Kaitstud: Parooliks asutuse nimi, kus töötan

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Advertisements

öäöäsödäaöäöasd

Inimesed on lollid. Jumaljeesus… hea, et ma ise imeline olen. Päeva pole veel õieti jõudnud olla, aga ma olen ennast umbes 6 korda siniseks vihastanud inimeste lühinägelikkuse ja lolluse peale.

Päiksepiste ehk kuidas Birgit X-dreamil käis

Paistab, et soojad ilmad on teinud oma töö ja pehmendanud mu aju korralikult. Ma andsin nõusoleku X-dreamile minna kui sõprade tiimis jäi üks koht vabaks, kuna Gertsu rabistas Yosemite’is karudega põõsas ja asendusmehel nr1 polnud võimalik tulla. Krissu oli nõus minu tempos asja tegema (ehk siis mitte üldse jooksma :D) ja ma andsin talle korduvalt võimaluse taganeda kui ta head kohta taga ajab, sest mul pole mingit vormi. 0, zero, nada. Ma pole 10 aastat midagi teinud ja minu sport koosneb igapäevaselt viiendale korrusele ronimisest.

Tegemist oli Orissaare öö-etapiga, meie kategooria start oli 21.50. Me olime loomulikult iizi rajal, mis koosnes 1km kanuust, 10km rattasõitu ja 4km jooksu, mis peaks olema sobiv algajale sportlasele ja eeldatav võiduaeg 2,5 tundi. Igal liikumisvahendil tuli siis orienteeruda teatud punktideni ja need distantsid olid linnulennul punktist punkti ehk siis tegelik distants tuli kokku pikem. Kaapisin oma sportilikumate vanemate käest kokku suhteliselt viisaka varustuse ja sõitsin mõne kilomeetrise tiiru rattaga. See oli kogu minu ettevalmistus selleks ürituseks, mida oli häbiväärselt vähe. Aga ma läksingi sinna pigem seiklema kui tulemust taga ajama. Kristel ja Gerli olid eelmistel etappidel ennast üldarvestuses teisele kohale sättinud ja sellepärast oli mul küll halb meel, et ma nüüd nõnda nende tulemust alla lähen vedama, kuigi mõlemad ei väsinud mulle kinnitamast, et neil on tulemusest ükskõik ja peaasi, et ma tulen ja raja läbi teen.

Võistluse hommikul tutvusin ka Lauriga, kes oli meie segavõistkonna kolmas liige ning keda oli juba hoiatatud, et äpu on rajal. Lauril õnneks ei paistnud midagi selle vastu olevat. Terve tee Orissaarde olin ma täiesti endast väljas, kuigi ma otsust ei kahetsenud absoluutselt. Siiski oli tegemist spordivõistlusega ja ma tundsin ennast kui häbitu petis seal. Orissaarde jõudes läksid asjad kuidagi väga kiiresti ja juba olime me stardipositsioonil ja mina hirmust kaame. Kristel kogu aeg kinnitas, et kõik on OK ja ärgu ma põdegu. Minut enne starti saime kätte ka kaardi, millega tutvumiseks oli aega 1 minut. Esimene etapp oli kanuu ja kuna me tänu ühele valele pöördele olime avastanud kanuude asupaiga varem, siis sörkisime stardipaugu kõlades sinnani, see oli ka minu ainuke jooksmise osa tollel ööl 😛 Kanuus olime kokku leppinud, et mina tüürin ja Kristel ning Lauri sõuavad. Kanuu oli ka ainus koht, kus meil Krissuga hõõrumiseks läks:D Mina arvasin, et tema vaatab liiga palju kaarti ja tema arvas, et ma vahin liiga palju ringi ja tüürin põõsasse. Lauri oli aga vana rahu ise, super orienteeruja ning tänu tema juhendamisele tulime me peale kanuu-etappi korralikult kolmandal positsioonil veest välja. Mille me muidugi kaotasime tänu minu võimetusele joosta rataste alasse. Peale rataste kätte saamist saime siiski teisele positsioonile, mis kestis enamvähem rattaetapi lõpuni, järjekordselt tänu Lauri orienteerumisvõimele. Mina kaarti ei vahtinud vaid usaldasin Kristelit ja Laurit ning tegelesin sabas püsimisega. Umbes teises rattasõidu kontrollpunktis avastasime õudusega, et meie ainuke veepudel (Statoilist ostetud :D) oli kukkunud mu ratta pudelihoidjast arvatavasti eelmist punkti noppides ära. Saaremaal on rattaga väga lahe sõita. Pole tõuse ega langusi. Ainus, mis minu meele mõrudaks tegi oli üle põldude sõitmine. Väljas oli juba väga pime ja ainuke valgus oli pealamp, siis kadus 3D ära 😛 ja visuaalselt sile ja viisakas roobas oli tegelikult tobe mud slide. Siis oli mul küll kerge tigedus peal. Roppusi lendas ja tuju oli kergelt mõru, aga niipea kui asfaldile tagasi saime oli elu ilus. Rattaga korjatavad punktid olid ümber Orissaare ja mõni sõna otseses mõttes keset põldu. Sinna tuli rattaga sõita ja siis edasi veel 500 m umbes jala kõndida. Meil läks natuke sassi ja me sahmisime natuke põõsaste vahel ringi aga lõpuks saime punkti võetud. Kogu see pimeduses ringi sahmimine mööda väikseid kruusateid metsavahel oli natuke õõvastav aga tore. Krissu kontrollis iga natukese aja tagant, kas ma olen ikka elus ja kas jõudu on. Peale rattasõidu lõppu tuli ülesanne – kuulitõuge. Tuli meeskonna peale kuuli heita kokku 21m ehk siis igaüks 7m. Lauri viskas 7m, mina 5 ja Kristel 6. Mis loomulikult tähendas trahviringi, millest suure osa raiskasime söögialas morsi joomisele.

Jalgsi osa oli täiesti tobe, kuna meile olid antud valikpunktides ainult punktide asukohad sõnaliselt – Veetorni redeli ülemine ots, teletorn, vana paadiehitusvabrikus ja kõrgepingeliini post. Kristel küll tahtis alguses kohe küsida kelleltki lähedal olevast baarist, aga me otsustasime ikka ise otsida, mis oli paras rumalus ja tänu millele me kaotasime pool tundi  jõlkudes mööda lauspimedat Orissaaret . Lõpuks leidsime kohalikest keskealise paari teletorni lähedalt (mis oli ainuke silmaga nähtav ehitis). Nad lubasid meid lahkelt ülejäänud punktidesse autoga sõidutada, kuid me loobusime nende pakkumisest ning palusime ainult juhatust antud asukohtadesse. Leidsime punktid üles ja tegime lõpuks paar jooksusammu finišisse. Aeg 4tundi ja koht 6. Minu ainukene soov oli mitte päris viimaseks jääda ja see meil õnnestus. Neli meeskonda tulid veel peale meid. Saime segameeskondadest 1. koha, mis oli ka tore. Peale meid tuli veel 3 segameeskonda.

Peale finišit arutasime, et kogu üritus oli väga äss ja energiat oli. Sõime, jõime mõne siidri, kirusime tabletimuusikat, jälgisime ekraanilt A-raja osalejate seiklusi Muhumaal ja ootasime esimesi B-rajalt tulijaid. Kui need lõpuks kell 5 saabusid, siis ma otsustasin peale finiši vaatamist kaperdada telki ja proovida magada enne kui pidi ärkama kell 7, et praamile jõuda. Lõpuks sain ma vast tunnikeseks silma kinni. Üllatuslikult polnud ärgates üldse õudne. Kartsin, et kui jalad krõnksus magan, siis tuleb mind nii ka hommikul autosse tõsta, sest jalad enam sirgeks ei lähe aga kõik oli korras- füüsiline ja vaimne tervis olid äärmiselt säravad. Ainukene koht, mis ennast tunda andis ja annab ka praegu on peff, mis hoolimata rattapükstest on ikka natsa valus. Päris kummaline oli hommikul sadamasse sõites A- ja B-raja gruppe kahlamas näha meres. Terve aja, mis meie ennast autosse pakkisime vehkisid nemad meist mööda joosta. Kristel oli sebinud meile A-raja kaardid, et näha, millega need toime pidid tulema ja tee Tartusse läks pea sama libedalt kui Orissaarde sõites. Tartusse jõudes vajusime me kõik kergelt sodiks ja lõpuks ei suutnud muule mõelda kui ainult voodile ja seal tähekesena lebamisele. Vässsss….

Ma olen väga rahul, et ma käisin. Väga. Ei, see ei tähenda, et ma nüüd olen hull sporditšikk valmis ja kukun nüüd mööda spordiklubisid tolmutama. Aga mõnus vaheldus oli see kindlasti. Äge, et oli mulle palju kaasaelajaid, kes ütlesid “You can do it”. Siinkohal tervitaks A-rada läbinud Annikit, kes käis meile edu soovimas stardi alas ja Gertsut, kes mulle ameerikamaalt julgustavad kirju saatis. Kõige rohkem tänan Kristelit ja Laurit, kes olid minuga jube kannatlikud ja mõistlikud.

Nüüd Nadja sa tead, miks ma eile nii imeliku häälega telefoni otsas olin 😀 Surnd.

PS Lõin uue kategooria 😀 – Sport

Edit: Kaardilt järele vaadates oli kanuud miski 3,2km siiski.