Eesti nali

Ma ei plaaninud väga täna tegelikult eilsest charity stand-upist kirjutada, kuid lugedes eile üles astuma pidanud,  skeenelt lahknud kohaliku koomiku mõtteavaldusi, ma veits solvusin. Aga kõige pealt eilsest.

Kuna eestlased on selles veel üsna lapsekingades, siis ma ei lähe sinna kunagi kõrgete ootustega, niisiis on mul enamasti seal üpris tore. Nii ka eile.  Kuna enamasti tehakse nalja inglise keeles oli meeldiva erandina eile Sander Õigus, kes tegi suurepärast madalalaubalist huumorit eesti keeles. Rahvas sai kõvasti naerda.  Stewart oli oma tavapärases headuses kui mitte arvestada paari mööda minekut ja paari lost in translation nalja. Stewarti kohalt viriseks ühe asja kallal ainult, ta teeb aegajalt mingi nalja, esitab seda kui tõeliselt juhtunut, aga situatsioon on liiga out there. Läheb muinasjutuks ära. Mõte on hea, aga teostus saaks parem olla. Ma ei saagi eeldada, et koomikutega peavad kõik need situatsioonid juhtuma, millest nad huumorit välja kisuvad, aga ei tasuks liiga hulluks ära fantaseerida mingit teemat. Ei tööta väga hästi. Janikat ma varem polnud näinud, aga tema tegelaskuju – väike kahvatu kummaline tüdruk – tuli täitsa hästi välja ja rahvale tundus meeldivat ka. Kahjuks polnud Keiul eile väga hea päev. Ma olen temalt tugevamaid esitusi näinud. Aga ma tervitan kahe käega eestlasi, kes võtavad selle sammu, ning haaravad mikri. Rohkem tahaks õhutada eestlasi eesti keeles nalja tegema. Ma saan aru, et sellega just välismaal laineid ei löö, aga laiendaks oluliselt eesti publikut.

Aga nüüd mu solvumise osa juurde. Ma tunnen ennast sügavalt puudutatuna, kui koomik, kelle nalju ma naljakaks ei pea, mitte selle pärast, et ma ei saa aru, vaid selle pärast, et SEE POLE NALJAKAS mu jaoks, ütleb oma lavalaudalt lahkumise postituses,

“And certainly, when my carefully prepared thoughts of the day found no response, I deeply resented being judged by people whom I didn’t care about. Whether it was the audience, who was not there to be forced to think, or the majority of other standup comedians, who were almost always narrowly focused.”

Kui ennast täis saab olla?

See on umbes nagu üks kuulus tohter, kellest AbFab mulle eile rääkis, kes konverentsil tegi nalja, kuidas keegi oli pidanud Frank-Starling seaduse loojaks inimest, kelle nimi on Frank Starling. Ma saan poindist aru, aga ma ei pea seda naljakaks, samuti ei pidanud seda eriti naljakaks keegi seal konverentsil.

Peale selle on võimalik esitada oma filosoofilisi mjuusinguid ka nii, et me, madalalaubalised, seda naljakaks peame. Sa võid ennast pidada ju kohutavalt naljakaks ja üksi kodus kõhistatada iseenda geniaalsuse üle, aga kui su publik sind naljakaks ei pea, siis sa lihtsalt pole naljakas, mitte et  publik pole tasemel.

Selles sissekandes oli nii palju mida kommenteerida, mille üle silmi pööritada, et ma ei viitsi sellel rohkem peatuda ja jätan teile endale võimaluse antud sissekande põhjal inimesest järeldus teha. Ütlen veel ainult, et mul on hea meel, et härrale endale ka lõpuks kohale jõudis, et tema naljade koht pole laval.

2 thoughts on “Eesti nali

  1. Mul meenus Chris Rock, kes kinnitas, et kui publik ära vajub või lihtsalt vedu ei võta, siis peab ta ALATI selles ennast süüdlaseks. Tema peab olema võimeline rahvast köitma ja käima tõmbama ka siis, kui keset ruumi parasjagu kedagi tapetakse.
    Umbes selline maksiim.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s