on minu jaoks tõsine katsumus.

Samuti, mida vanemaks ma saan, seda vähem respekti on mul teiste inimeste vastu. See ei tähenda, et ma ei respekteeriks neid mingis kindlas valdkonnas, kus nad ongi ägedad, aga inimesed on inimesed. Kõigil on head ja vead. Lihtsalt minu jaoks koosnevad inimesed plussidest ja miinustest. Kui ikka miinused käivad üle plussidest, siis .. njah, ma ei taha sellistega eraeluliselt aega veeta, see ei tähenda, et ma nendega läbi ei võiks saada. Ma ei vihka kedagi, iga inimene on minu jaoks kerge uurimisobjekt. I like to see what makes people tick.

Mul on naljakas vaadata inimesi, kes peavad ennast tähtsaks või üritavad lahedad olla. Mu jaoks on huvitav avastada inimeste juures vigu, mida kas nad ei näe endas või taha tunnistada, et neil on. Mu jaoks on müstilised inimesed, kellel on iidolid või kes veri ninast väljas peavad olema teatud seltskonnas või tahavad tahavad tähelepanu keskpunktis olla.

Kõige rohkem käivad mulle närvidele vinguviiulid, kellele maailm teeb liiga. Selle asemel, et leida ise moodus, kuidas situatsioone, suhteid ja muid asju parandada, käib lihtsalt halamine, kuidas see või teine asi on ikka paha. Mu puhul on jube lihtne, kui mulle midagi ei meeldi, siis ma püüan parandada seda kuidagi ja kui mingil põhjusel situatsioon on parandamatu, siis ma astun situatsioonist välja. Mul on ainult üks elu ja iga päev elada stressis lihtsalt ei tööta mu jaoks. Ma ei eelda ka, et keegi minu eest peaks midagi ära tegema, jällegi tundub, et on kontingent, kes nii arvab, jälle on ootamas neid ees pettumus.

Ja siis ma siin istun oma “kõrgel hobusel” ja vaatan seda sagivat sipelgapesa üleolevalt, nende ebaõnnestumisi või pettumusi ja kõik see puhtalt selle pärast, et nad ei ole nõus endale tunnistama, et nende nägemus endast ei kattu ülejäänud maailma nägemusega neist. Aga see on iga inimese enda asi, kuidas oma elu elada ja ma viitsin tänitada tänapäeval ainult oma kõige lähedastema kallal ja ka seda ainult siis kui ma joogine olen.

Ühesõnaga räägi vähem, tee rohkem, ära kunagi tee kellegi teise pärast asju ja julge võtta vastust sita eest, mida sa oled teinud. Me kõik teeme sitta. Kõige rohkem respekteerin inimesi, kes tunnistavad otse I fucked up. Saa lihtsalt aru, kus viga sisse tuli ja mõtle, kuidas seda enam mitte korrata.

 

This post is powered by friends not being active on Skype. You rat bastards with your responsibilities and hobbies. Teie süü, et ma siin ennast blameerin.

Jep, ei.. Regina ei ole ikka moodne naine.

läbitud artiklid – horoskoobid, bossiga ei amele, emadus pole töö , miks naised on mõrrad

Horoskoopide teemat ma isegi ei viitsi puudutada, mõttetu jauramine ja ei midagi põnevat. Erinevalt Moodsast Naisest, ma saan väga hästi aru, miks inimesed horoskoopi usuvad, millessegi ju on vaja uskuda kui endasse usku pole ja palju lihtsam on aktsepteerida seda, et sinu sitt iseloom on tingitud faktist, et Jupiter oli päikese kolmandas majas kui sa sündisid, mitte sellest, et sa ei viitsi ise mõelda ja analüüsida oma käitumist teistega suheldes. Aamen.

Bossiga ei amele – see nagu võiks olla selline lihtsalt professionaalne käitumine.  Muidugi ma väga ei saa aru ka sellest voodeid mööda karjääriredelil ronimisest, kuna ma oma laias tutvusringkonnas pole näinud kunagi sellist mõtteviisi. Samuti pole ma kunagi sihilikult ja planeeritult semutsenud mingite meestega, et jõuda sinna, kus ma praegu olen. Pole sellist teemat isegi sõpradega kunagi arutanud. Meie töötulemused räägivad enda eest ja ma ei hakka siin teemaks võtma kui kõvad mu sõbrannade ametipositsioonid on ja palju nad vaeva näinud on selle nimel, eks?

Ausõna, ma ei saa aru, mis rahvahulgas Regina aega veedab. Mul paistab, et mul on elus ropult vedanud.

Järgmine artikkel – Emadus pole töö. Õumaigaad, kui vana see Regina on? Lapse jutt. Ausõna… Taara avita. Emadus on täiega töö! Ma kardan emaks saamist palju rohkem kui järgmist kuradima kõrgeprofiililist projekti, mis tööl tuleb. Jällegi Regina väga egotsentriline maailmapilt.. ärge tulge mulle ütlema, kuidas ma oma elu elama pean, ma ütlen teile, et teie elu nõmeeeeeeeeeeee… Regina ei taha lapsi saada, fain. Mul ei ole midagi selle vastu kui naine otsustab mitte lapsi saada, see on inimese enda valik. Lihtsalt valik. Ei ole hea, ei ole halb. Ma ei vaata halvustavalt oma sõbrannade poole, et nad on lapsed saanud ja ei mõtle, et nonii.. neil on nüüd kõik läbi. Ma ei defineeri oma lapsi saanud sõpru kunagi läbi nende laste. Emadus ei tähenda, et su pea on tühi. Ausõna, see Regina on rumal inimene. Lihtsalt rumal. Ma kasutaks siin palju räigemaid sõnu. Põhiliselt siiski on mul piinlik. Mõrd.

Selle seguega jõuame viimase artiklini, mille ma leidsin. “Miks me oleme mõrrad”. Jah, Regina, miks sa oled selline mõrd?

Nii oskasin minagi enne 10-aastaseks saamist öelda ja mõelda, et onu uus naine on üks igavene lits ja mõrd.

Ja nüüd ma hakkan aru saama, kust tuleb Regina ellusuhtumine ja mõtteviis. Kui ikka inimesele on maast madalast söödetud ette sellist madalalaubalist suhtumist teistesse, siis pole imestada, et tulevad sellised katkised inimesed nagu ta ise on. Kuidas sa täiskasvanuks saades pole ikka veel aru saanud, et sinu edu ei sõltu TEISTE naiste välimusest, edukusest või populaarsusest. Teiste inimeste naiste õnnetus pole sinu õnn.

Kõikidest neist kirjatükkidest kumab läbi sellist vastikut külamentaliteeti. Aitäh, Regina, et sa panid mind enda suhtes veel paremini tundma. Mul on tunne, et ma võidan elus palju rohkem kui sina. Mul on kvaliteetsõbrad, kvaliteettöökaaslased, kvaliteetvestlused. Ma ei pea tegelema mitte üheski eluaaspektis sellise ussitamise, ülbitsemise ja võistlemisega. Olen saavutanud kõik ilma mahhineerimise ja strateegitsemiseta. Sama võin öelda oma sõbrannade kohta ja ma hindan neid praegu veel rohkem kui varem, sest seda kirjatükki lugedes tuleb välja, et nad on täielikud haruldused.

Regina peaks võtma aja maha, mõtlema, mis talle elus oluline on, sest praegu tundub, et talle on oluline ainult, kuidas teised ikka aru saaks kuivõrd edukas ta on ja kuidas ta ikka elus võtab vastu palju paremaid otsuseid kui tema. Samas, kes olen mina, et kritiseerida või nõu anda. Las inimene elab oma ussitanud õuna  elu.

Kallid sõbrad, palun ärge linkige enam mulle sellised artikleid, ma lähen närvi. Ma tahaks uskuda, et inimesed on paremad.

Regina ei ole moodne naine

Varsti hakkab drafite arv juba päris pikaks minema. Iga algus on mingi ränt teemal, kuidas miski mulle ei meeldi. Jauran sõpradele ära ja siis blogisse jääb kõik see arutlemata. Vaatab ehk täna jõuab kaugemale. Kodused tööd lükkame edasi, sõbrad turvaliselt omi asju ajamas.

Natuke piinlik on lugeda Postimehest selliseid arvamusavaldusi, mida kirjutab sealne kolumnist Regina. Moodne naine, müüdipurustaja, tabude põrmustaja. Tahaks mõelda endast ka kui moodsast naisest, kuid samasse kategooriasse, kus antud naisterahvas asub, jällegi mitte. Ma ise usin naine24 (või misiganes .24) lugeja ei ole, aga täna saadeti mulle link artiklile “Moodne naine: Sa ei kõlba mulle sõbrannaks!.  Juba sissejuhatust lugedes läks mu nina krimpsu. Artikkel, mis võiks olla arutlus, mis põhjusel sõbrad lahku kasvavad ja ei taha edasi sõbrannatseda, ning kuidas sellisest sõprussuhtest vabaneda, on bravuuritsev jauramine miks talle mingi sõprussuhe ei sobi äärmiselt halvustaval moel. Kuna ma olen ka seltskonnas kurikuulsalt “maha jätnud” endise sõbranna, siis ma sain aru, miks see artikkel mulle saadeti, kuid ma ei saa olla nõus sellise suhtumisega.

Igal täiskasvanud naisel, kes ei ole just sotsiaalselt täiesti võimetu, tekib elu jooksul hunnik sõpru, kes talle ei meeldi.

Mis asja? Meil vist on erinev definitsioon sõbrale. Ma ikka olen suutnud ümbritseda inimestest, kes mulle mingil põhjusel, teatud ajaperioodil on meeldivad olnud. Iga inimene on arendanud mind mingil moel. Loomulikult mulle ei meeldi inimesed tingimusteta, igal omad head ja vead. Seni kuni need meie omavahelisele suhtele ei mõju halvasti, siis kõik on suurepärane.

Loomulikult mul on terve posu sõpru, kes on erinevatel asjaoludel minevikku jäänud, kadusid ühised käimised, töökohad ja elud kasvasid lahku. Mul pole ühegi endise sõbranna suhtes negatiivseid emotsioone, kuid asjad on läinud nii nagu nad on läinud ja aja möödudes võivad ka praegused n-ö aktiivsed sõbrannandused deaktiveeruda. Igavusest pole veel kedagi maha jäetud.

Praeguses eluetapis on mul fookus kodul ja tööl. Tööl lasen endal praegu kogu aeg viimast võtta ja õhtul ma parema meelega lebotan kodus, kui käin väljas sõbrannadega veini joomas. Sõbrannadelgi on kõigil omad tegemised ja põhiline puutepunkt on Skype, kus siis saab jutustatud ja üksteise eluga kursis hoitud. Ma ei ole kunagi olnud väga selline, kes helistab, et kuidas sul läheb? Mul pole ka ühtegi bestikat, kellega istuda õhtuti telefoni otsas. Ma ei tahagi seda. Mul on erinevad teemad iga sõbrannaga. Mu sõbrannad on ka seinast seina iseloomude, tööde ja hobidega, mis on minu jaoks vahva, stimuleeriv ja aegajalt kurnav. Samuti nagu mina neile.

Nii et kui me käisime ülikooli ajal koos rannas või kohtusime kolmandate sõprade pulmas ja leidsime ühise keele veini hävitamise kõrvale reisilugusid pajatades, aga sa must viimasel ajal rohkem kuulnud ei ole – tea, et see on sinu süü. Sa oled ilmselt igav

Heh, siiralt tahaks kohtuda selle Reginaga. Tahaks näha, mida selline inimene oma sõprussuhtega lauale toob. Kindlasti ei saaks meie olla sõbrad, sest ta käib mulle juba praegu närvidele ja ta ei tundu inimene olevat, kes mind vaimselt ergutaks. Kui siis ainult nii palju, et tema arvamust kritiseerida.

Mina aga olen edasi liikunud, ma olen targem ja edukam, ma olen rohkem filme näinud ja lugenud, ma oskan elult rohkem nõuda. Ja sa lihtsalt ei kõlba mulle enam sõbrannaks.

Imeline sõprus mõõdupuu ikka.  Arvestades erinevate inimeste askepte edukusel, siis moodne naine tolereerib erinevaid valikud inimeste elus ja ei pea oma kõrget ametipositsiooni paremaks naisest, kelle edukuse mõõdupuu kujutab kolme lapse kasvatamist, mis on samamoodi iga päev erinevaid väljakutseid esitav ning stressirikas. Moodne naine oskab lõpetada soovimatud suhteid ilma telefonikõnesid ignoreerimata ja julm olemata. See on lihtsalt labane.

Regina ei ole kohe kindlasti moodne naine.

(Ma lähen loen ta teisi artikleid, tundusid sama jaburad olevat)

Hobitumine

Ostsin endale värviraamatu, sest näpud ja mõtted vaja tegevuses hoida kui süüa ja juua midagi ei saa ja tööl stress üle pea ronib.

2016-01-05 13.35.52

Tegin plaani, et kui stress tahab peale tulla, joonistan ühe krabi. Tänase päeva tulemus 8 krabi.

UPDATE: Pluss see plaat taustaks. Väga hea ja mõnus taust värvimisele.