1,25 tundi ja üks tööpäev veel

Täna on üks sellistest toredatest päevadest, kus ma tahaks kellelegi kõrri karata. Ilm ei aita ka asjale kaasa. Katkematu padukas. Kui lõunalt tulles “Tudengitest” tööle tagasi sibasin oli mul täitsa põnev jälgida, kuidas mu valged õhukesest riidest püksid iga hetkega märjemaks said ja selle tulemusena ka läbipaistvamaks muutusid.

*** Paus u 2 tundi***

Ikka veel on suhteliselt tige olla. Nüüd see väljendub selles, et kõik teavad, et ma teen homseks võileivatorti ja kooki, kuid keegi ei tea täpselt miks (nad teavad küll, aga nad taibud on unustanud), nii ma siis suunan kogu oma negatiivse energia õelutsemisele ja vassimisele. Praeguseks olen ma andnud mõista, et ma hakkan abielluma, saan lapse, lähen töölt ära, jätan suitsetamise maha… yeah.

“Päriselt ka või?”
“Päriselt”
“Ära aja…”

No ma ei saa aru, mis ma ei ole piisavalt seda nägu, et ma võiks lapsi saada ja abielluda või? Jumalast olen ju ä, suht…

Ujun mööda offisit ringi ja ja peidan oma turtsumist naiivse näo taha st, et igakord kui keegi mu käest küsib midagi, siis ma teen suured silmad ja lamba lõusta. Nad saavad kohe aru, et ju siis ma olen antud teemal ebakompetentne ja liiguvad edasi.

Õhtul siis keevitab torte ja kooke teha ning võib olla linna peale luhvtitama minna. Kui eriti hästi läheb, siis saab endale kaks abilist-üks on pastry chef, teine valib ja degusteerib veini.

Tegin testi

Your result for The Attachment Style Test…

The Free Agent

23% Anxiety Over Abandonment and 35% Avoidance Of Intimacy

You like to be independent, to play by your own rules. You’re not terribly interested in finding a partner and settling down, and it makes you nervous to imagine that someone might depend on you for anything. Were you to find the right partner–someone as independent as you, probably–you’d not be too put out about sharing your adventures with him/her.

Fictional characters with whom you might identify: Han Solo (Star Wars), Beatrice (“Much Ado About Nothing”)

HanSolo.jpg Beatrice.jpg

Other Attachment Types:
Secure: The Unicorn | The Cuddleslut | The Free Agent
Preoccupied: The Cling Wrap | The Squid | The Insect
Fearful: The Doormat | The Leper | The Exile
Dismissing: The Hermit | The Stone | The Player
Confused: The Waffler

Take The Attachment Style Test at HelloQuizzy

Liikuvad pildid

Ja siin nad on! Patsy ja minu ema kutsa Lotte mängimas.

“Oled tubli koer, jah! Oled tubli koer. Kes on tubli koer? Sina oled tubli koer!” ja nii ad nauseam

Puhkusest

Teen juba vaikselt puhkuse plaane. Puhkus algab nädala pärast ja ma kavatsen magada vähemalt kolm päeva jutti, päevitada, ujuda, absoluutselt häbitult oma sõpradega pidutseda, käia Tallinnas oma värsket õepoega vaatamas, võib olla sattuda mõnel Folgi päeval Viljandisse, maal vanaema aeda rüüstada, lugeda läbi hunniku Pratchetti raamatuid.

Ai, kohe selline elevus tuleb peale.

Päevalugu: Roy Orbison “You Got It” (ma ei hakka linkima, kes tahab kuulata mingu juutuubi)

“Vihurimäe”

Mulle ei meeldinud. Ma olen lugenud raamatut küll ja seda ammu, kuid mulle ei jätnud raamat hüsteerilist muljet, mida etendus aga oli. Keset esimest vaatust küsisin ma Daki käest tasa, kas ainult mulle tundub või on see kohutavalt halb? Daki ütles, et ongi. Mis mulle siis ei meeldinud?

Merzin karjus kogu aeg hüsteeriliselt. Lihtsalt kõiki erinevaid emotsioone mängis karjudes. Mõjus lihtsalt kleidiga sahmiva naisena, kes ise ka täpselt ei tea, mis ta nüüd näitlema peaks. Halb ja ebamugav oli vaadata. A krt võib olla on see kunst, mis ma võhik tean? Matvere üritas ole eriti diip ja agressiivne ja frustreeritud, aga kui sa ikka kogu aeg kordad, et “ma tapan su ära, ma tapan su ära,” siis muutus see lihtsalt tüütuks (to kill listi kuulusid kõik tegelased). Ei olnud temas seda süngust ja kibedust. ” Ohtlikus lennus” on ta rohkem selline. Kütsar käis karjus “AAAAARRRRRRGGGGHHHHHH”, viibutas püssi ja rahmis kapist pudeleid. Ähvardas tappa kõiki ja lasi kaks korda püssi.

Hea oli vaadata Külliki Saldre mängitud Nellyt, kes suutis päriselt näidata, et ta pole ei positiivne ega negatiivne tegelane vaid laveerib seal vahel. Mängis emotsioone, mitte ei rääkinud lihtsalt neist. Sai aru, et ta on väsinud, irooniline, kurb, mures või endast väljast. Raivo Adlas mängis turtsuvat ja õelat vanameest ning oli üks väheseid tegelasi, kes tegi huumorit, mis siis, et minu raamatu mälestus temast hoopis teitsugune on, aga huumorit peab olema, muidu eesti rahvas solvub ja talle ei meeldi, eksole?

Umbes 20 minutit enne lõppu tuli mängu Ott Sepp, kes tõi etendusse kerguse, rahulikkuse ja mõnusa iroonilise huumori, mida isegi Merzini mängitud noor Cathy rikkuda ei suutnud.

Etendusele oli kõvasti blingi lisatud hobuste näol, kellega Matvere muudkui ringi kappas, siis ole seal veel suur tünn veega, millesse Matvere viskas Helen Rekkori (väga vahva oli vaadata. Rekkor oli ka enamasti väga lahe), Kütsar uputas Matveret, Matvere Kütsarit (nägi nagu päris välja), Kütsar käis ennast seal ise uputamas ja karjus seal juures AAAAAAARRRRGGGGHHHHH korduvalt. Selleks, et näidata, et oi kui ohtlik Heathcliff on kägistas ta vahepeal Isabellat (ma ei tea, kuidas teised sellesse suhtus, aga see tundus nii jabur, et pani mind lihtsalt silmi pööritama). Visati sisse üks aken, mille peale publik kohe kõvasti ohkis ja arutles kohe mitu etendust on olnud ja kui palju üks klaas maksab.

Komöödia poole eest hoolitses ka Siki, kes reageeris esimest korda püssi paugutamisele, nii et rapsis korraks mõlema käe ja jalaga, mis minu ja Daki hüsteeriliselt naerma pani. Kui teist korda püss paugatas, siis Siki karjatas, mis pani terve publiku meie poole vaatama. Õnneks oli rohkem asustatud teine tribüün varjatud meie eest puudega, aga meie tribüün sai naerda küll kõvasti. Kõigele lisaks noppis ta ees istuvalt naiselt kapuutsi küljest sipelgaid.

Vot, ma loodan, et mida ei jäänud materdamata.

Teie algaja teatrikriitik Birx

Üks ilus hommik

Absolutely divine. Ärgata hommikul üles ja avastada, et kell on metsikult palju ja Lotte the Dog on maganud mu voodi kõrval terve öö ja mind mitte kordagi üles ajamata, et minna õue. Koer ärkab selle peale kui ma kella vaatan ja avastan, et see on juba üle kaheteistkümne. Lasen koera välja  teen endale võileibu ja peene aparaadiga latte. Kuna õues sajab vihma, siis ei langeb ära juba teist korda sel nädalavahetusel plaan vedeleda verandal lugeda raamatut, juua kohvi ja teha suitsu. Teen tagumise ukse lahti ja vedelen sauna eesruumis oma raamatuga (äärmiselt crappy raamat). Koer, kes on tagaukse kaudu jälle sisse tulnud magab jälle. Varsti peab ennast kokku võtma ja elamist klanima. Mingi hetk peab ka oma koju minema, aga kuidagi ei taha sellest äärelinna unelmast välja tulla.

Pm

Miks ei mõtle mina äärelinna elule mehe, lapse, eramaja ja koeraga? Sest igakord kui ma hakkan mõtlema, et see ei tundugi nii hirmus palub ema mul maja/last/koera valvata ja ma saan pisukese maitse sellest suhu ja enam jälle ei taha. Vot.

Seekord vedas. Valvan ainult koera. Eelmine kord pidin ma oma venna (kui ma valvasin maja, last, koera ja kutsikaid) majast välja viskama, sest temast ei olnud mitte mingit kasu. Lebotas diivanil, ei lasknud vaadata mul telekast mida mina tahan (lapsepõlv tuleb meelde), majas midagi kasuliku ei teinud ja käsutas oma naist ja mind.

Seekord üksi ja tunne rõõmus. Homme niidan muru ja teen sauna.

Am

Ärgata unest, mis on nii reaalne, et sa pead veel tükk aega silmad lahti oma aju paikka panema- ebameeldiv. See oli täpselt selline uni, mis võib minna kunagi libamälestuse alla. Arvad, et juhtus, kuid tegelikult mitte.

Ma sain eile jälle väidelda teemal, miks ma  arvan, et ma ei muutu roosamannaliseks ja ülimagusaks kui ma ülepeakaela ära armun (pani mind meenutama mu viimast ülepeakaela armumist, mis oli 7 aastat tagasi!!!). Igatahes ma ei näe seda juhtumas- roosamannalisust, mitte ülepeakaela armumist. See ülepeakaela armumine on pop praegu. Uduste silmadega sõbrad, kes poole lause pealt tühja kohta silmitsema jäävad on nii tüütud, aga ma saan neile nalju rääkida oma kolm korda ja nad väidavad igakord, et nad ei ole kuulnud seda. 😀

*** Lõuna***