What?!

[21:02:27] Birgit : keegi teab kuna Nadja ära sõidab
[21:02:28] Birgit : ?
[21:04:13] Piia: ma kunagi teadsin
[21:09:21] Nadja: mina või
[21:09:39] Birgit: jah
[21:09:51] Nadja: kuhu
[21:10:14] Birgit: kas sa ei pidanud kuuks minema väljamaale?
[21:10:20] Nadja: 6 mai
[21:10:35] Birgit: kuhu sa veel siis reisid?
[21:10:58] Nadja: maitea
[21:11:00] Nadja: tartusse
[21:11:01] Nadja: 😀
[21:11:10] Birgit: no kuna sa siia reisid?
[21:11:21] AbFab: …kuhu…hahaha
[21:12:43] Nadja: ma ei tea ju
[21:13:37] AbFab: riikii tead ju
[21:13:40] AbFab: riiki
[21:14:24] Piia: et mis riigis tartu on?
[21:15:33] Nadja: rumeenia

What?!

Advertisements

Blogimise surm

blogiemo below

Teate, jube tore oleks kui ma viitsiks blogida igapäevaselt. Kirjeldada neid totraid ja naljakaid asju, mis tööl juhtuvad või diskuteerida päevakajalistel teemadel..bwahahaaaa! Räntida kui AbFab on jälle linkinud mingi erikuradi idiootset perekooli postitust ja kommentaariumi. Teatada rõõmsalt, et Nadja tuleb meile tööle. Kuidas me käisime püssi paugutamas, et ma nüüd eristan püstolit ja revolrist. Tean milline näeb välja M4 ja et pumppüss on jube kerge ja kõige ässam on seda kõndimise pealt taaslaadida. Kuidas me Nadjaga käisime Undergroundis heavy karaoket laulmas ja avaldasime Rollile piisavalt muljet, et meile baarikrediiti anda. Kuidas see baarikrediit on ikka veel puutumata. Kuidas ma Gertsuga shoppamas käisin ja kuidas ma tema lõbustamiseks Sixtinas mingi roosa suhkruvati moodi vidina selga toppisin ning spekuleerisime kus ja kes sellega käivad ning kas see peaks võib olla üldse magamistuppa kuuluma. Kahjuks suudab mu aju peale tööd ainult stand by asendis tühjalt käiata ja ma maandun arvuti ette lobisema ja tühjal pilgul mingit järjekordset mõttetut seriaali vaadata. Asju, mis vähegi süvenemist nõuavad, ma ei suuda lihtsalt teha – väärt filme ja seriaale vaadata või raamatuid lugeda – mkm. Rääkimata blogi kirjutamisest. Pole nagu midagi öelda ka. Enam igat mõtet veebi ei taha oksendada. Keegi on selle alati kuskil paremini ja õigemini öelnud. Ma tean, et kusagil on vanad sõbrad, kes võib olla tunnevad veel huvi, mis ma  korraldan ning blogi on jäänud antud hetkel viimaseks ühenduslüliks nendega. Olgem ausad, ikka igav elu on mul – töö, kodu, töö.. Kui vanasti oli ideaalne nädalavahetus, et saaks õhtuti hullumiseni väljas jauratud ja päevad maha magatud, siis praegu ma parema meelega vedeleks kodus reede ja lauba õhtu ja vahiks mingit filmi, ning päeviti teeks midagi kasuliku ja/või toredat. Vanadus, noh.

Ma püüan hakata rohkem update’e tegema, sest üks Aussie äkki tunneb huvi, mis toimub. Veits reipamas noodis loodetavasti, ma süüdistan kevadväsimust oma üleüldises emotsionaalses nullseisus. Aga päike on!

 

This post is powered by “Öö”