Kuulutus!

Otsin trelliga sõpra, kes aitaks lahendada allpool olevate mutrite saladuse ja leida neile sobiv koht minu uue fäänsi kapi küljes. Kapp ise on kokku pandud, kuid igast liistud on vaja külge monteerida.  Tegemine võtaks aega mõned tunnid.

Trelliga sõber peaks olema kindlasti kõva tehnilise taibuga ja eelnevate kogemustega.”Mis see siis ära pole kokku vuristada” suhtumist ei taha. Mingit pooltoorest tulemust ei kannata. Trelliga sõbrale pakun tasuks pudeli peenemat šnaapsi, näiteks.

Samas võiks keegi soovitada mulle ka kogemustega töömeest Tartu kandist, kes mõistliku summa eest aitaks mul korterisse osta ja panna liistud.

Advertisements

Spelu

Lahti sain! Ei, ma ei mässanud isegi sellega terve öö ja pool hommikut otsa. See oli nii lihtne.

Uus challenge:

ja peale seda

 

Pusle

Ma olin pusledes kunagi hea ju. Mis juhtunud on? Ma olen sellega jännanud kokku kolm tundi. Homseks pean ära selle lahendama, sest kellegi teise mänguasi on. Keskmine rõngas tuleb eraldada ülejäänud konstruktsioonist. Urrr!

 

Talvepuhkus

Kuna inimesed keelduvad minu puhkus tõsiselt võtmast, siis pole ma väga palju lebotada jõudnud. Vanaisa massin on minu käes ja nii olen ma olen ma enamasti vanaema sohver.

Täna sai törts tööl käidud ja ennast targemaks koolitatud. Aitäh, R! Hästi esitatud. Hea ja huvitav kuulamine oli ja kahtlemata sai kõrvataha pandud üht-teist. Oled koogi ära teeninud :D. Kes veel ei tea, siis meil on tööl koogipolitseid, kes hoiavad kaastöölistel silma peal, et rahvas ikka kooke tööle ohtralt tooks erinevate eraeluliste saavutuste eest (a la sünnipäev, uus auto, uus laps, uus köök jne).  Ma olen veel võlgu köögi eest ja kaks tööaastat sai samuti täis.

Peale usinat teadmiste omandamist kimasime AbFabiga Otepääle lulli lööma ja tegime tunnikese snowtubingut. Vaadake kindlasti seda kodukat. Ülinumps. Kohale jõudes oli seal juba pime ja mäest omal jalal alla kepseldes sain selle talve esimese külje maha pandud. Ametlikult olid avatud ainult kaks rada ja peale seda, kui me olime ühel neist radadest mänginud veerand tundi mängu “saa keset rada olev lapsemüts kätte” kuni antud laps lihtsalt keset rada jalutas ja selle ära võttis, nõudsime värskelt lahti lükatud mitteametlikele radadele ligipääsu. Meile anti see omal vastutusel ja peale seda kui me olime endale neerud kurku põrutanud kuuenda raja peal, siis lubati meil hullata edasi ainult esimesel viiel. Millest polnud ka viga, sest neljas ja viies olid mõlemad tänu väikestele vallidele võrdlemisi ässa hüpekaga. Järgmine kord sebime kaasa suurema seltskonna ja hullame kauem. Peff sulas uuesti lahti umbes Tartuks.

Tartusse tagasi jõudes ei antud mulle ka kuidagi asu. Vanaema tahtis külast koju ja väikeõde protsendid selgeks saada. Nüüd olen lõpuks kodus. Mõnus väsimus peal. Seadsin üles oma “jõulupuu” ja joon hõõgveini. Mõnus. Homme ei pea ärkama vara.

Lumi

Ma olen nii loll.  Ma raiskasin täna hommikul 15 minutit tervelt auto peale. Nühkisin lumest puhtaks. Suutsin kinni jääda. Lasin auto parkimiskohale tagasi lükata.

Draama algas aga alles siis kui ma pärast seda autoga mässamist bussipeatusesse jõudsin. See, et ma esimene inimene oli, oleks pidanud olema ohumärk.  Mõtlesin optimistlikult, et kui muidu kahekümneminutiliste vahedega käiv buss on vabagraafiku alusel, siis see tähendab, et intervall on sama, aga lihtsalt peatuse ajad ei kehti. Ma olen nii naiivne. Peale poolt tundi bussijaamas passimist olid mu autoga mässamisest puusani lumised teksad suht kõvaks külmunud. Kui ma ennast ei liigutanud oli OK. Kui mul tekkis lapsik mõte enda soojendamiseks ühelt jalalt teisele liigutada, siis teksad läksid vastu jalgu ja %¤#&” kui külm oli! Mängisin mõttes ideega, et kutsuks takso, aga samal ajal kui ma taksot ootan, mis täna võivad tulla ka mingi müstilise aja möödudes, võib tulla buss ja siis hakka seda taksot tühistama*. Neljakümne minuti möödudes polnud ikka veel bussi. Aga kohe-kohe tuleb ringiga tagasi see buss, mis veerandtundi tagasi teisel pool teed peatus. Umbes viiekümnendal minutil näen bussi tulemas ja külmast tuimade sõrmedega otsin rahakotist pileti välja, sest buss teeb juba uksed lahti jaa…. PERSSE!…bussiuste avanedest KUMMUVAD sellest välja inimesed. Buss on pilgeni täis. Ma ei mahu sinna peale. Ma ei hakka katsetki tegema. Kasutan ära pea kõik roppused, mida ma tunnen, pooled mõttes, pooled kõva häälega ja kutsun takso. Kui takso seitsme minuti pärast kohal on ja mina sellesse sisse istun, sõidab peatusesse uus buss. SEITSE minutit hiljem. Täiesti tühi. Ropendan mõttes jätkuvalt. Taksojuht hakkab autot ringi keerama. Ei midagi. Auto ei liigu. Ei eidasi. Ei tagasi.  Taksojuht tuuritab pöörded põhjas samal ajal istun täiesti apaatselt tagaistmel. Peale kümmet minutit tuuritamist ja nõksutamist saame lõpuks liikvele. Buss on selle aja peale ammu kesklinnas. Ka see tühi buss. Kuuskümmend krooni hiljem potsatan tööl toolile ja alustan sulamisega. Kell on 10.48. Ma olen nii loll.

Ma lähen varun õhtul provianti ja barrikadeerin ennast puhkuse ajaks korterisse. Laupäevase erandiga, sest Piial on sünnipäev.

Mul on ikka veel külm. Ma olen ikka veel laiguti märg. Ma keeldun minemast isegi 20 meetrit üle õue, et endale süüa osta. Lasin endale tuua saiakesi, et mitte täitsa nälga jääda.  Pähh ja kaka ja nutt ja hala.

*Saanud paar korda nähvamisi dispetšeritelt selle pärast.