Kuiv

Mis saab siis kui see 0-i jõuab?

24. veebruar

Värdjad

Mul pole mingit kaastunnet värdjate puhul, kes pargivad üle kahe parkimiskoha, veel vähem on mul kaastunnet laiskade värdjate puhul, kes pargivad invaliidikohal.  Need, kes kurdavad, et nad kardavad, et nende autouksed pekstakse sisse kui nad parkimiskohal korrektselt pargivad võiksid ju ometi valida sellise koha parklas, mis pole nii väga asustatud.

Sõitsin taksoga koju ja sattusin Vingatsi otsa. See taksojuht ajab mind närvi. Kuidas saab üks inimene kogu aeg vinguda. Kuna ma kasutan ühte taksofirmat ainult oma sõitudeks juba aastaid, siis iga kord kui ma selle tropi otsa satun, tõused mul kuklakarvad ärritusest püsti. Kogu aeg on tal häda, et minu maja ees olev lõik on kinni pargitud ja sealt ei saa läbi sõita. Ma olen talle korduvalt rääkinud, et seda lõiku kasutataksegi parkimiseks, sest korteriomanikel pole mujale parkida. Isegi vastavad märgid on üles pandud. Oleks, et siis maja ette ja eest ära sõitmine oleks raskendatud.  Ei ole. Absoluutselt ei ole. Täna jäid talle ette vallid ja ta ütles, et ta peab leidma linnavalitsusest tüübi, keda sõimata. Siis oli häda, et ilm on liiga külm ja tema ei jõua enam kütta. Lõpuks sõimas ta mingi kaubanduskeskuse turvameest, kes talle politseil lasi helistada, sest ta parkis invaliididele mõeldud kohal. Tema olevat toonud poodi kliendi, kes oli opi tõttu liikumispuudega ja oodanud teda. See, et inimene on piiratud liikumisega ja ei jõua ühest parkla otsast teise kablutada on arusaadav. Aga on võimalus panna klient ukse ees maha, leida endale parkimiskoht, kus sa pead silmas ust ja siis klient peale korjata sealt ukse eest jälle. Sulle makstakse raha sohver olemise eest. Kui ma haige olin, siis minu tollane taksojuht tegi täpselt seda. Olgu, ütleme, et parkimiskohti polnud võtta. Selle asemel, et sõimata turvameest, selgita talle olukord. Kust kurat ta peab teadma, mis põhjustel sa abjuusid invaliidi kohta nähtava põhjuseta. Öööh… ja ma ei saanud talle öelda, et ta on värdjas. Väljas oli külm.

Jumal tänatud, et enda elu on mõnus mugav mullike.  Ausalt öeldes hakkab igasugu hädaoru-inimestest kõrini saama. Ma olen heameelega nõus kuulama kui inimesel on pärisprobleemid, aga lihtsalt ühtlane halin ajab mul harja punaseks. Kas on vaja nutta ja halada kogu aeg? Kogu aeg! Shut up or gtfo.

PS Low blood sugar

 

Rändom

Kui sa oled liiga palju seriaale ja filme vaadanud, siis hakkab enda elu ka tunduma juba nagu oleks see filmis. Täna jalutasin kodu poole ja kaubanduskeskuse kõlaritest kostuv lugu kõlas nagu filmi soundtrack. Kuskil hakkas tööle autosiganalisatsioon ja sõitis mööda kiirabi. Tunne oli, et kohe näen ma ennast suures plaanis ja järgmiseks võtab kaamera üle tee mind kõndimas. Väheke kõikus kogu see reaalsus ümberringi. Võib olla on asi ka selles, et meie tööruumis  puuduv igasugune niiskus (18%-20%) on kuivatanud mu viimased ajurakud. Kuna humidifierit meile ei võimaldata, siis nutikad töökaaslased tulid välja sellise lahendusega.

Kahjuks pole pildilt väga hästi näha, et veekeetmisaparaat toodab veeauru täiel võimsusel. Kui kaan on üles tõstetud, siis ei lükka ta ka ennast kinni kui vesi keema läheb ja nagu ma olen arusaanud, siis tõstab päris korralikult 1m eemal asuva niiskusmõõdiku pügalaid.

Dylan Moran here I come!

Kena veebruar on olnud. Sünnipäevaks sain Viking Lotolt 57 euri, mida nad pole suvatsenud veel üle kanda. Mis muidugi tähendab, et ots on lahti tehtud ja miljonid pole kaugel. Need on kõik ära planeeritud loomulikult. Võiks tulla siis jube kohe varsti, sest lähemal ajal seisab ees reis Soome, kuhu on plaan vaatama minna geniaalset Dylan Moranit. Väiksed arvutused on näidanud, et selle raha eest, mis kulub transpordiks ja ööbimiseks ja elamiseks, saaks väikse säästureisi Egiptusesse.  Aga samas, kes sinna tahaks minna praegu?

Aga ma lähen vaatama Dylan Moranit! Wheeeeeeeeeeeeeeee……!

 

Luuvalupäev

Luuvalupäev oli puhkusepäev. Siis tuli hoiduda töötegemisest, jooksmisest, hüppamisest ja tantsimisest, et luud- kondid aasta läbi ei valutaks. Ja kui nad just sel päeval juhtusid häda tegema, ennustas see luuvalude jätkumist terveks aastaks

Üpris kindel, et ma täna ei hüppa, jookse, tantsi ega tööta. Ma nimelt olen kodus palavikus. Kas ma võin arvata, et nii hakkabki olema see aasta siis? Suht kurb, et ma oma sünnipäeval ei saa inimesi näha. Perega sünnipäevatamine jääb ka ära täna 😦 Ma tahan koogitada, kohvitada ja inimestega suhelda.

Good times vol2

Noh,  ma eksisin. Selle asemel, et mulle köögitehnikat osta, tahab ema mulle köögilauda ja toole osta pluss esikusse riidenagi ning tal on silm ikka vetsuremondi peal. Ma ei saa temaga koos midagi teha. Ta ajab mind hulluks. Tal oli täna jälle üks neist tuuridest, kus ta on peas  mu korteri ära sisustanud. Ma tõmbasin ta natuke maa peale tagasi ja ütlesin, et vaatame, kuidas asjad kujunevad. Ema vingus teisel pool telefoni “aga mul on projekti vaja juuuuuuuuu…”.  Ma ütlesin, et tehku endal remonti 😀 Tal pole seda vaja. Ta elamine on pööfi. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et ta joonistab mulle pilti, mida ma saaks seinale panna, seni kuni ma vaikselt mõtlen, mis siin veel teha vaja on, kus ta aidata saaks.

Good times

Teate, rahvas, hea on olla lahutatud vanemate laps. Alustuseks on head asjad topeltkingitused jõuludel ja sünnipäevadel.Lisaks on vanematel ja kasuvanematel kerge võistlusmoment, kes on parem vanem. Ma minevikust väga ei mäleta, aga millegi pärast on praegu üks minule kõige kasulikumaid perekondlike võistlusmomente käimas. Kasuisa tegi mulle köögi. Isa, kes pani mulle köögi ja pesumasina äravoolu paika, otsustas aidata ka mind liistudega. Täna peaks ta siis tulema. Just helistas kasuisa, kes oli mul lubanud neid liiste aastaid tagasi panna ja arvatavasti kergete süümakatega, et tema neid liiste omal ajal ei aidanud mul ära panna,  lubas viia täna minema ühe ajutise köögikapi ja vanad riiulid. Me rääkisime sellest kuid tagasi, et seda võiks teha. Kõigele lisaks on ilmunud võrrandisse vend, kes tuleb ka isale appi liiste panema, nagu ma kasuisa jutust aru sain. Mis toimub? Miks kõik järsku nii abivalmid on? Kas on mingi salapärane surmahaigus mind tabanud, millest mind teavitatud pole? Mu vend on maailma suurim viilija kodutöödes ja tal on kogu aeg tegemist oma kooli, trennide (treenerina ja ise mängimisega) ja oma perega, et mul on ausalt öeldes täielik hämming. Ma olen enam kui veendunud, et tegemist on isa karvase käega, mis mängus on ja millele mu vend ei oska “ei” öelda. Kõigele lisaks on mu ema raudselt ärevuses ja ostab mulle kuskilt kodutehnikat kokku. See oleks nii tema moodi. Ta läheb alati kergelt ärevusse kui isa pilti ilmub ja heavanemlik on. Ma juba ootan telefonikõnet, et kas mul on ikka vajalikud potid ja pannid kõik olemas. 😀

Eile käisime Kristeliga Genis bände vaatamas. Mu käest küsiti dokumenti. Dokumenti! Genis! Ma saan 29 järgmine nädal. See, et keegi veel arvab, et ma näen välja nagu alaealine on äärmiselt rõõmustav. Aga noh, ma panen selle kõik heade geenide arvele.

Aaaaga tagasi Genisse. Väga ässad bändid olid. Minu ja Kristeli lemmik oli väga hea heli ja lavalise esitusega Dramamama  ja tugeval teisel kohal oli Crashdaf, minu jaoks õhtu üllataja! Ülikõvad bändid. Animal Drama oli tore. Paha Polly meeldib mulle ka, aga jäi kuidagi lahjaks laval. “Ma olen Tartu” ajas rahva pöördesse samas küll. Mimicry. Keegi oleks võinud Kene mikriga midagi teha. Teda ei olnud pea üldse kuulda. Kõige emotsioonitumaks jättis Groundhog Day. Hoolimata sellest, et kell oli juba üle südaöö ja tuju väga hea. Ei tekkinud mingit tahtmist energiliselt näppu visata. Aga kõik Groundhog Day ajal kogutud energia sai panna hüplemisele Crashdafi ajal.  Me viitsinud hiina bändi vaadata. Mul oli vaja hommikul asjalik olla ja kell oli palju.

Tavaiks, tupsud, ma lähen ja püüan panustada oma korteri kaunimasse tulevikku :D. Elu on lill!