Iiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii….!

Dylan Moranil käisime! See oli nagu päris! Dylan Moran oli meist ainult mõne sammu kaugusel ja kui me selle avastasime, siis ei suutnud me kohe mitte oma silmi uskuda. Ma olin veendunud, et ma näen teda väikse täpikesena. Ma ei kujuta ette, mida me arvasime, et 6. rida tähendab siis? Igatahes istusin ma terve esinemise aja õndsa näo ja punnis silmadega rippudes iga ta sõna küljes. Ja ta oli täpselt nii hea nagu ta igast DVD-e peal on.  Ta tegi ainult ühe sama nalja ja mõned naljad olid edasiarendused eelmistest stand upides tehtud naljadest.  Kuna oli päris palju nalju ka kohalike kohta, siis on mul raudselt uut naljade avastamisrõõmu kui DVD välja tuleb. Weee…!

Kui Soomes olemine oli enamasti kogu aja tõeline rõõm ja ilu, siis sinna saabumine oli Hiinapiin, mida ma ei soovita kellelegi. Kui plaan Soome minna, siis vältida eluhinnaga sellist alust, suunal Tallinn – Soome, nimega “Baltic Princess” . Seal peal oli soome “koorekiht”.  Kui me alustuseks jõudsime päikesetekile oli selle põrand juba lebotavaid pohmajoomas soomlasi täis. Näitasime näpuga erinevate isendite peale ja tunne oli nagu loomaaias. “Ooo… vaata seda!”. Erilise tähelepanu omaks sai minu poolt keskealine eelmise õhtu hoorameigi ja poriste põlvedega suitsu kimuv ning longerot lürpiv naisterahvas. Brr… Kui tuul võimatult jahedaks kiskus avastasime, et nii suures laevas polegi paika, kus rahulikult istuda ja hängida. Igal sammul kolistasime pohmas/purjus soomlaste otsa, kes hiilgasid “säravate” slõuganitega särkidel – -“Sex, drugs and rock’n’roll”, Sinebrychoffi logoga “Fuckoff”.

Korra käisime karaokebaaris, mis oli juba puupüsti tantsivaid  ja laulvaid soomlasi täis. Lõpuks leidsime rahusadama suurest fäänsist läbi kahe korruse saalist, kus avastasime, mis on saanud Airi Allveest ning arutasime, kas laevabändis laulmine ja mängimine on hooramine või mitte. Sõit kestis kokku 3,5 tundi ja möödus kohutavas meeleheites.

Tagasi tulles oli rahvas hoopis teine. Iga inimene istus rahulikult kuskil kohvikus tegeles omade asjadega. Vaikselt. Keegi ei lõuanud ja lärmanud. Kui siis võib olla ainult meie (põhiliselt siis mina ja AbFab), kes võtsid sõna teemadel, mida kõrvallaudades inimesed poleks üldse kuulda tahtnud. Eriliseks arutlusobjektiks oli Kinsey skaala. “Star” sõitis ka õnneks ainult kaks tundi ja oli igati viisakas alus.

Üleüldse oli kogu trip õnnestunud ja esinejaga sai vägagi rahule jäädud!

Advertisements

Šokolaadifondüü!

Eile tegime šokolaadifondüüd. Sisse kastsime pirne, pähkleid, banaane ja maasikaid. Kohutavalt lihtne ja hea. Lased potsku spetsiaalset šokolaadi mikrokas soojaks ja see püsib vedelana kuni pool tundi. Kuigi potsku ise oli suht väike (200 ml), said neli chicki suht ogaraks ennast sellest söödud. Lemmikuteks meil maasikad ja banaanid šoksiga.

Mõni oli lausa kõrvuni šokolaadine

Šokolaadifondüü tellisin Suhkrukunsti kodukalt. Koju jäi valge šokolaadiga potsku mustadeks päevadeks. Teoorias peaks seda suvalistest marketitest ka saama.

Birxu vaatab!

Ladys and gentelmen!   Teatan, et ma tegin seriaaliblogi. Õigemini blogi, kus ma šeerin kõike, mida ma üldse vaatan (seriaalid, saated, filmid jm) ja avaldan arvamust ka. Seal on juba ja saab olema veelgi rohkem linke online seriaalidele, mille abil meelt lahutada kui peaks väga igav mingil põhjusel olema. Noh, kui elamine on korras, pesu on pestud, lapsed magavad ja käpiku kudumise kõrvale võiks vaadata telekat, aga sealt tuleb ainult loodussaateid, aga sina tahad põnevaid mõrvamüsteeriume või kaunist armastust hoopis vaadata!

SIIN!

Mina täna

Mul oli viimased 3 tundi tööl jutumullike “ARGH!!!” peakohal.  Siis sai kõik korda ja nüüd ma näen täpikesi ainult silmade ees.  Ja nüüd on plätu olla. Ja nüüd lähen sukeldun peadpidi vanni. Ja siis… kui hästi läheb ei jää magama.

***

Osad naised on viimasel ajal kopa ette visanud. Nende emotsionaalsed ebastabiilsused ja vajadus mingitest tühjadest teemadest elupaanika tõsta, on kurnavad. Kunagi vast räntin sellel teemal.

***

Autoparanduses läks 165 EURi. Kahjuks ei jäänud mulle täpselt meelde, mis seal ikkagi tehti selle sumpaga. 4,5 tundi müttasid mu autoga.  Autos on praegu peale pidurdamist väike kärsakas, aga väidetakse, et see on OK.

Järgmine kuu kojameeste mootor. Nooo… kes pakub säästutöömeest, kes teeb elektritöid autole?

“#¤%!

Kui auto parandusse viid ja nad ühe asja asemel avastavad, et kolm asja veel on katki, siis on see mu, kui tehnikast mitte midagi jagava naisterahva  nöörimine ja et nad mõtlesid ise need asjad välja! Et tegelikult olid need teised asjad korras, sest tuttav töömees vaatas auto üle sügisel ja siis oli auto korras! Sest 168 EURi tagumise rattalaagri, kaks tagumist pidurklotsi ja smth-smth teha sumpa juures on räme rööv ja et ikka oleks tulnud oma töömehe juurde auto viia ju!!! Ladys and gentelmen minu ema lähenemine asjale oli see.

Ma pole veel autot kätte saanud, et oskaks öelda, mis täpne summa ja mille eest on. Aga mida siis minusugune üksik naisterahvas tegema peab? Leidma mingi asjaliku näoga mehe, et tema eest autot parandusse viia? Kas pole nagu võimalustki, et remonditöökodades äkšli tehakse tööd, mitte ei plotita stabiilselt, kuidas kõige naiivsemal kliendil nahka üle kõrvade tõmmata. Kas minust on seda lihtsameelne uskuda, et töömehed nõuavad selle eest samat summat, hoolimata sellest kas sa oled mees või naine? Pft. Eks ole näha, mis saab kui ma selle auto kätte saan. Ma saan aru, miks ema selle auto vastu huvi tunneb. See on vanaisa oma ja kuna vanaisat enam ei ole, siis ta tunneb, et ta vastutab selle auto heaolu eest. See, et mina seda pädev ajutiselt hooldama olen, on selgelt võimatu. Selline tunne nagu ma opereeriks hooletult mingite ema rahadega. Ma ju sõidan hetkel selle autoga ja seega maksan ka ise remondi eest. Pole poole sõnagagi maininud, et ma ema või vanaema käest migit raha ootan. Krdi traagika on mu ema jaoks ikka kõik. Maailma kõige suurem paranoiku. Igal sammul püütakse tema arvates mul nahka üle kõrvade tõmmata ja ta ei saa aru, kuidas ma nii naiivne ikka olen. Ikka tuleb asjad tutvuste kaudu ajada, et säästa ja mitte pügada saada. Peale seda köögisaagat ei taha ma ajada enam midagi tutvuste kaudu. Mu liistud istuvad ka praegu tutvuste kaudu “on hold“. Fakk, ma parem maksan raha ja saan mingi operatiivse  tulemuse.

ARGH!

Mäs sul viga om?

Mul on ikka autohädad. Nüüd on miskit lahti tagumiste ratastega või piduritega või ah, ma ei tea, mis seal on! Ma ei jaga tehnikast midagi ikka. Reedel linna sõites oli järsku selline lohisev heli nagu tagumine rehv kraabiks rattakoopa vastu. Mida ta ei teinud. Kole hääl. Paanika. Auto seisma nädalavahetuseks. Ei, ma pole oma kojameeste mootorit siiani tööle saanud. Jah, ma olen loll, et ma nii ringi sõidan. Aga  mu viieminutiliste sõitude juures ei jõua olulisi ilmamuutusi tekkida ja linnast välja ma ei käruta selgelt sellega. Täna oli erand. Täna ma helistasin Jaagule ja seletasin, mis hääli mu auto teeb,

“Jaak! Mu auto teeb sah-sah-sah kui ma sõidan, mis tal viga on?”

Mul on väga piiratud eneseväljendusoskus ja suurem osa vestlusi koosneb ainult häälitsustest nagu tänapäeval popp on (“he was like aahh? and i was like uh? and then it was all bleh…”).

Jaak, kes parajasti asus kuskil viis minutit mu elukohast, sõitis oma universaalkerega sama margi masinaga kohale. Hakkasime minu autoga sõitma kui juba mõne aja pärast hakkasid kostma minu jaoks murelikud hääled. Jaak oli täielikult segaduses,

“Mis see on? Ma ei saa aru, mis see on??? Nagu lennuk maanduks!”

Mina, “Onju, sah-sah-sah-sah. Ja vabakäiguga! Miks? Jaak, mis see on!?”

Peale seda kui Jaak oli kõik kaasliiklejad Ülenurme ümbruses ära ehmatanud oma sõidustiiliga. Noh, teate küll, kuidas mehed autosid kontrollivad. Madala käiguga, kõvasti gaasi andes ja siis sinka-vonka kiire hooga keset teed ja  sõidu ajal käsipidurit kakkudes. Mul polnud seal autos just kõige mõnusam olla. Jaak pani autole diagnoosi, et arvatavasti eriti läbi laager, ning usutles mind, kas ma pole midagi kummalist pikka aega kuulnud, et see auto teeb. No, ma polnud. Homme siis tuleb helistada autoparandusse ja siis loodetavasti saab täpsemalt teada kui vaeseks ma jään.

Samal ajal tuleb mul korda teha mu oma isiklik mašiina. Sest üks tüüp jätab mulle sinna kojamehe vahele kirju (miski 5-6 kindlasti on jätnud) ja on tulnud mulle ukse taha, et seda ära osta. Viimane kiri sulas lume alt välja – “Omanik, helistage mulle ja öelge, mis te ei taha oma seisvat autot müüa???” Ma olen talle näkku öelnud, et ma tahan sellega sõita ja et ma teen ta kevadel korda! Mulle meeldib mu 20 aastat vana Opel kordi rohkem kui praegune 10 aastat vana Ford. Mu Obljääl on suur emotsionaalne väärtus. Uued veljed, uus esiklaas (praegusel on nii lollis kohas mõra, mis sõitmist ei sega absoluutselt, kuid ülevaatuselt ei saaks läbi). Finito. Paar kiiremat tiiru maanteel ja köhime temast saasta välja ningi pidurid puhtaks. Projekt Birxu Tupsu Teine Tulemine on käivitunud.