Tantra

Noh, kui ma kunagi arvasin, et ma olen avatud ja tolerantne inimene, siis viimased aastad on selgeks teinud, et seda ma ei ole. Kirsi tordile pani laupäeval toimunud tüdrukuteõhtu raames olnud “tantra koolitus”, mis see jutumärkides on, sest minu arust polnud sellel midagi tegemist tantra ega koolituse kuivõrd mingi mahhineerimine muudeks tegevusteks. Tingimusel, et inimesed kaasa lähevad, muidugi.

Pruudi sõbrantsid käisid selle idee välja. Ja ma kiunusin juba siis, et öäääää pole mu tassike teed ja ma ei taha. Kiunumine käis oma sõpradele muidugi, mitte korraldajatele, sest nii nõme moor ka ei ole, et hakkan maha tegema üritust, mis pruudile võib olla väga sümpaatne oleks. Ma ei usu sellistesse asjadesse nagu tantra. Eneseleidmine, mingid muud tasandid, sisemine blä-blä-blä. Ma olen väga rahul sellega, kes ma olen ja kõik leidmist vajavad tasandid on leitud. Mina eeldasin, et sealt tuleb mingi loeng ja siis mingid harjutused ja hingamised ja mu sarnane…ma kartsin elueest, aga pruudi nimel valmis kannatama. Onju nii, et kui sa midagi kardad, siis peale selle asja toimumist mõtled, et OH, polnudki nii hull! VALE see oli hullem veel!  “Koolitaja” oli juba alustuseks kriipi, kui keegi meist tegi nalja, et noh.. võtame riided seljast ära, siis “koolitaja” ütles malbel äraoleval toonil, et vaatame, kuidas asjad kulgevad. Esimene WTF moment, mille pealt ma oleks pidanud juba minema sealt marssima. Siis hakkas ta jahuma, kuidas me peaks ringi käima ja üksteisele silma vaatama. Ise maniakaalselt silmadega kontakti otsides igaühega. Pea ees, silmad pärani ja pea küljelt küljele liikumas, samal ajal monotoonse tooniga rääkides, kuidas me oleme NAISED ja peaksime oma naisenergiat pruudile suunama, et temast saaks veel rohkem NAINE. Mingi moment olime me ringis ja pidime astuma ringi keskele ja ütlema “Mina, Naine, Birgit, soovin Teile palju õnne!” ja kõigile otsa vaatama. Sama lollaka maniakaalse hullu pilguga nagu tema seda tegi. Samuti rääkis ta kuidas me peaksime hingama välja oma lahkliha kaudu ja tunnetama seda ja lahkliha peab maani olema.  Siis seoti silmad kinni ja soovitati tunnetada oma energiat, et ruumis liikudes asjade vastu ei põrkuks, sest Energiaga sa tunnetada asjad ja inimesed ära. Käima ringi ja kallistama üksteist. Teine WTF moment. Järgmiseks pidi paaridesse võtma ja hakkama üksteise käsi silitama ja õlgu ja kaela ja MINGE PERSE, MULLE EI MEELDI KUI MIND NÄPITAKSE!!!!.. mulle aitas.. astusin mängust välja. Keegi asja ei võtnud nii erootiliselt kui tema. Kui järg läks õlgadele ja rindadele ja kehale ja muule, rääkis tema samal ajal sellist teksti… “tunnetage oma partnerit ja mõelge mida te tunnete. Silitage üksteist nii õrnalt nagu silitaks liblikatiibu. Õrnalt-õrnalt. Võib olla te tunnete midagi? Võib olla on see midagi, mis pakub teile huvi, võib olla on see midagi, mis tekitab teis uue emotsiooni, võib olla on see midagi mis on ebamugavust valmistav. Laske sellest lahti ja mõelge, mida te soovite, et teile praegu tehtaks. Võib olla on see midagi mida te tahate partnerile teha, võib olla on see midagi, mida soovite, et partner teile teeks” Silmadelt võeti rätid ära ja monotoonne-sugestiivne jutt jätkus. “Andke oma partnerile soovid silmade kaudu edasi  ja kui julgete, siis võite ka öelda, et mida partner teie jaoks teha saab” WTF! Ma istusin kõrval ja kuulasin seda silmad pärani peas. Minu arusaamist mööda õhutas ta inimesi konkreetselt tegudele. Tema ideaalse kava järgi oleks seal inimesed suurest vabaarmastusest üksteisele mõnu valmistama hakanud, mulle tundub. Õnneks keegi midagi korraldama ei hakanud ja võtsid asja huumoriga. Kui tekkis paus ja järgmine etapp oli põrandale pikali viskamine, siis ma otsustasin, et ka mitte selle blogi lugejatele rõõmu valmistamise pärast ei suuda ma seal osaleda ka  lihtsalt pealtvaatajana.

Läksin oma hotellituppa ja helistasin AbFabile ja lärmasin talle oma esimesed emotsioonid välja. Too ainult naeris hüsteeriliselt teisel pool. Endal oli küll selline mild after rape tunne peal ja nagu oleks just mind üritatud mingi vabaarmastust viljelevasse kultusesse värvata. Lugesin veel 2 tundi raamatut kui saabusid mu toakaaslased, kes rääkisid, et pärast minu ära minemist läks normaalsemaks. No way in hell, ei usu ma seda. Üks toakaaslane oli sattunud paari selle “koolitajaga” näppimise ajaks ja kes tema sõnade kohaselt oli tal ikka igalt poolt kätega üle lasknud. Õah! Ma isegi ei tahtnud teada, mida nad seal edasi tegid. Aga ma sain aru, et kõik jäi siivsuse piiridesse.

Peale seda läks õnneks tüdrukuteõhtu edasi väga normaalset, lahedat tavapärast rada. Pruut sai sjuperilusa meigi ja soengu Kaia Triisalt, tehti meiega 1,5h fotosessioon, resto, klubis privaatruum ja ojadena alkoholi. Muidugi saatis kogu õhtut “loengust” õpitud puusade ette lükkamine aegajalt ja ürgnaiselik “OOOOOOOOOOH” karjumine, ning loomulikult erinevates versioonides lahklihanaljad. Õnneks oli piisavalt alkoholi, kuid ei ole olemas nii suurel hulgal alkoholi, mis selle tantra-ürituse mu ajust täielikult kustutaks. Chickide arutlusest sain ma aru, et nad olid ikka enamasti rahul ja õppisid midagi sellest. Palun väga, kui neile sobib. Sry, tulevased pruudid, aga ma enam sellistest üritustest osa võtma pole nõus. Fakin stripp-tantsutund ja muffinite ja suudluste müümine tundub midagi väga-väga normaalset ja aktsepteeritavat järsku selle kõige kõrval. HELL! Farmi-Gabriel ja Strippar-Marco tunduvad midagi väga normaalset selle kõrval.

Vasakule looteasendisse nuuksuma ära…

Advertisements

Lükkame kõik öö peale

Ma peaks praegu tegema palju kasulike asju. Selle asemel tõmbasin endale kitarri-appi telefoni ja jämmisin sellega tunnikese. Seda laulu põhiliselt.

Nojaa Gena sünnipäeva laulu ka 😀

Koristamise käigus sai tehtud kole kõvasti juutuubi-diskot Apocalypticaga ja ma natuke muretsesin, et kuidas naabrid suhtuvad sellesse kui umbes seitsmendat korda kuulevad seda lugu

Muretsemiseks, ma leian, et pole põhjust, kuna neil on üksteise peale karjumisega kõvasti tegemist ja kui neil peaks tekkima tähelepanekuid mu läpakakõlarite liigse võimsuse kohta, siis mul on ka complainte nende suht ülepäevitise lärmamise kohta.

Ja see lugu võtab väga hästi kokku mu hetkeemotsiooni. Ma tahan, et see kuu oleks juba läbi. Liiga palju sebimist ja seiklemist.

BTW- mul pole enam teie telefoninumbreid, sest mu nutitelefon on piisavalt nutikas korjamaks igast kontodelt mõttetuid meiliaadresse, kuid sim-ilt ei õnnestunud ühtegi numbrit kätte saada. Ma pole viitsinud ka käsitsi praegu neid ümber kirjutama hakata.

Õõõõh… Ma nüüd tagasi asjalik olema. Kui ma just ei jää endale telefonihelinat otsima…mis hetkel tundub nii ahvatlev.

Moeoffer

Astusin siis minagi geelküünteklanni. Suurest mugavusest ja laiskusest põhiliselt. Mul on viimasel ajal küüntega probleeme. Lõhenevad ja murduvad. Kogu aeg peab viil käepärast olema. Mu nimetissõrmede küüned on olnud ükskord elus sama pikad nagu nad praegu on. Kuna nad näevad sellised armetud ja rääbakad välja pealt, siis ma pean neid kogu aeg mingi värviga lakkima ja see värv on maas ülejärgmine päev, mis tähendab uut lakkimisprotseduuri. Tüütu. Kuna mul on perekonnas küünetehnik, siis võtsin ennast kokku ja vedasin ennast tema juurde. Ma pole varem väga tahtnud neid panna, kuna mulle ei meeldinud kuivõrd ebaloomulikud nad mõnel välja näevad. Küünealused oleks nagu tsementi täis. Minule tehtud tööga olen ma aga nii kohutavalt rahul.

Hoolimata sellest, et tulemuseks on siiski lühikesed küüned, pandi mulle kummalegi käele kolm tippu (või kuidas neid  nimetatakse), sest enda omad olid ikka  väga nudid. Värv on ka selline universaalnahaalne, mis sobib tööle ja peole, ei taha mina mingit blingi sinna peale, tahan, et oleks viisakas tulemus.