Nädalavahetusest ja filmidest

Mu plaanid ei tööta mitte kunagi.  Kodus kudemise nädalavahetus läks selle nahka, et laupäeval oli tööle vaja tulla. Koju jõudsin 19.30 ja avastasin, et ma olen kutsunud endale külalised, mis tähendas, et ma pean oma toas oleva saasta  ühte nurka kokku lükkama ja tekiga katma.  Ei, ma lükkasin saasta ikka teise tuppa. 🙂

Pühapäev ei kulgenud ka just teki all lebotamise tähe all. Maile helistas ja kutsus maale mõneks tunniks. Mul olin nõus, sest mis see  -29 siis ära ei ole. Panin mütsi pähe, sidusin salli kaela ja sõitsime maale. Kuradi ilus oli õues – päike paistis, õhk sätendas. Maile juures oli puu, mis nägi välja nagu jõuluehe. Oleks, et oskaks siis sellist asja pildile püüda. Olime seal täpselt nii kaua, et sääred ja nina härma läheksid aga veel päris jahe ei hakanud.

Vaadatud filmid eelimine nädal,

The Imaginarium of Doctor Parnassus 7/10 –  Oli ilus vaadata. Tõesti ilus oli. Heath Ledgeri esimene stseen võttis natuke õõnsaks seest. Ma ei tea, võib olla oli asi tingitud hilisest kellaajast, aga esimese poole filmist ma haigutasin. Igav iseenesest ju ei olnud aga samas mingit märkimisväärset tegevust ka ei toimunud.

It’s Complicated 6/10 –  Romantiline komöödia. Peaosades Meryl Streep, Alec Baldwin ja Steve Martin. Fun vaatamine.  USA Office’i John Krasinski õlul oli põhiline huumori tegemine. Ideaalne pohmakahommiku film 🙂

Up in the Air 8/10 –  George Clooney jälle üks väga hea roll. Komöödia professionaalsest vallandajast, kelle elu mahub ühte kohvrisse ja kes veedab kodus üksteist päeva aastas ja naudib seda täiel rinnal. See kõik võib muutuda kui kulutuste kärpimiseks otsustatakse vallandamisi läbi interneti tegema.

Advertisements

Paha, paha vol2

Eile keskööl vahtisin vihaselt oma auto täiesti tühja tagumist rehvi Kaubamaja parklas. Muidugi jooksis juhe kinni ja ühtegi asjaliku mõtet pähe ei tulnud, et mis nüüd teha. Suutsin mõelda ainult, et sinna siis lähebki veel raha ja homme saab emaga car poolida. Ei pea täna ja homme aknaid ka kraapima. Marssisin vihaselt UG-sse, kus käis valitud seltskonnaga after hours, paremaid mõtteid ootama. Uksest sisse astudes küsiti kohe. aga miks sa kahekümnega Statoili ei sõitnud? Juhe olen, selle pärast. Noh, aga see aasta ongi juba alanud lause, kui pea ei võta, võtavad jalad, tähe all. Ma andsin lihtsalt alla, sulatasin oma nina üles ja marssisin auto juurde tagasi. Sussutasin autoga x km/h üle Turu risti Statoili, kus loomulikult kasti ees Õhk/Vesi vedeles toonitud klaasidega BMW. Kuna ma olin ennast nii üles keeranud, siis ma  lootsin, et äkki saab kakelda. Parkisin oma auto 10cm bemmi tagastangest. Tüübid ei pannud tähelegi. Ju siis ei paistnud toonklaas seest poolt ka läbi. Jätsin auto tööle, marssisin bemmi juhipoolse akna juurde, koputasin kõvasti ja näitasin käega suuna, kuhu poole nad võiks sõitma hakata. Poisid vilistasid ketsi ja sõitsid parkimiseks ettenähtud kohta.  Lasin rehvi täis ja kolistasin läbi Karlova kodu. Tund aega üritasin teki all konte sulatada. I’m not a happy camper today. Aga ma saan hakkama. Ma saan alati hakkama.

Tänu autohädadele tuli mul alles nüüd meelde, et kesklinnas vedelesin ma selle pärast, et ma käisin ja vaatasin Parnassuse ära. Ma mõtlen sellele kui ma oma muudest muredest üle saan.

PS Ema ütles kasuisale, et temalt soovib üks inimene kööki tellida. Kasuisa olevat kohe rõõmasalt ärevile läinud. Ema ladus siis minu aadressi välja ja kasuisa langes näost ära. Ta lihtsalt ei viitsi mulle kööki teha, sest kui küsiti, et kui ma maksan, kas siis saab kiiremini? Siis oli “mis raha…, asi ei ole selles…” .

Paha, paha

Päevas on kaks vastikut hetke. Hommikul tööle sõitmine ja õhtul töölt koju. Mu auto pole nädal aega üles sulanud täielikult. Marsruut on ju kokku edasi tagasi ainult 5-6km. Viimased kaks päeva ei ole ma esiaknasse kraapinud rohkem kui piiluauku, sest ma ei viitsi õues kepsutada. Selle lisa viie minutiga, mis ma raiskan akende puhastamisele, ei lähe auto soojemaks aga ma oleks kodus. Ma sõidan oma marsruuti täpselt poolteist kuni kaks laulu. Kaalun isegi uuesti marsaga tööl käimist. Vähemalt pool tööle liikumise ajast oleks soe. Ma ei salli külma. Kes veel ei tea, et nädalavahetuseks lubatakse miinus kolmekümmet. Julgelt luban, et ma oma tipusid reede õhtust esmaspäeva hommikuni uksest välja ei tõsta. Reede õhtul varun endale nädalavahetuse toiduvarud. Kutsun külla kolmanda korruse muti, kui see pole ennast külmakindlaks mõelnud ja Võrru uusi vigastusi otsima läinud. Teen oh kui häid ja rasvaseid sööke, sest pekki peab koguma, et sellised temperatuurid üle elada ja peale selle tuleb pliidist veel lisasoojust.

Ja kui me juba jutuga kööki jõudsime, siis – KURAT KÜLL! Mul on kopp ees oma köögist. Annan kasuisale veel viimase võimaluse mulle köök teha ja kui kevadeks pole mul kööki, siis ei jää muud üle kui laenu võtta ja ise lasta teha. Täiesti ebanormaalne ikka. Kaua võib? Värvid on ka kõik olemas, mis ma tahan. Ja nad ei lase mul ju ise majandada, sest suur häda on sellega, et mu kasuisa fakin teeb neid kööke ju. Ma olen ehe näide ütlusest… mis iganes see ütlus kinsepaga ka oli. Eile kaklesin emaga teemal avatud riiluid vs sahtlid. Mina tahan avatuid ja tema arvab, et sahtel on parem. Üleüldse on mu korteriga üks rist ja viletsus. Kui ma siin juba halan, siis sülar läks ka natuke katki. Mis veel halvasti on? Kuhu veel lähitulevikus raha hakkab minema?

A ja siis ma olen veel kõige tipuks solvunud kah. Vot tahan ja olen!

Filmikas

Vaadatud filmid,

“Sherlock Holmes” 7/10 – Mu just lugesin Sherlock Holmes’i, nii et suht feil filmi vaatamine minu jaoks. Kaks peategelast juba olid raamatust täiesti teistmoodi kujutatud. Robert Downey jr.-il ja Sherlock Holmesil on ainult üks ühine joon ja see on nende narkolembus. (Eelneva lause eest varitsetakse mind täna pimedas koridoris veini pudeliga ja antakse sirakas kuklasse. Punase veini pudel, veame?) Jude Law, kes mängis raamatus suht ohmu ja äpuna kujutatud dr.Watsonit, oli Richie filmis kõva rusikakangelane ja tihti tuusam tegelane kui Downey. (Teine löök jalaga kõhtu). Filmi algusest saati püüdsin ma endale sisestada, et ma ei võrdleks seda kogu aeg raamatuga. Aegajalt läks isegi korda. Raamatut mitte lugenutele (nagu olid ka kõik Golden Globe auhindade otsustajad) võis see film olla tõesti mõnus märul. (Kolmas litakas näkku ja laip trepimademel tervitamas saabujaid)

“The Lovely Bones” 4/10 – Väga segased tunded. Film koosneb fantaasia osast ja siis reaalsuses toimuvast. See fantaasia osa oleks võinud täiesti ära olemata olla. Kohutav raha raiskamine asjale, mis ei tundunud omavat mingit mõtet. Film oli nii hakkiv. Paljud asjad lihtsalt ei viinudki kuhugi välja. Paljud mingid süzeeliinid viisid samasse kohta tagasi ja ei neist polnud filmile kui tervikule mingit kasu. Samas olid mõned stseenid kohutavalt hästi filmitud. Mängitud pinevusega täpselt piirini ja veel natuke edasi, et vaataja ikka kikivarvul oleks. Eriti need stseenid, kus vaataja juba ette teab, mis juhtuma hakkab. Film kestis kaks tundi aga tunne oli, et see ei lõppe mitte kunagi.  Muide IMDB hinne on tal 6,9 (eile oli veel üle seitsme), nii et vaadake ja vaielge minuga ja öelge, et see oli Suur Kunst ja ma, loll, ei saa lihtsalt aru. Ma ei saa aru, kuidas Peter Jackson fantaasia osa pekki sai keerata?

“Dorian Gray” 7/10 – Mulle film meeldis. Ei tekitanud suuri emotsioone ja soovi kritiseerida. Asi on selles, et ma õnneks ei mäleta väga raamatut. Kui ma nüüd raamatut uuesti loen, siis küll ma räuskan.

“The Wedding Date” 5/10  – Hea vaheldus oksendamiseni roosadele romantilistele komöödiatele. A muidu kõik liinid sama. She gets the boy in the end!

“Ink” 8/10 – Rääkides fantaasiamaailma ja reaalsuse kokkusobitamises, siis “The Lovely Bonesi” Peter Jackson võiks selle filmi tegijate käest õppida. Mulle väga meeldis. Mitte ühtegi tuntud näitlejat. Silmale ja hingele.


“The Men Who Stare at Goats”
8/10 – Kõige ajuvabamad poolteist tundi. Kohutavalt naljakas. Sa saadki aru, et  kõik seda filmis kujutatud jaburust võidaks kuskil vabalt tõepähe võtta. Absoluutselt ei imestaks kui kuskil midagi sellist päriselt oleks toimunud. Sparkly eyes…hahahaaa.

Bob Wilton: [from trailer] What are you doing?
Lyn Cassady: [while driving the car] Cloud bursting, it keeps me sharp.

PS Õhtul tuleb erandkorras teise parooliga postitus. Postitus on mõeldud riistvõimlemisklubi Kiira-Käära liikmetele ja tõesti ei huvita teisi lugejaid. Liikmed saavad parooli minu käest.

Verivärske A-Team (2010) treiler!

(Ten years ago / In 1972), a crack commando unit was sent to prison by a military court for a crime they didn’t commit. These men promptly escaped from a maximum security stockade to the Los Angeles underground. Today, still wanted by the government, they survive as soldiers of fortune. If you have a problem, if no one else can help, and if you can find them, maybe you can hire… The A-Team

SIIN

Me võitsime!

Me võitsime eilse lazer tagi.  Meid oli kokku neliteist, millest sai kolm võistkonda. Sinise, kollase ja punase.  Meie, sinised, koosnesime neljast chickist ja ühest tüübist.  Panime selga tuledega vesti ja saime kätte selle küljes rippunud püssi. Peale reeglite tutvustamist saadeti meid võitlusruumi. Si-taks ä-ge! Seal oli mõnusalt suur labürint võitlusplatsiga. Eesmärk tappa võimalikult palju vastaseid ja tulistada nende pesa. “Surid” sa õnneks mõneks sekundiks ainult, mille käigus su relv ei vilkunud ja vastaseid tappa ei saanud.

Seal oli piisavalt pime, et mitte inimesi ära tunda kui nad sulle ootamatult nurga tagant ette hüppasid ja vestil olevad tiimivärvides tuled… no mina küll aru ei saanud, kes on kes.  Peale viit minutit hakkas mulle juba meelde jääma, kellega ma ühes võistkonnas olin. Kõige parem oli otsida endale turvalise seljatagusega nurk ja sealt vastaseid tappa. Kats ja Daki (punasest meeskonnast pluss neil oli veel kolm meest!) olid selle taktika võtnud. Daki kaitses nende home base’i ja  Kats kükitas meie väljapääsu juures ja sihtis, kes iganes sealt välja tulid. Kats oli põhipaha, kes mind maha lasi. Seda oli hea vaadata statsi lehtedelt, mis kaasa anti pärast.  Ma muidugi kaperdasin kah ringi seal ja olin üldse suitsidiaalne. Hoolimata sellest tulin ma peale kahtekümmet minutit rabelemist üldarvestuses auväärsele kuuendale kohale ja olin meie võistkonna üks kehvemaid mängijaid selle skooriga. Esimese koha napsas, äärmiselt edukas ja mind ainult kolm korda tulistanud, meie oma võistkonna Matildda. Punased jäid teiseks ja kollane võistkond viimaseks aga see polnud ka päris nende oma süü, sest nad tulistasid oma pesa, kuna see oli uues valguses roheliseks muutunud ja keegi ei öelnud, et nii võib juhtuda 😀

Kui me alguses mõtlesime, et kakskümmend minutit on vähe, siis enam ma seda ei arva, sest võttis ikka korralikult naha märjaks. Peale selle sai mõnusa adrekalaksu. Meie lähme küll tagasi.

Suur aplaus sinistele: Matildda, Piia, Rarru, Kaarel ja loomulikult sadu kordi vaenlast otse südamesse tulistanud mina!

Skoor, suckers!

Tasuta reklaami kah. Mäng kestab 20 min. Maksimaalselt saab mängida 15 inimest (kui neil varustus korras on). Nägu on 50.- E-R ja 75.- L,P. Asuvad Tasku alumises parklas ja avatud on 14.00-21.00

Megazone

Hear ye, hear ye…

Ei pea oma sünnipäeva veebruaris …vaid juulis, sest mul on absoluutselt kõrini talvel sünnipäeva pidamisest.  Külm ja rendiruumid ja külm. Ma tahan õues pidada kui on soe. Oma vanemate juures äärelinnas, sest seal on veranda ja tünnisaun ja batuut. Mina ja mu sõbrad saame seal ennast vigaseks möllata. Lastele miniloomaaed ja mängud stiilis “tõmba kassi sabast”. Esinejad uue plaadiga  – “Laena kannelt, Deegu”!

PS Märtsis on tünnisauna võimalus.

Update [tunde hiljem] Hea, et keegi mu tähelepanu ka ülivalesti kirjutatud pealkirjale pööras. here ye, here ye… my ass!