Talveks valmis

Sügavkülma on kogunenud päris tore talvevaru juba. Kukeseened, mustikad, maasika toormoos  ja mõned kilod sealiha.

Ja mul on puhkus! Pidu ja pillerkaar!

Advertisements

Rabarock 2011

Heihoo!

Käisin Rabakal. Krisu, Katja, Kadri, Aiku, Jaagu ja Göraniga pluss külalisesinejad Matildda ja Antoni näol. Koooohutavalt tore oli ja nalja sai kõvasti. Ilmaga vedas. Kui esimene õhtu sabistas, siis teine õhtu oli super. Ilm oli kogu aeg mõnus ja soe.

Minu highlight oli IAMX, mille kontserdist pilte allpool olev video ka mingi moment ohtralt näitab. Kõige ägedam lavaline šõu mu jaoks. Pluss fännasime kambakesti chickidega kitarristi ja vaesed meessoost kaasreisijad olid sunnitud taluma festivali lõpuni aegajalt õhkavaid naisliikmeid.

Meil on siin viimased aastad olnud Rabarocki viimasel hommikul on “Puhuvad kõik!” üritus ja kõige suurema tulemuse välja puhunu “võidab”.  Eelmisel korral võitis Katja tulemusega 1,4 promilli. See aasta olin mina oma 0,4-ga esimene  (eelmine kord olin sama tulemusega neljas :o) ja äärmiselt pettunud ning kahtlustasin kõiki pettuses ja tulemustega vassimises. Aga nüüd on mul rändauhind, mille peale on kirjutatud “Drunk”, mille ma pühalikult järgmine aasta saan kinnitada järgmise “võitja” rinda.

Enam kunagi ei saa minna Rabakale alla matkabussi. Vähe sellest, et see on superluks ööbimiseks, asus matkabussi parkla kõige lähemal sissepääsule samas kui vaesed telkijad pidid jätma oma autod kilomeetreid eemale ja telgid-kotid seljas telklasse kõmpima pluss maksma röögatut raha selle eest. Meie bussi viga oli see, et see oli vana ja lagunes igast otsast. Näiteks esimesel õhtul kukkus suur aken alla kui me üritasime seda lahti teha, siis läksid paar kinnitust lahti. Õnneks saime kõik fiksitud ja kui bussi tagastamiseks läks läikis see kordi rohkem kui siis kui meile see üle anti.

Igatahes übersuper FESTIVAAAAAAAAAAAAAAAL oli!

IT’S ALIVE!!!

Mu isiklik auto köhis endast väikse abiga 9 kuu seismise järel sügis-talve saasta välja ja läks liikvele! Kui nüüd lolli järjekindlusega kaks esimest rehvi tühjaks ei vajuks, siis läheks hommepäev ülevaatusele 😛

Samuti koorisin kojameeste vahelt välja järjekordse meeleheitliku palve, et ma oma auto antud isikule maha müüks. No ma tean, et ma olen loll, aga selle autol on endiselt suur emotsionaalne väärtus.

Igavesed tänud Jaagule, kes selle auto jälle elule aitas ning lisaks pingutas roolirihma, et igal äkilisemal pöördel Opel ei karjuks piinatud looma kombel.