Beebiränt XXXL

Oeh.. kes võis arvata, et lapse saamisega avastad sa veel inimesi, keda sa ei seedi. Olles kastikeses “esmakordne ema”, tähendab, et sa saad üpris palju agressiivseid “soovitusi”, kuidas peaks oma last kasvatama. Kuidas ei tohiks. Arstide silmis oled sa ülemõtlev ja  paanitsev kähmik.

Ausalt öeldes pani mu värskele emaduse nautimisele korraliku põntsu kõik lähiringi “heasoovlikud” inimesed õpetustega, kuidas ma miskit tegema peaks. Minu valitud suunad ei vastanud nende soovitustele ja sellele, kuidas ise oldi lapsi kasvatatud. Olles hormonaalne, niigi iseendas kahtlev, siis sellised inimesed lihtsalt rikkusid mu tuju väga ära.

“Sa hellitad oma lapse ära” (ta on kuus nädalat vana…) “Miks ta sul nii suur on, sa peaks talle harvem süüa andma” (rinnapiimalaps sööb siis kui tahab) “Miks sa talle lutti ei anna” (Miks ma peaks? Tal pole vaja ju, ta ei nuta ja talle ei meeldi), “Sa oleks pidanud varem andma lutti, küll siis oleks tahtnud” (Ma selle peale olin juba nii ära frustreerunud, et küsisin, millal see õige aeg oleks olnud, et blokeerida vädžiin juba sünnitusel lutiga?!). “Ta sul ikka lutti ei võta?” (ISSANDJUMAL, jäta see lutt). Sellised heatahtlikud soovitused rikkusid mul kaks esimest kuud lapsega, kes on fucking peach ja tüli ei tee. Ma krt olin nii helge ja õnnis, RAISK. Millal ma elus olen helge ja õnnis olnud?!  Kui ma peaks järgmise lapse saama, siis kolin sellega esimesteks kuudeks metsa.

Kui nüüd aus olla, siis see praazdnik pole veel 100% läbi, sest iga kord kui last nähakse, siis eeldatakse, et see kõnnib tervitama vastu sigaret suus, ühe käega žongleerib kolme apelsini, teises magna cum laude paber, “How do you do, mademoiselle?” Beebs on 4,5 kuud. Sai just kartulistaatusest välja, las laps areneb, eks?

Üleüldse, mis kuradi pärast inimesed arvavad, et neil on õigus kommenteerida, kuidas ma OMA lapsi ja loomi kasvatan? Reaalselt on teised inimesed mu suurim miinus lapse ja loomade omamisel. Stabiilselt on neil häda ja vajadus kommenteerida.  Ja ma ei saa eemaldada neid inimesi oma elust, cause relatives’n shit. Ma saan minimeerida suhtlemist. Mul on ainult üks elu ning ma väga väärtustan oma vaimset tervist ja ma ei pea sellist jampsi taluma. Võivad hakata mingid draamad nii tulema.

Nii.. probleem number kaks. Meditsiinitöötajad. Minusse hakati suhtuma nagu idiooti juba raseduse ajal. Mingid teadustööd näitavad, et naiste probleeme ei võeta tõsiselt meditsiinipersonali poolt, mind nagu hämmastab, et naised ise ei võta teiste naiste probleeme tõsiselt. Kasvõi siis kui mul oli düsmenorröa (mis ei ole suguhaigus, kuigi nimi kõlab nõnda, vaid valulikud päevad), siis ainus meditsiin, mida pakuti, oli ibukas -töötavaks doosiks timmisin 2x400mg iga 4h tagant ja nii mitu päeva. Hea, et mul maks on alles veel. Üks arst kirjutas ka antidepressante, sest raudselt mul on lihtsalt madal valulävi ja ma teesklen. Naine olemine ongi valus. Lihtsalt nii ongi. Raseduse ajal oli ka mul üks error – mul ainult üks error oligi, muidu oli imeline rasedus ja nautisin pea igat minutit . Aga raseduse ajal ongi valulikud aspektid tavaline ja sinna ei saa midagi parata. See läheb ära kui sünnitad. Viimastel rasedusnädalatel tuttav apteeker soovitas magneesiumi võtta ja määädžik, see error kadus!

Kus ma olingi…. vaja oli nässutada oma last ja siis hoog raugeb.. aa.. ok.. jälle mind diskrimineeritakse, seekord meditsiinitöötajate poolt. Perekool – tuleb välja, et Tartus pole võimalik leida sünnituseks hingamistehnika loenguid/praktikat, mis poleks joogaga seotud kuidagi. Ma pole mingi ürgema-kuninganna, kes sinist õhku nina kaudu sisse hingab ja suu kaudu jälle välja laseb ja siis oma põrnaga otsekontakti saavutab.. nein. Eeterlikud õlid, kristallid ja muu selline võiks jääda osaks abistavaks jõuks neile, kes usuvad, mitte olla primaarne meetod.  Teine seik Perekooliga oli üks loeng, kus lihtsalt sulle tehtigi selgeks, et rasedus teebki sind lolliks ja sa oledki loll ja vaata, mis sinust üldse peale sünnitust järgi jääb. Hääletoon oli ka nagu me oleks mudilased, kellele loetakse muinasjuttu – “ja sa OLEDKI peast kakti JA SEE ON JUMALA OKEI, et sul peas midagi enam kinni ei püsi”. OK, lady, shhhh…

Lõpuks jõuame ka asjadeni, mis selle klaasi lõplikult ümber kallutas. Lapsega manuaali kaasa ei anta, eks. Ja kui lapsel tekib mingi probleem, siis sa tahad teada, mis see on, kas sa saad ise midagi teha, et seda asja ei oleks enam. Väga palju beebimeditsiini koosneb ravimist nimega “küll ta sellest välja kasvab”. See kõik on fain ja dändi aga kui selle perioodi jooksul tundub lapsel jube paha olla, siis sa nagu natuke ikka tahaks aidata seda last ja jube raske on kõrvalt vaadata ja mitte midagi teha. Teine asi on, et sa ei tea KUI tõsine mingi asi on. Näiteks ohatis. Meile tüütu nädal kärnas huulega, aga nii väiksele võib eluohtlik olla. Mulle tundus, et lapsel võis olla midagi kahtlast huulel ja tegemist oli reedese päevaga, tahtsin lihtsalt teada, et juhul KUI see peaks osutuma ohatiseks, mis oleks järgmised sammud, mida ma peaks jälgima lapse heaolu mõttes, et laps ei veaks seda üle kogu näo laiali etc. Et kui nädalavahetusel midagi juhtub, siis ma tean, mia teha. Helistasin, telefonis küsiti, kas ma olen esmakordne ema ja väänati kohe ära, et “beebidel tekib vill imemisest” tänkju veri muhh, aga ma selle peene konditsiooniga olen tuttav ja välistanud. Siis püüdis mind veenda, et see on rändom beebivärk. Ma ka loodan, et oleks… AGA.. looda parimat, valmistu hulleimaks. Ta ei lasknud mul rääkida, ega seletada, pakkus aega järgmiseks nädalaks. Mul juba oli 4,5 kuu kontroll seal, nii et loobusin sellest. Ma andsin alla, sest ta oli oma peas juba endale situatsiooni paika pannud – närvitsev uus ema tahab arstile – kuigi kõik, mis ma oleks tahtnud oli nõuanne.

Kohe kiirelt sain sarnase hinnangu dermatoloogilt. Laps on hirmus kärnas ning vaeseke kratsib ennast ööläbi. Ma läksin elimineerimisdieedile, kreemitan last mitu korda päevas erinevate kreemidega, aga midagi paremaks ei lähe. Lapsel olid enne nahk väga kuiv ja koledad gaasid ka öösiti. Perekas ütles, et kuiv nahk on puhtalt talve teema. Samas kui ma iseseisvalt otsustasin sellele dieedile minna, siis nahk paranes ja gaasiprobleem ka läks paremaks. Mis aga ei läinud kuidagi paremaks olid ekseemid peas KUI need on ekseemid. Perearst oli sama tark kui mina – beebikõõm, ekseem, kassihaigus käisid kõik jutust läbi…krt seda teab. Igatahes laps kratsib ennast katki ja ma ei taha 24h kindaid tal käes hoida. Pensioniealine dermatoloog vaatas ühte lapse kätt ja kiikas korra peas olevate laikude poole –

“No siin pole midagi kui SELGE atoopiline nahk, kellel peres ekseemid on?”

“mul on aga..”

“Ah, EMMEL ja astma?”

“Ei ole”

“Isal? Vanematel? Õdedel-vendadel? Ei? No siis on emme maiustanud kindlasti šokolaadiga!”

“tegelikult ma pole väga mag…”‘

“Kindlasti on maiustanud magusaga. Tsitruselisi ka ei tohi süüa”

“ma pole söönud neid detsembri..”

“Kindlasti emme jõulude ajal patustas. Tuleb liha ja juurvilja dieedile minna. Siin on Sibicort. Määri seda kolm korda päevas ja kindlasti tuleb nahka kreemitada tihti ja vanniõli!”

Kui ta veel üritas mulle kaela määrida mõnda last kahjustavat sööki ja kahelda minu siiruses, jõudsin ma ainult pobiseda, et miks ma peaks oma lapsele halba tahtma kui mind juba lükati arvega uksest välja.

Ma olin nii frustreerunud, et lasin peatäie nuttu, see clearis cache’i ära. Helistasin hiljem tagasi, et allergoloogile aeg panna. Wish me luck. Äkki kolm on kohtu seadus ja ma reaalselt saan kellegagi dialoogi pidada.

Ma saan aru, et päevast päeva on samad probleemid neil lahendada ja värsked emad on üks muretsev kamp, kuna meile antakse abitu erivajadustega pamp ja minimaalselt teadmisi tema elushoidmiseks. Kui sa tahad, siis saad paar loengut võtta. Katsu sa kuskil tööd saada sellise taustaga. Hakkan kokaks. Ma lugesin Nigella raamatud läbi.

Mulle tundub, et me kasvatame lapsi puhtalt folkloori põhjal. Mida räägib ema, õde, sõbranna… pole ime, et kiputakse ise internetist materjale otsima, mille käigus võib olla jõutakse mingite kuulsuste poolt promotud “teadustöödeni”, kui sa tunned, et arstid sind ei kuula ja tulistavad puusalt sümptomite üleüldises suunas.

Tänud kuulamast!

2019-02-22 16.55.38
Robert

 

 

 

 

 

 

 

 

Advertisements

No kamoon!

Ausõna, täna katkes mu viimane kannatus. Miks on minu pikkuse juures võimatu leida mingeid sukapükse, mis oleks pikkuselt parajad samal ajal hoiaks ülevalt ümber? Ah?!  Sai õige pikkuse ja kaalukategooria järgi ostetud aga ikka see tähendas seda, et terve kuradima päeva see lihtsalt sõitis alla, seni kuni hargivahe oli pea seelikuservast nähtav. Ma lubasin peale tööd poes käia ja siis avastasin peale 200 meetrit, et need sõidavad jälle alla ja keset paganama kaubanduskeskust mingit sukakiskumistantsu ma ka ei tahtnud korraldama hakata. Nii ma üritasin leida üles saialetti, shuffle’ides sinna poole põlved üksteise vastu surutult ainult selleks, et avastada, et saiad on poe teises servas, kuhu ma sama tšaiviga siirdusin kleidiserva pidevalt alla tõmmates, kasutades riiulivahesid, kus parajasti polnud ühtegi inimest näha, et pefi pealt veidikenegi üles tõmmata seda sukapüksi serva. Peale saialeti ma rohkem polnud nõus seal aega veetma ja läbi iseteeninduskassa sibasin kähku autosse. Õhtusöögiks läheb nüüd, misiganes külmkapis veel maksimaalselt kärbatanud pole.

Viimasel ajal olen hakanud sukapükstepakist pilti tegema, mis vähegi mugavad on.

Anna faking kannatust!

PS! mõtlesin, et püüan leida pilti siia postituse juurde “pantyhose running down”. DO NOT GOOGLE!

 

Ränträntränt

Abitute ja lühinägelike inimeste hulk, kellega ma olen pidanud tegelema on viimasel ajal nii suur olnud, et mul on kohe mure, et mida ma peaks oma elus tegema, et selliseid kogemusi minimeerida. Mind ennastki ärritab, et see mind nii häirib. Ma tean, et paljud tahaks mulle öelda, Birks, võta chill pill. FAIN, ma võtan chill pilli kui sa võtad antistupid pilli. Kui sellised inimesed üritavad su elu raskeks teha oma lühinägelikkuse ja õpitud abitusega, siis sul peab kannatust olema, et seda situatsiooni lahendada, samas kui teine ei tee midagi, et sellele kaasa aidata ja aegajalt tundub hõljuvat järgmisele pilvekesele, kus unistava pilguga kaugusesse vahtida. Minu jaoks on lahenduste või alternatiivsete lahenduste otsimine elementaarne, samas kui suure osa inimeste jaoks – mis tuli mulle üllatusena –  on see kui kohe lahendust ei leia, siis kõik… lahedust pole ja mingit pingutust selle jaoks ka ei tehta. Meenub ühe sõbranna räägitud seik, kes reisis Iirimaal ja uuris kohaliku käest, et kuidas saab teatud asulasse. Kohalik mõtleb ja mõtleb, lõpuks vastab, “Ei, sinna ei saagi”. Lihtsalt liiga keeruline oli seletada või ei teadnud. Kõige hullem on, et selliseid inimesi ei saa muuta. Sa võid püüda ja aidata ja mida kõike veel, kuid kui endal ikka soovi pole, siis… ei muutugi midagi. Suva. Kurb ja kahju ja tüütu ja väsitav. 90% ajast ma võtan asja rahulikult ja huumoriga ja on pigem kahju sellistest, siis praegu sai karikas täis ja oli vaja tühjaks valada. Parem siia kui kellelegi näkku. Mulle mingit rahuldust see ei paku. Ma lihtsalt mõtlen siin välja mingit lahendust, kuidas ennast kohandada selliste jaoks, sest nemad pole võimelised muutusteks, mina tean, et mina olen. Ma püüan iga päev olla parem ja targem inimene kui ma olin eile.

11142414_1631506000418572_1163052391_n

Lahendus, metsa erakuks. Seal on ainult üks lühinägelik abitu ja see võtab sõbrad ka kaasa, sest nemad on normaalsed.

EDIT: Tegelt on kõik mul alles gut ja elu ilus. Nii et no worries. Ma pole ikka veel hobi leinud, aga vist on midagi silmapiiril.

Birgit presidendiks!

Ohmujumal! Kell 21.40 kuulutati koosolek lõppenuks. Ikka kole näha, mis ikaldus aastate jooksul inimestel hinges. 75% ajast käis jaur tegemata ja vastu võtmata asjade üle. Käidi ja rõhutati mingeid punkte ja muudkui hääletame seda ja hääletame toda. Praegust ühistumutti keegi ei salli ja samas ta kümme aastat pukis olnud. Kuhugi pole me jõudnud ka.

Alustuseks käis tund aega räiget üksteise süüdistamist. Räägiti ohtralt aiaaugust ja siis üks inimene ütles midagi, kõik said erinevat moodi aru ja läks lappama kogu see vestlus ja kui alles oli käes teine punkt kogu diskost ja asjad ikka ketrasid mingi tegemata trepi ümber, mis polnud üldse teema, siis ma ütlesin enda kutsujale, et anna andeks, ma tõesti  ei suuda, 9 aastaga pole midagi muutnud. Tõstsin käed üles ja marssisin ukse poole ja ütlesin, “pange protokolli, et korter 29 lahkus kell 19.41”.  Kuulsin veel selja tagant, et keegi mainis – “kohe nii kurjalt?”

Marssisin koju ja räuskasin Rasmusele, “krt, küll, need inimesed on hullud. Null konstruktiivsust. Pole ime, et nad pole jõudnud asjadega kuhugi”. Tegin ühe suitsu, võtsin klaasi veini. Räuskasin veel, siis jõudsin selgusele, et ülejäänud korteriomanikud ei saanud ju aru, mis minus stressi tekitas ja otsustasin, et lähen selgitan neile.

Marssisin jälle alla tagasi. Astusin uksest sisse ja katkestasin käimasoleva kära. Ma vabandasin oma kergelt agressiivse lahkumise pärast ja selgitasin, et siin on nii palju minevikuvinna ja negatiivset suhtumist ja arutelu ning ütlesin, et ma kahjuks ei soovi enam järgnevatel ühistukoosolekutel osaleda, sest ma ei näe, et siinne seltskond sellise suhtumise juures jõuaks mingile ühisele arusaamale. Kõik olid nõus ja nentisid, et samas kümme aastat tagasi oli see hullem ja siis kui ma jätkasin oma oraaturlust ja maailma parandamist, üritas keegi ka sõna sekka öelda ja üks meestest ütles tollele, et oot.. las ta räägib. I was the new Messiah! Siis tekkis jälle teemaks üks konkreetne probleem ja kui ma üritasin lahkuda, siis nii koalitsioon kui opositsioon palusid mul maha istuda ja mitte lahkuda. Ma armulikult istusin ja ootasin põnevusega, et mis nüüd saama hakkab. Rahvas hakkas ennast kontrollima, sest paistis, et minu outburst pani nad korra mõtlema. See kestis peaaegu tervelt 5 minutit.  Lõpuks saadi aasta eelarve läbi häda vastu võetud. Viimane punkt uue juhatuse valimine. Vana juhatus oli kaks kolmest tagasi astunud ja üks ei olnud ka enam nõus. Uueks juhatuseks pakuti kõik vähegi aktiivsemad isikud koosolekul – koosoleku esimees, protokollija ja afkoors uus värske tuuleke – mina. Kõik loobusid. Läks jälle lahti kümnemintsane jauramine, mul viskas jälle kopa ette… kell oli üheksa, mul oli nälg ja no krt, asjad ei jõudnud kuhugi.. ma võtsin koosoleku esimehe ülesanded üle, KAS KEEGI ÜLDSE ON NÕUS OLEMA?! Vaikus…  No aga selge siis. Ma näen uut erakorralist koosolekut tulemas, nentisin. Peale pooletunnist üleüldist diskussiooni said asjad paika, viimased asjad hääletatud ja kuna läbu ikka käis, küsisin, et ma teeks hääletuse, et kas ma võin lahkuda… kõik olid nõus ja lahkusime iga üks oma urgu.

Värisesin uksest sisse ja sööstsin oma poolikuks jäänud veiniklaasi poole. Never again, ütlesin ma endale. Samas teadsin, et olin andnud näpu ja otsustanud, et I will fix them!

Rasmus, “Muss, paistab, et sa ikka oled endale hobi leidnud”

Koerad ja sugulased

Õhh.. ma vihkan maale vanaema juurde minekuid. Ei, mitte vanaema pärast, vaid vanaema kasvatamust koerast põhjustatud perekondliku guilt tripi pärast. Nimelt võeti aastaid tagasi mu 80 pluss vanavanematele koer, kui nende eelmine väike kähmiknässu ära suri. Kingiti neile onu pere poolt hundikutsikas. Kes kingib vanuritele hundi? Ma satun seal suht harva käima, nii korra paar kvartalis ja kui see kutsik oli sellises pubekaeas, muutus ta raskesti käsitlevaks, sest keegi ei kasvatanud teda, kuulas niivõrd kuivõrd mu isa ja onupoega. Kui ma ükskord seal käisin, siis oli ta väga territoriaalne, urises mu peale ja oli ähvardav. Ma friikisin selle peale korralikult. Peale seda pole ma selle koeraga ühes seltskonnas viibinud. Kui meie tuleme sinna, siis koer pannakse kinni ja hakkab pihta onupere poolne terror minu pihta, et ma olen süüdi, et kallis koer teises toas stressab. Iga kuradima kord. Mu vend kardab seda koera samuti, kuid on seal seltskonnas suutnud sitiuatsiooni lahendada peenelt, et tormakas koer tema väikeste laste pärast kinni pannakse. Sneaky bastard. Samas, ka mina hiilin sinna igakord vennalaste varjus, kuid siiski olen põhipõhjuseks onupere silmis mina.

Minu jaoks on probleem selles, et see koer ei kuula kedagi ja oma isa sabas ringi tuiata mööda vanaema aeda on ka veits naljakas. Isa vähemalt saab natukene aru ja ei survesta mind, kuid arvab, et ma võiks proovida aias lasta koeral endaga tutvuda, millega ma olen põhimõtteliselt nõus ja ma usun, et isa valvsa pilgu all midagi ei juhtu AGA.. no krt, ma ei usalda seda koera. Ta on vanaema ja vanaisa hammustanud, teda ei saa tegema panna midagi, mida ta teha ei taha.  Õõõh..  siiski hullem on see guilt trip. “Sinu pärast on Rossikene kinni” ja mitmed õpetused foobiast üle saada – läheb samasse kanti õpetustega inimestelt, et kui sa liigutad ja elad tervislikult, siis su depressioon läheb ära*. Ehk siis inimesed, kes pole olnud selles situatsioonis, ei saa aru. Selle asemel, et esitada konstruktiivseid küsimusi stiilis, “mis tingimustel sa oleksid nõus koeraga kohtuma”, öeldakse mulle “saa üle”.

What are my options here?

*Jätkata selle guilt tripi ignomist ja vihata iga ihurakuga maale minemist kui selleks ettepanek tehakse.

* Lasta ennast koeraga tutvustada. Võimalikud stsenaariumid
a) kõik läheb hästi ja koer ei stressa mind. Elu on ilus. (tõenäosus 15%)
b) sneaky bastard terroriseerib mind kaugusest ja tekitab minus endistelt stressi ja ebamugavust. ning vihata iga keharakuga maale minemist (tõenäosus 60%)
c) sneaky bastard hammustab mind (btw kui ta seda teeb, siis ma olen ka ise süüdi, sest ta tundis, et ma kardan teda) (15% tõenäosus)

Ülejäänud 10% jääb muu stsenaariumi jaoks.

Ma kardan küll lahtiseid hulkuvaid koeri, kuid sõprade koeri näiteks mitte. Sõbrastusin ühe peo käigus kahe imelise bokseri ja ühe pikakõrvalise vorstnumpsikuga. Teate, kõik oleks palju lihtsam kui ma usaldaks neid koeraomanikke. Ma nagu ei näe, et kedagi huvitaks minu heaolu ja turvatunne. Ma olen koertega kasvanud ja nad on olnud väga numpsid, kuid siiski omanikuna olin teadlik, et rotveileri ja hundisegune Kärri ei ole eriline lastesõber ja ei salli teatud inimesi, ma panin koera kinni kui teatud seltskonnad ilmusid. Aa.. jaa, lisaks käisin temaga koertekoolis ja tüüp kuulas mu sõna.

Guugledasin just mida teha kui koer ründab. Võib olla on hirmul suured silmad, parem oleks. Hea on olla prepared. Äää.. ma olen nii kettasse tõmmanud ennast praegu. Ma ei taha seda faking vaimset igakordset stressi, mida sugulased põhjustavad, ei taha selle koeraga kohtuda. Tahaks, et vanaemale külla minemine ei oleks nii ebameeldiv emotsioon.

Oeh, wish me luck.

[Edit – päev hiljem ja avalikud vabandused oma perekonnale, kes käitus täiesti normaalselt ja mind koeraahistajana risti ei löönud. Nüüd siis pillun paar vanasõna,  mis selle postituse kokku hästi võtavad – hirmul on suured silmad, hommik on õhtust targem.]

* “Sul on ju kõik olemas, miks sul depressioon on?”. Ei, kallis inimene, sa ajad segamini põhjusliku asjaoludest tingitud masenduse, ajukeemia lambi näkku panemisega.

Ma vihkan šoppamist!

Mu keha kattub külma higiga kui ma mõtlen sellele, et ma pean endale soetama mingi riideeseme või jalanõu. Miks midagi maagiliselt kappi lihtsalt ei ilmu. Kogu see protsess on vastik. Lähed poodi – korjad mingi hunniku asju kaasa, riietusruumi. Riided seljast, prooviriided selga ja pärast oma riided uuesti selga. Uus ring poes, uued prooviriided. Sama jant. Pärast on väga kalts tunne ja koju jõudes kohe duši alla. Vähe sellest, Tartu linnas pole mitte ühtegi kuradi poodi, mille riidevalik mulle meeldiks. Üks on, see pannakse kohe kinni.

Tänane saaga algas teksastest. Mitte üheski poes pole minu pikkuses teksaseid. Obviously,  kuna ma olen friggin Eiffel. 36 pikkus on üle mõistuse nõuda. Denim dreamis oli skinny jeans variant olemas, mis pikkuse poolest oleks võinud sobida, aga selles poes polnud minu numbrit ja saadeti Tasku Guessi, ma uurisin huvi pärast palju maksavad. 120 euri. Hell no! Mul on plaan ühe riidenumbrivõrra kaalus alla võtta lähimas tulevikus ja no mis krdi kasu mul on skinny jeanidest, mis siis on not so skinny jeans. Fuck it. Kannan seelikuid ja kleite siis. Ostsin mõlemad.

Kingapoodides on sama teema. Mul on jala number 41. Mis ma leian, et on väga viis arvestades mu pikkust. Kingapoes on šoppamine sama. Kõige pealt vaatad, mida on 41 suurust ja siis proovid jalga ja alles siis vaatad, mis moodi see king välja näeb. Enemasti kipub see šoppamine käima nii, et hõiskad puhtast rõõmust kui su numbrit on ja siis on suva milline see tuhvel välja.näeb. Jalavari olemas. Ma ei osta kunagi kingi mõttega – oh, pretty! Gots to have it. Sest minu jalanumbriga inimesed pole mõeldud ilusaid asju ostma. Enamasti on suuri numbreid ainult mingeid pagana pastlaid alles. Ja siis on need päevad kui mitte ükski king ei lähe jalga. Näiteks täna. Leidsin mingi kinga, mis oli 42 ja siis ka see oli väike.  Vedasin oma vihased lestad koju.

Niih.. vähemalt saab tänane päev ainult paremaks minna.

 

Tantra

Noh, kui ma kunagi arvasin, et ma olen avatud ja tolerantne inimene, siis viimased aastad on selgeks teinud, et seda ma ei ole. Kirsi tordile pani laupäeval toimunud tüdrukuteõhtu raames olnud “tantra koolitus”, mis see jutumärkides on, sest minu arust polnud sellel midagi tegemist tantra ega koolituse kuivõrd mingi mahhineerimine muudeks tegevusteks. Tingimusel, et inimesed kaasa lähevad, muidugi.

Pruudi sõbrantsid käisid selle idee välja. Ja ma kiunusin juba siis, et öäääää pole mu tassike teed ja ma ei taha. Kiunumine käis oma sõpradele muidugi, mitte korraldajatele, sest nii nõme moor ka ei ole, et hakkan maha tegema üritust, mis pruudile võib olla väga sümpaatne oleks. Ma ei usu sellistesse asjadesse nagu tantra. Eneseleidmine, mingid muud tasandid, sisemine blä-blä-blä. Ma olen väga rahul sellega, kes ma olen ja kõik leidmist vajavad tasandid on leitud. Mina eeldasin, et sealt tuleb mingi loeng ja siis mingid harjutused ja hingamised ja mu sarnane…ma kartsin elueest, aga pruudi nimel valmis kannatama. Onju nii, et kui sa midagi kardad, siis peale selle asja toimumist mõtled, et OH, polnudki nii hull! VALE see oli hullem veel!  “Koolitaja” oli juba alustuseks kriipi, kui keegi meist tegi nalja, et noh.. võtame riided seljast ära, siis “koolitaja” ütles malbel äraoleval toonil, et vaatame, kuidas asjad kulgevad. Esimene WTF moment, mille pealt ma oleks pidanud juba minema sealt marssima. Siis hakkas ta jahuma, kuidas me peaks ringi käima ja üksteisele silma vaatama. Ise maniakaalselt silmadega kontakti otsides igaühega. Pea ees, silmad pärani ja pea küljelt küljele liikumas, samal ajal monotoonse tooniga rääkides, kuidas me oleme NAISED ja peaksime oma naisenergiat pruudile suunama, et temast saaks veel rohkem NAINE. Mingi moment olime me ringis ja pidime astuma ringi keskele ja ütlema “Mina, Naine, Birgit, soovin Teile palju õnne!” ja kõigile otsa vaatama. Sama lollaka maniakaalse hullu pilguga nagu tema seda tegi. Samuti rääkis ta kuidas me peaksime hingama välja oma lahkliha kaudu ja tunnetama seda ja lahkliha peab maani olema.  Siis seoti silmad kinni ja soovitati tunnetada oma energiat, et ruumis liikudes asjade vastu ei põrkuks, sest Energiaga sa tunnetada asjad ja inimesed ära. Käima ringi ja kallistama üksteist. Teine WTF moment. Järgmiseks pidi paaridesse võtma ja hakkama üksteise käsi silitama ja õlgu ja kaela ja MINGE PERSE, MULLE EI MEELDI KUI MIND NÄPITAKSE!!!!.. mulle aitas.. astusin mängust välja. Keegi asja ei võtnud nii erootiliselt kui tema. Kui järg läks õlgadele ja rindadele ja kehale ja muule, rääkis tema samal ajal sellist teksti… “tunnetage oma partnerit ja mõelge mida te tunnete. Silitage üksteist nii õrnalt nagu silitaks liblikatiibu. Õrnalt-õrnalt. Võib olla te tunnete midagi? Võib olla on see midagi, mis pakub teile huvi, võib olla on see midagi, mis tekitab teis uue emotsiooni, võib olla on see midagi mis on ebamugavust valmistav. Laske sellest lahti ja mõelge, mida te soovite, et teile praegu tehtaks. Võib olla on see midagi mida te tahate partnerile teha, võib olla on see midagi, mida soovite, et partner teile teeks” Silmadelt võeti rätid ära ja monotoonne-sugestiivne jutt jätkus. “Andke oma partnerile soovid silmade kaudu edasi  ja kui julgete, siis võite ka öelda, et mida partner teie jaoks teha saab” WTF! Ma istusin kõrval ja kuulasin seda silmad pärani peas. Minu arusaamist mööda õhutas ta inimesi konkreetselt tegudele. Tema ideaalse kava järgi oleks seal inimesed suurest vabaarmastusest üksteisele mõnu valmistama hakanud, mulle tundub. Õnneks keegi midagi korraldama ei hakanud ja võtsid asja huumoriga. Kui tekkis paus ja järgmine etapp oli põrandale pikali viskamine, siis ma otsustasin, et ka mitte selle blogi lugejatele rõõmu valmistamise pärast ei suuda ma seal osaleda ka  lihtsalt pealtvaatajana.

Läksin oma hotellituppa ja helistasin AbFabile ja lärmasin talle oma esimesed emotsioonid välja. Too ainult naeris hüsteeriliselt teisel pool. Endal oli küll selline mild after rape tunne peal ja nagu oleks just mind üritatud mingi vabaarmastust viljelevasse kultusesse värvata. Lugesin veel 2 tundi raamatut kui saabusid mu toakaaslased, kes rääkisid, et pärast minu ära minemist läks normaalsemaks. No way in hell, ei usu ma seda. Üks toakaaslane oli sattunud paari selle “koolitajaga” näppimise ajaks ja kes tema sõnade kohaselt oli tal ikka igalt poolt kätega üle lasknud. Õah! Ma isegi ei tahtnud teada, mida nad seal edasi tegid. Aga ma sain aru, et kõik jäi siivsuse piiridesse.

Peale seda läks õnneks tüdrukuteõhtu edasi väga normaalset, lahedat tavapärast rada. Pruut sai sjuperilusa meigi ja soengu Kaia Triisalt, tehti meiega 1,5h fotosessioon, resto, klubis privaatruum ja ojadena alkoholi. Muidugi saatis kogu õhtut “loengust” õpitud puusade ette lükkamine aegajalt ja ürgnaiselik “OOOOOOOOOOH” karjumine, ning loomulikult erinevates versioonides lahklihanaljad. Õnneks oli piisavalt alkoholi, kuid ei ole olemas nii suurel hulgal alkoholi, mis selle tantra-ürituse mu ajust täielikult kustutaks. Chickide arutlusest sain ma aru, et nad olid ikka enamasti rahul ja õppisid midagi sellest. Palun väga, kui neile sobib. Sry, tulevased pruudid, aga ma enam sellistest üritustest osa võtma pole nõus. Fakin stripp-tantsutund ja muffinite ja suudluste müümine tundub midagi väga-väga normaalset ja aktsepteeritavat järsku selle kõige kõrval. HELL! Farmi-Gabriel ja Strippar-Marco tunduvad midagi väga normaalset selle kõrval.

Vasakule looteasendisse nuuksuma ära…

Aga mis siis teha?

Lugesin Postimehe  naistelehte. Oli intrigeeriv pealkiri “Üha rohkem Eesti naisi käib välismaal head seksi nautimas”. Täielik lollus oli lugeda kommentaare. Vihastasin. Inimesed ikka tekitavad räiget masendust viimasel ajal. Kui kuradi kitsarinnalised ja labased me ikka olla võime? Kas oli mõni kommentaar asjalik ja argumenteeritud. Ei. Kõik olid täis rassilisi ja soolisi solvanguid meeste poolt. Eesti naine on lits. Eesti naine ajab jalad laiali ainult siis kui mees rahakoti rauad lahti teeb. Õudne ja piinlik oli lugeda, sest vallalise naisena mõtlen, kas see ongi minu valik, mille seast ma peaks endale mehe leidma? Sellised ongi eesti mehed? Pole ime, et tekib tahtmine jalad selga võtta ja pageda. Kas just Lähis-Idasse või Hispaaniasse, aga ära… ära siit. Kui tööalast soolist diskrimineerimist ma pole väga näinud, siis seksuaalset soolist diskrimineerimist on kohutavalt. Vana teada tõde, et naine kui käib joomas, siis ta on joodik. Kui mees joob, siis mees lõõgastub. Kui naine seksib erinevate meestega on ta lits, kuid mees on eluvend. Naised pole siin riigis seksuaalsed olendid kuivõrd seksuaalobjektid. Mees sebib naist. Mitte vastupidi. Naine peab olema nurgas ilus ja ripsmeid plaksutades ootama ning anduma ainult oma tulevaste laste isale.  Naine peab olema voodis suurepärane, kuid seksuaalseid teadmisi tõenäoliselt omandama osmoosi teel. Naine peab orgasmi saama puhtalt sellest kui mees talle käe külge paneb. Kui need Eesti Mehed seal kommenaatriumis bravuuritsevad, et sellistele naistele, kellest artikkel on kirjutatud, on vaja anda hea pauk keppi, siis sellistele meestele tahaks öelda, et KURAT aga vaata, et siis oleks hea, et neil naistel poleks vaja minna välismaale mehi otsima, kes teavad, mida naistega voodis peale hakata. Nad võiks tabada ära, et midagi on valesti eesti naiste ja meeste vahel voodis, sest miks ma peaks minema välismaale komme otsima kui eesti kommid väidavad, et nad on ülihead?  Mis eriäpude meeste otsa need naised siis sattunud on, et neil nii kohutavalt kehvad kogemused on?

See kommentaarium on ere näide sellest kuidas ei suudeta panna ennast teiste inimeste kingadesse. Nii meeste kui osade naiste poolt. Mida peaks siis tegema üks üle kolmekümnene lahutatud  kahe lapse ema, kes sooviks mitte olla üksi mõnel ööl kuus, sest well… ma räägin teile saladuse, naistel on ka vajadused :o! Mis oleks sotsiaalselt aktsepteeritav? Sama vanadel meestel on lihtne minna klubisse naisi lantima, aga kui sinna läheb mõni selline naine sama eesmärgiga? Mehed ei vaata ju klubides oma eakaaslasi, vaid ikka pigem säravaid noori tibisid. Selliste vanemate naiste peale, kes seal mehi sebivad vaadatakse ikka väga viltuse pilguga. Libu! Pole väga midagi seksuaalset, mida üle kolmekümnene naine teha saaks, eriti kui tal on lapsed, mille peale rahvas hukkamõistva pilguga teda libuks selja taga ei tembeldaks. Põhimõtteliselt unusta ära, et sul mingi eraelu saab olema peale laste sündi? Kaunis väljavaade naistele. Pole ime, et sellised naised hoiavad kümne küünega kinni oma meestest ja annavad neile andeks nende kõrvalhüpped. Kui peaks tulema välja, et sellel naisel on tekkinud suhte kõrvalt afäär..LIBU! Mees samas on ikka mees edasi. Naine peaks patja nutma ja väärikalt kannatama. Ühiskond ei paku sellistele naistele pehmet patja, millel maanduda.

Ma ei saa aru, kus on need litsid ja rahaahned naised, kes eesti meeste arvamuse meist nii alla on viinud, et nad kommentaariumis nii kohutavalt õelad on meie soo vastu? Mul pole ühtegi naissoost sõpra, kes rahakoti järgi meest valiks. Kellelgi meist ei kuku püksid maha kui tüübil on ma-ei-tea-mis-äge-auto. Keegi ei nõua klubis-pubis meeste käest jookide välja tegemist. Kui keegi teeb, siis fain, aga see ei ole automaatselt märk, et ma olen valmis mehega seksima. Mis omakorda võib viia situatsioonini, kus ma pean mehele ütlema seda ja siis ma olen tema arvates frigiidne libu (üks välistab teist :D). Mu nina ees on lehvitatud 500.- kroonist kuskil pubi ees ja lärmatud “libu, võta suhu” ja seda korporantide poolt, kes peaksid omandama haridust ja olema ometi intelligentsed inimesed. Mulle tundub, et mehed kipuvad kõiki naisi, kes nende tundeid on riivanud on litsideks tembeldama. Ma ei tahaks uskuda, et kõikidel juhtudel on tegemist ringi ajava naissoost isikuga.

Kahjuks on keskmine eesti mees rassistlik homofoob. Ma tunnen selliseid mehi rohkem kui rahaahneid libudest naisi. Neid pole mitte vähe ja ausalt öeldes tekitab see minus mõtte, mida teha? Ma ei taha olla koos sellise mehega ja ma tean, et ma kunagi ei hakka olema, sest mulle pole vaja sellist meest. Ma olen selline iseteadlik, isemajandav naine, kes ei vaja meest selleks, et ta mu arveid maksaks ja mind autoga sõidutaks. Ma tahan meest, kes respekteeriks mind ja keda mina respekteerida saaks. Kellega oleks millestki muust rääkida kui majapidamisplaanidest ja lapse kasvatamisest. Meest, kes oleks tolerantne, laia silmaringiga, huvitav ja humoorikas. Meest, kes hooliks enda välimusest ja isiklikust hügieenist.

Ärge saage valesti aru, ma ei arva, et kõik eesti mehed on sellised oinad nagu selles kommentaariumis, kuid sealt käis läbi väga palju mõtteavaldusi, mida ma oma erinevates tutvuringkondades kuulnud olen. Ma tunnen ka mehi, kes on kõike seda, mida keskmine eesti mees pole.  Mõistvad, toredad, arukad, huvitavad, avatud mõtlemise ja laia silmaringiga. Kellega suhtlemine on tõeline rõõm. Kuid nende osakaal on väike, eriti minu vanuseklassis (29) ja vanemad. Mulle tundub, et noorem generatsioon, kes peale kasvab on oluliselt normaalsem, vähemalt need kellega mina olen suhelnud tunduvad toredad, huvitavad ja avatud mõtlemisega. Peale selle kommentaariumi lugemist hindan ma oma normaalseid meessoost sõpru seda kõrgemalt.

Ma ei oleks pidanud seda kommentaariumit lugema. Suur maailmavalu on nüüd peal. Inimesed pole üldse toredad ja head. Oeh, ma ei salli inimesi üldse täna.

NB Keskmine eesti mehe valim on võetud puhtalt minu kogemuse ja lugemuse põhjal ja võib olla ei kattu sinu meeste valimiga.

Peaaegu, et …

Huvitav kui palju asju sa jätad kirjutama, sest nad on liiga isiklikud, nad teevad kindlasti kellelegi haiget, nad solvavad kedagi.

Ma pahandan inimeste peale, sest nad…. ja mina ei ole kogu aeg…., sest minul on ka…..ja mina tahan ka…..Sry, folks!

Ma pahandan inimeste peale, sest nad……, et mina….. ja ma ei oska…..

Ma pahandan inimeste peale, sest nad….. arvates, et mina olen…..aga mina ei oska ju….. ja te teate seda.

Ma vihkan inimesi, kes ei oska….. ja samas ei ole nõus……. ja teie ….. ei kannata ma ka!!!

Mina ei ole süüdi selles, et ……! Pekki küll!

Sa oled….!!! (%¤&%¤&#%¤”¤”#¤”#%¤” faaaaaaaaaaaaak!)
Sa oled….!!! (Mina ei ole sinu …….. …….!!!)

Ma ei oska olla inimene, kes ütleb kõik selle välja. Nõrk, eks?

Pissed! Really pissed!