Tähelepanek

Inimestevahelistest suhteraskustest annab märku feissbuki imehästi. Kõik, kes on kohe-kohe lahku minemas või just lahku läinud muutuvad järsku seal jube aktiivseks. Muidu on kuus korra mingi mõttetu lause “Aah, tüütu vihm”, aga siis status update’ideks tavaliselt mingid inspireerivad motivatsioonipostrid (“Let it go!”, “Life is too short to live for others” ning muu sarnane kommon nolidž) ja kurblikud sõnumiga juutuubi videod – “Everybody hurts”, “The Sun Will Shine Again” (ma ei tea, kas selline lugu on olemas, aga saate aru küll, mida ma mõtlen). Muidugi mingi moment hakatakse läbi feissbuki ka jätma muljet, nagu värske lahkuläinu elab hullu seltsielu ja ilmuma hakkab metsikus koguses pilte antud isikust eriti tuunitud olekus, erinevate inimeste kaelas peohoos ja neil on pealkirjad a la -” BEST PARTY EVAAAAAA!”, “Salapärase mehe käsi mu jalal” (olgem ausad, me kõik teame, et ma räägin naistest siin) -sõbranjede kommentaaridega

Sõbranje1 -“OMG, kelle käsi see on?!”

Autor -“Ah, kas see on oluline (wink -wink) :P”

Sõbranje2 -“Oi-oi-oi, kuidas X-il ikka neid austajaid jagub!!! Oled ikka üks ilus tüdruk küll, musid, kallad”

Chickid mahhineerivad raudselt kuskil msnis kambakesi ja tulistavad üksteise piltidele ninnunännu kommentaare. Selgelt püütakse oma eksile näidata, mille ta käest lasi ja kuidas kohe on hordid mehi kallal ja tegelikult on selle chicki elu nüüd palju parem (siia status update lauluke – “I Will Survive”).  Jumaljeesus kui mõni mees peaks seda pilti positiivselt kommima, siis kohe sõbranjed kõik laigivad all ja flirtivad kommentaarid järel, sest tuleb ju jätta mulje, et iga mees, kes kommenteerib, on rohkem kui suvaline feissbukituttav.

Kuulge chickid, kuidas te nüüd ei näe, et selline tegevus näeb väga meeleheitik välja?

EDIT: Lisaks juhiti mu tähelepanu asjaolule, et kohe kui uus suhe algab on feissbukis taas vaikus, sest siis on jälle olulisemaid asju, millega tegeleda.

Advertisements

The Saga Ends

Ei, kallid twilighti sõbrad,  võite kohe edasi liikuda. Tegemist on hoopis minu autosaaga viimase peatükiga.

Kutsusin lukuabi. Tore poiss oli, tuli oma lõuna arvelt mulle appi. Peale seda kui me olime viisakusavaldusi vahetanud asusime asja kallale.  Teema, mida ma kõige rohkem kartsin võeti üles. Kes sa sellele autole oled? Määä… ei ole omanik, pole ka volitust ja omanikku ei ole võimalik kätte saada. Ma käisin välja väga leimi põhjuse, et istme taga on minu saapad. Üllatuslikult võttis murdvarga kaasa võetud sõber sõna ja ütles, et tavai, kui jalga lähevad, siis on okei. Hirnusime natuke selle sõbraga, samal ajal möllas murdavaras umbestäpselt 30 sekiga mul autoukse lahti. Inflate’is mingi jubinaga vahe sisse ja siis pikk julk vahele. Maksma läks see ropu raha – €24 – ja ma kaalun tõsiselt ametivahetust, sets 1 minutiga 24 euri…pole paha-pole paha. Arvas, et võti tuleks uus teha, sest ta on kulunud ja arvatavasti tuleb südamikud ka välja vahetada.

Südame värisedes sõitsin tema soovitatud töökotta. Rääkisin töökojas meestele situatsiooni ära ja nad hakkasid võtit tegema. Esimese võtme keerasid pekki, sest minu võtmest nad malli korrektset vist ei saanud. Siis kakkusid nad süüte maha, et selle järgi teha. Ma põrnitsesin hinnakirja letil ja selle järgi võtme tegemine oli määratud – “hind kokkuleppel”. See võis tähendada mida iganes. Kõõlusin leti äärel ja uurisin edasi hindu, mis kõik need asjad maksma võiks minna. Kõik need südamikud ja värgid. Tuleb välja, et 35 euri uksesüdamik. Mul on neid kaks, eks? Jeerait, ma hakkan pagasnikut selle raha eest korda tegema. Kui on salongis nupp, mis täiesti funktsioneerib. Peale mõningat ootamist sai võti valmis ja ta läks proovima. Proovis mu katkise luku kallal,  millest ma polnud kunagi sisse saanud… ja jiihaaaa… see tegi ukse lahti, pani kinni. Ma kiljusin “proovi pagasniku kallal ka!!!”…jihhaaaa… pagasnik lahti, pagasnik kinni! Rääkimata töötavast uksest. Lõpuks esitasid nad mulle €30 arve, mis vaadates võtmetooriku hinda (€10) polnudki ilge traagika.

Otsustasin ka teavitada oma perekonda sellest rõõmsast situatsioonist, muidugi nende (ema ja vanaema omad) olid rõõmsalt sarnased – “Aga vanaemal oleks ju olnud varuvõti”. Sest noh, nagu te võisite aru saada ka eelnevatest peatükkidest, et võtme veaks ma seda kogu aeg pidasingi 😛 Mul tuli täielik kivinägu selle peale. Üritasin võimalikult rahulikuks jääda ja seletada neile, et ma pole lukksepa teadmisi omandanud osmoositeel, ning minu jaoks oli see brand new information kui murdvaras selle mõtte mulle pähe pani. Õnneks oli vanaema vähe kabedam oma järeldusvõimega ja tegi ettepaneku proovida kunagi, kas tema käes olev võti funktsioneerib või on vaja uus teha igaks juhuks. Viis pluss, vanaema!

Tänan kõiki kaasaelamast ja abistamast hea nõu ja jõuga. Eriliselt tahaks tänada,

Kristelit – minuga külmetamast ja oma rannet väänamast ning minu hallukaid toetamas- ” jah, Birks, kohe läheb lahti”

AbFabi ja Antonit  – istutamaks mu pähe niiskuse ideed ja valmisoleku eest appi tulla.

Kärdut ja Rudolfit – õlide eest.(there will be cake!)

Perekond

Selgelt oleks pidanud ma oma perekonnalt seda autot võttes tegema mingi väikse lepingu, mis oleks ülesloetlenud kõik sellel autol juba olemas olevad vead, sest kui ma teatasin neile sellest väiksest äpardusest, siis käituti nagu ma oleks ma saanud nende käest tuttuue täisfunktsionaalse masina ja selle täielikult ära käkkinud. Arvestades mu perekonna draamatilisust sellistes situatsioonides, siis mul kaob aegajalt tuju ära neile asju rääkida. Lisaks sellele, et neil on kehv mälu, siis on neil ka puudlik järeldusvõime. Kui ma informeerisin neid sellest, et ma ei saa autosse sisse ja tevitasin, et pärast igasugu mittetöötavaid trikke olen ma sunnitud lukuabisse pöörduma, mis maksab umbes 25 euri, röögatati, et misasja sa selle lukuabiga teed, auto tuleb parandusse viia. Ausalt öeldes, kaotasin ma igasuguse kannatuse sellel momendil. Lisaks “kasulikud” soovitused, et püüa ikka kuidagi sisse saada… Oeh, EI.. ma vaatasin sellele autole lihtsalt peale ja mulle piisas lihtsalt pilgust, et arusaada, et sisenemine sellesse autosse on võimatu! Jah,  ma proovisin ainult ühest uksest sisse  saada, sest teisi ma ei proovinudki. Ka ei proovinud ma pagasnikut.  Kui nüüd sarkasmitsemine kõrvale jätta, siis ma tegin kõike ja piisavalt kaua veendumaks, et ma ei saa oma jõududega sinna autosse sisse. Teised lukud polnud maagiliselt paranenud, kaasaarvatud pagasnik. Korraks käis mõte peast läbi, kumb on kallim, kas luku avamine või uus klaas. Õnneks esialgse pinge langedes osutub perekond väga abivalmiks ja mul on lausa kaks töökoda, kuhu remonti sõita ja soodushind lukuavamisel, sest vennal on käpp igalpool sees.

Rsk

Viitsiks ma kirjutada praegu, siis ma räägiks teile, miks mu auto seisab ikka töökoha juures ja ma ei paneks üldse pahaks kui keegi selle sealt ära pätsab. Ses suhtes, et ma ei saanud sinna oma võtmegagi sisse, good luck to the thieves. Lisaks võib julgelt öelda, et  mööduvatel inimestel on täiesti savi kui sa püüad autosse sisse murda.

Long story short, siis mu autol funkab ainult üks uks ja seegi otsustas niiskusele alla anda, ning võtmega enam mitte avaneda. Kristeliga jändasime 30 mini nagu ahvid selle auto ümber ja püüdsime ennast veenda, et teised lukud* on maagiliselt korda läinud ning üritasime ka nendest sisse saada. Nõu gõu. Ka paar taksojuhti üritasid dämseleid in distressis aidata, aga edutult. Hull Taksojuht tänitas, et mis sa selle vanaisa autoga ikka sõidad, võta enda oma. Oh, kuidas ma igatsen oma autot. Endiselt ei ole ta vormis, et ülevaatuselt läbi saada. Krt, ma peaks mingi Vikingi võitma, et oma kahte autot ülalpidada ja parandada ning endiselt ma eelistan oma 20 aastat vana Obelit. See on ikka masin, mida sa saad füüsiliselt mõjutada. Küljepeeglid pekstakse maha- võtad küljepeegli üles ja paned külge ja annad kaks toud, ning funktsioneerib.

AbFab andis nõu WD-40 süstida sinna ja peale foorumites tuhnimist nägin ka teisi sarnaseid mõtteavaldusi. Kui see trikk homme töötab, siis AbFab täiega õigustab oma nime ja ma teen talle kooki. Teise koogi saab inimene, kes toob mulle WD-40 😀

*Ka pagasinikulukk oli katki.

Kuhu mu sokid kaovad?

Viimase nädalavahetuse põhiteema on otsida sokkidele paarilist. Selle asemel, et kohe peale pesu ära nad paaritada, viskan ma nad lihtsalt sokikorvi, sest mustapesukastist tõstes pole kindel, et soki paariline ka pessu sai sama raksuga, mis tähendab siis, et.. ma olin täiesti meeleheitel, et enam pole mul ühtegi sokki alles paarilisega. Ja need, mis on.. noh, nendega sa ei lähe viisakalt sünnipäevale, kus on vaja saabas jalast ära võtta.  Etnomustriga põlvikud ja roosatriibulised varvassokid näiteks ei lähe mu musta seeliku ja topiga kohe kuidagi.  Radikaalselt tuleb sokkidele läheneda ja kõik ära visata või kui üks üritus siin metsikut raha nõudma hakkab, siis teha kõigile jõuludeks sokkidest  käpiknukud.

 

Õlu ja jalka

Ehk siis kuna eelmise postituse kommentaariumis läks jubedaks rabistamiseks, et kui sitt ikka Premium on, siis loodan, et mu õllegurmaanidest lugejad satuvad selle postituse otsa enne kella kuut õhtul ja soovitavad mulle kibekähku, millist kvalitäts õlut juua täna jalkat vahtides. Jaaaaaaaaaaaa… läks!

Protsessid

Eile vahetasime Jaaguga silikooni vanni äärest ära ja asendasime selle fungitsiididega silikooniga. Jaak oli nagu ikka tõsine töömees ja selle asemel, et abivahendeid kasutada silikooni silumisel, kasutas ta oma tatist sõrme.  Ma ei kujuta ette palju kraami ta sellest sisse sõi. Ma andsin talle pärast õuna, mille ma olin poest ostnud ja mis oli hirmus rasvane ja sealt sai ta ka raudselt mingeid pestitsiide  (ta pesi selle ära ja hõõrus veel hoolsalt rätiga, aga no… raudselt sai), niisiis Jaak on talveks putuka- ja seenevaba. Lisaks sellele lõpetasin ma  töömeeste alustatu ja peksin torult värvi maha.

Eks ole kaunis! Peale seda kui ma seda täna olin hoolsalt lihvinud nägi ta välja nagu pliiatsisüdamik. Grafiit, nagu ütles Karin, kes jälgis protsessi läbi webcami.  Palju toredam on asju teha kui kellegagi jutustad, nii oli mind toetamas Karin läbi Skype’i. Tulemus,

Fäänsi-šmäänsi, kas pole. Homme lasen uue tiiru värvi peale ja siis on maailm jälle ilus.  Õudselt uhke enda üle hetkel kah! Kui kellelgi peaks vaja olema tuhmhõbedast värvi, siis andku märku. Annan ära. Muidugi Karini idee oli, et ma laseks ühistul endale roppu raha maksta ja värvida sellega hõbedasega trepikoja käsipuud ja siis tilgutaks seda üle kogu koridori halva töömehe kombel laiali.

Abiline. Lammas all paremas nurgas naudib oma greitsaksess-drinki.

 

 

 

 

Progress

Niih.. viha on ala hea motivaator olnud ja hakkasin kohe oma elamist tuunima. Käisin Bauhofi rüüstamas ja saabusin sealt. Värvieemaldi, põrandakatte ja uue vetsuharjaga (töömehed olid mu vana ära läbustanud). Panin põranda maha ja jalgadel on nüüd sossu vetsus olles.

Vetsu seinad ja uks on veel töös. Pluss tuleb sinna mingi ripplagi orgunnida, sest mingid juhtmed jooksevad ülevalt paremast nurgast alla vasakule nurka ja need on vaja viisakaks teha.

Järgmiseks võtsin enda käterätikuivatustoru ette, millelt töömehed juba värvieemaldusega algust olin teinud. Üritasin pahtlilabidaga pekstes suuremat värvi maha saada. Ei õnnestunud väga. Panin siis värvieemaldusliga peale ja kohe hakkas mõnusasti kihisema. Kuna aga sellel torul oli erinevas kulumisastmes kaks värvikihti peal, siis eemaldi võttis pealmise pehmeks, kuid aluskiht ei tahtnud ikka maha tulla. Uus kiht kummiliimihaisust  ja- konsistensiga eemaldit peale. Lõppeks  tuli ikka agressiivselt pahtlilabidaga värvi maha kraapida, et puhtaks saada. Midagi imeliselt kergemaks see eemaldi küll ei teinud.  Aga tulemus sai siis selline.

Tuleb veel liivapaberiga üle käia ja siis tuleb poodi värvi valima minna või siis vaadata, mida siin mõnel üle jäi.

Värdjad!

Püstakul vahetatakse torusid. Teist päeva saalivad töömehed edasi tagasi mu korteri ja teiste vahet jättes uksi lahti ja terve elamine on ehitusprahti täis. Eilseks õhtuks sain tagasi vetsupoti (mis pole põranda küljes hetkel veel) ja külma vee. Sooja vee peaks täna saama. Nad kiskusid seinalt maha ka mu siugtoru vannitoas ja mulle pakuti võimalus 64 euri eest endale sinna uus ja kroomitud saada. Ma keeldusin, kuna mu siugtoru oli väga retro ja sobis ideaalselt kokku mu nõukaaegse vannitoaga. Täna hommikul pandi siug tagasi ja selline oli tehtud töö.

Asendatud metalltoru plastikuga, mis ulatus kenasti viis cm seinast välja, siis tuli heledast metallist ühenduskoht ja siis mu nõukahelesinine siug. Mu ühevärvilisest torust oli laiguti värv maha pekstud.

 

Fakin imeline! Kiunusin töömeeste pealiku kallal, kutsusin välja ühistumuti. Nüüd nad teevad seal midagi ümber. Toru pean ise ära värvima. Mida see uus kroomitud seal välimuse poolest parandanud oleks? Ma olen nii vihane praegu. Jaaaa jälle on mu välisuks lahti.