Jaaa… tagasi

Viirusest tingitud tüsistused – nii nad mulle ütlesid. Antibiootikumid peale ja veel üks nädal kodus. Oh joy!

Lõbusatest seiklustest täna (ja kell on alles 12! ). Mu auto üks rehvidest oli tühjaks vajunud ja peale arstil käiku suristasime Katsiga rehvi uuesti täis ja sõitsin rehvi parandama. Ta vajus  mul eelmiseks reedeks tühjaks, kuid poisid lasid rehvi kolmapäeval täis. Kuhu ma vahepeal oma viirusega ikka kärutanud oleks. Neljapäeval läksin tšekkima rehvi, siis oli jälle toss. Rehvivahetuse praak. Nii ma siis sõitsin vaikselt parandusse ise mõttes autot kiites, et ikka kui vaikselt sõidab ja pole kunagi probleeme valmistanud, nuputades, kust ma saaks oma kapotile mustad kleeplilled, mis kataksid paari maha tulnud värvilaiku. Oleks selline fäänsi ja mitte väga girly. 😛

Paranduses selgus, et rehv lekkis nagu joodik peale suurt õlleprallet. 90 eegu eest tehti kõik korda, samal ajal kui mina palavikust higistades kõrvalt vahtisin.  Uduste silmadega minema sõites otsustasin poodi minna, et nädalavahetuseks külmkapp täis osta. Sada meetrit töökojast hakkas auto täiesti ebanormaalselt turtsuma. Poole gaasi vajutamise pealt kadus jõud tagant ära ja tegi põk-põk. Vahetasid käigu väiksemaks tõmbas hetkeks normaalseks ja siis jälle põk-põk. Kõik mu seest tõmbus külmaks. Ma polnud kunagi jäänud autoga tee peale. Noh, bensiini miinusesse sõitnud olen aga see on lahendatav.

Ma tean kui mu auto teeb bensiini-ei-ole-põk-põki ja aku-on-tühi-põk-põki. See ei olnud kumbki neist. Peale selle on paak pooltäis ja aku uus. Kuna ma ei tea autodest mõhkugi, siis helistasin kohe sõbrale. Peale seda kui ta oli naermise mu üle lõpetanud (põk-põk polevat mingi arusaadav kirjeldus), päris ta kus ma olen. Ma olin eksinud kuhugi Variku kanti, sest ma keerasin Aardlast suvalisse tänavasse ja mu sisemisel Tartu kaardil laiutab seal hall auk. Mingid krdi linnu tänavad olid ja mitte Tammelinna linnud – neid ma tean, vaid Variku linnud. Jaak guugeldas mu ära ja kümne minuti pärast oligi kohal. Selle aja peale oli auto täiesti surnud ja seisis. Käima ei läinud. Jaak näppis ühte ja teist kohta ning kahtlustas jagajat. “Nu, ei anna sädet.” Võttis mu sleppi ja sõitsime autohaiglasse. 20 meetrit kohast, kus ma olin rehviparanduses olnud. Deem…

Kohale jõudes suvatses Tumepunane Lilleke jälle käima minna. Põksudes ja muid kurje hääli tehes. Jätsime ta sinna ja lubati õhtuks korda teha. Eks ma siis saa teada, mis värk oli.

Mul oli endal nii tühi olla. Auto kaks korda parandusse päeva esimese kolme tunni jooksul, ma ise ikka veel haige. Ma sain nädala jooksul esimest korda välja ja lootsin, et ma ühe käiguga saan lisaks arstile ja  rehvile käia poes, et teised seda minu eest tegema ei peaks. Päeva päästis Piia, kellega otsustasime erinevad viirused sassi ajada ja koos poodi minna. Selku ees musta huumorit visates arutasime, kas oleks pidanud kaaskodanike tervisele mõtlema ja maskid pähe panema?

Nädalamuretseja tiitli sai endale mu vanaisa, kes mu ema rongaemaks nimetas, sest too ei helista mulle iga tund ja ei joonista graafikut mu temperatuuri muutuste kohta. Mul ei ole seagripp! Mul oli mingi muu viirus. Ülemised hingamisteed ja nii edasi. Iga päevaga uus vidin, mida valutada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s