Röökivad emad

Ma olen nüüd neli päeva oma paberõhukeste seintega korteris istunud ja tean täpselt, et iga hommik kella kümneks läheb naabrinaine oma lapsega minema. Tund aega enne seda on täielik põrgu. Laps röögib nutta. Ema röögib tema peale. PANE SELGA. MA ÜTLEN SULLE, PANE SEE JOPE SELGA. MIDA SA KARJUD?  Ma ei pea olema selleks oma magamistoas isegi olema, et kuulda. Kõik kostub ka mu korteri kaugemasse serva selgelt. Vahepeal laps ahmib ainult õhku ja siis läheb edasi. Laps on vist kahe-kolme aastane. Õhtupoolikutel laps jookseb ja ema karjub ÄRA JOOKSE. LÕPETA. SA KUKUD JU. KASSAKUULADMIND!!!! Laps jookseb edasi ja kukub või jookseb kuhugi vastu või ajab midagi maha. Laps hakkab hüsteeriliselt nutma, mida saadab ema karjumine MA JU ÜTLESIN SULLE!  ja järgmineb pikk parastamine. Karjudes loomulikult.

Eelmistel sama korteri elanikel oli titt. Selle karjumisest ma n-ö sain aru aga siiski frustreeris see mind laupäeva hommikul kell seitse kõvasti.  Minu mõte täna hommikul peale eriti lühikeseks jäänud ööd oli, et kas see ongi siis lapse kasvatamine? Kas polegi võimalik lapsele muud moodi midagi selgeks teha kui ainult karjudes? Nähes noori emasid oma põngerjale nähvamas ja neid käest järele lohistades, samal ajal kui laps röögib nagu ratta peal või kontingent nr 2  – laps seisab paigal, küünitab käsi vanema poole ja röögib samas kui vanem täiesti ignoreerib teda ja otsib riiulitelt sobivat kastet õhtuks. Ma ei teagi, mis see õige käitumisprotokoll on röökiva lapsega avalikus kohas? Kas pole siis mingit muud võimalust peale karjumise oma lapse jonnituuri taltsutada?

Palun tähele panna, et ma ei süüdista last karjumises, vaid vanema reageeringut sellele.

13 thoughts on “Röökivad emad

  1. Iga situatsioon on tegelikult erinev ja põhjused samuti erinevad. Karjumist ma ei poolda, kuid olles “kuldsesse jonniikka” jõudnud lapse ema ei saa ma enam hukka mõista vanemat, kes kastmeriiuli ees last ignoreerib. Võibolla oli laps millegagi hakkama saanud? Tema sülle võtmine oleks premeerimine halva käitumise eest, eks ole? Samuti lapse nö. järgi lohistamine. Peab mainima, et minulgi oli situatsioon, kus kola oli kanda rohkem kui kahe käe jagu pluss keset parklat omas suunas minna tahtev laps. See 10m autoni võis tunduda ka lohistamisena. Ausalt ma pole üldse uhke selle üle, kuid samas ei mõista ma ka vanemaid nii kergekäeliselt enam hukka.
    Aga ma saan aru sinust, Birx 🙂
    p.s. tite karjumist ei saa mingit pidi reguleerida või veel vähem ette prognoosida. Lohutuseks sulle edaspidi:P

  2. Minu ülemised naabrid on ema, isa ja mõneaastane tüdruk. Plika jookseb tavaliselt õhtuti mööda korterit ringi, lohistab mingeid mänguasju (ma oletan) ja vahel on kuulda ka tema (häda)kisa, kuid õnneks harva. Kui hommikuti väikeste jalgade padinat on kuulda, siis muidugi porisen, sest mina tahaks ju veel tunni-kaks magada. Paar korda on vanemad armastust ka jaganud omavahel.

    Õhukesed seinad on “toredad” 😀

  3. Ja Birx – usu mind: ka mina pole loodud igahommikuse (ei mingeid nädalavahetusi ega pühi) kella seitsmese äratuse ja rivistuse jaoks 😛

  4. Minu meelest on Birx siin silmas pidanud just röökivaid VANEMAID mitte röökivaid lapsi.
    Laste hääleharjutused on suht tavalised ju, ise ka oma vanemaid sellega õnnistanud. Aga miks need emmed teist häält juurde hakkavad laulma? Et saab siis parem või kui kaks või kolm tükki röögivad? Või kuulab laps röökimist paremini?
    Ok, jah, kannatus tõesti katkeb vahepeal ja tõstad ka häält. Aga kui see ongi tavaline viis kuidas naaber lapsega räägib, siis sorry emmed, võite küll samasse paati astuda kuid normaalne see küll pole. Või kuidas?

  5. Oma sõpru ma pole näinud oma laste peale karjuvat. Kui siis on kõva häält tehtud korraks. Aga see on arusaadav, sest lapse tähelepanu peab püüdma kui see näiteks otsustab mõne ahvatlevama mullatüki suhu panna. Kõige hirmsam on see karjuvkõneviis, millega osad vanemad oma laste ja üksteisega suhtlevad.

  6. Matildda – ma pole röökimise poolt – mainisin seda ju kohe esimese hooga. Usun, et ka riin pole karjuva suhtlemisviisi poolt.

  7. “Ma ei teagi, mis see õige käitumisprotokoll on röökiva lapsega avalikus kohas?”

    Ma ei tea, mis on õige, aga mina olen Ossil lasknud keset poodi pikali maas röökida, kuni ta maha rahuneb, ja kannatanud vapralt möödujate põlastavaid pilke 😀 Ma usun, et see on õigem, kui lapse jonnile järgi anda ja hiljem ära hellitatud lapsega elada 😀 Ma luban, et lasen Sassil täpselt samamoodi röökida, kui ta piire katsetama hakkab 😉

    Karjumist lapse peale ei poolda mina ka. Vahest sõidab katus minema ja tuleb kõvem hääl ka välja, aga muidu üritan ikka viisakalt oma jutud ära rääkida.

    Aga meenutades aega enne lapsi – kell seitse hommikul sai mind voodist välja ainult ähvardades ja poes lastel karjuda laskvatest vanematest ei saanud ma absoluutselt aru. 😀

  8. “Kui hommikuti väikeste jalgade padinat on kuulda, siis muidugi porisen, sest mina tahaks ju veel tunni-kaks magada. ” – mina kahe lapse emana tunnen TÄPSELT seda sama 😀

  9. Koomikud. Kui miskit tarka teha ei ole, siis tekivad pseudoprobleemid. Elatakse teiste elu, mõeldakse teiste mõtteid. Juba juutuubi kammimine ise näitab eksistentsi progresseeruvat mõttetust. Kui pappseinad häirivad, siis võiks juutuubi asemel midagi targemat ette võtta, et neist vabaneda. Mis iganes. Vabalt.

  10. Ma ei ole päris täpselt kindel, mida sa pakud, et ma võiks ette võtta. Teha kapitaalremont ja helikindlaks seinad ehitada?

    Ausõna, selle “tarka tegemise” jutu peale ma ei oska midagi öelda. Selle jätan ma inimeste otsustada, kes mind päriselus tunnevad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s