Kaitstud: Parooliks asutuse nimi, kus töötan

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

OMG, mul on bloooog

I know, I know.. sain juba noomituse vaikimise pärast.  Ma olen lihtsalt nii kuradi laisk. Mul on kodus alati midagi põnevamat teha kui blogi kirjutada (sarju vaadata ja nina nokkida). Näiteks pühapäeval sain ma mingi rämeda depressioonipuhangu, sest.. ma olen naine ja sellised asjad ei hoiata ette kunagi kui nad tulevad ja keelduvad omama reaalset põhjust selleks. Õnneks suutis mu perekond seda süvendada, muidu poleks te osa saanud sellisest pildist.

Kuidas ma katatooniliselt vahtisin Downton Abbeyt, mis on iseenesest väga mõnus seriaal naistele (meestele millegi pärast ei sobi I maailmasõjaaegsed hästi kirjutatud kostüümidraamad) ja komplementeeris mu tuju hästi. Muidu kui kedagi huvitab, mis tükk see mul käes on, siis see on Kass Arturi koogirull kahvli otsas. Mõttetu depressioon sai hoobiga pühitud kui ma sain kutse pulma, mis koheselt ka mu aastavahetusplaanideks sai. Imetore!

Üldse on naine olemine nii tüütu aegajalt. Ei, ma ei tahaks mees olla, aga KURAT VÕTAKS see naiste hormoonide värk. Lihtsalt üks hetk on tunne, et maailm su vastu  ja järgmisel hetkel on kõik fain. Isegi ratsionaalne mõtlemine ei aita, et kõik on korras ja kontrolli all. Püüa ennast veenda, kuidas jõuad. Ikka on sisetunne, mis ütleb, et kõik on perses! Ja siis snäpid inimestele valimatult, hoolimata sellest, et keegi pole seda ära teeninud.  Piinlik.  Aaaaaaaaaaaaaga.. midagi minevikust, mis kahetsusväärselt jäi one hit wonderiks.