Puhkus vol7

Ei riku mingi telefonikõne midagi ära. Tossisin pintsel käes pool päeva, aga muidu ok ja siis tuli reede ja folk. Sai palju päikest, õllet ja rahvast nähtud. Kõik oli väga super. Kuid Tartusse jõudes saabus masendus. Ei taipa mis viga. Inimesi näha ei taha ja kodus olles on sisemine rahutus. Vaatan oma emergency unerohte ja võtan hoopis lugemiseks mingi mõtetu sopaka, sest ei ole ju nii hull. Või on? Krt, ma ei tea. Tartu ei meeldi mulle täna.

***

Esmaspäev- Hommik. Miski ei ole muutunud, ikka on midagi valesti. Näppu peale ei pane. Krt. Helistan Küproselt saabunud Katzile, kes mu Tartust ära viib. Lõuna Eestitama. Võru, Kanepi, Otepää- hea. Õhtul tagasi Tartusse. Masendus saabub postkontori juures, kus Katzu mu maha paneb. Pirogov. Rahvas. Mee ja pipra viin. Masendust pole. Tegelen ärapanemisega. Folgile ära pandud. Pika puuga.

***

Teisipäev- Kaua võib? Masendus hakkab kergelt vihaks muutuma. Oleks siis vähemalt halb olla, et mõtted oleks mujal, aga ei. Võib olla tuleb hiljem. Halb olemine. Mõtlen oma emergency unerohtudele. Tahaks olla over and out, sest kell on 7.46, aga ma ei saa ja see on halvasti. Rahutus. Olen suutnud oma hiigelsuurest tekist teha mingi salli, mis kuidagi peal ei ole. Hetkel ei paranda isegi tuju teadmine, et lähen Tln-a täna. Miks mul on tunne, et hiilib ligi jälle sama teema, mis detsembris?

EDIT:Käiku läks keemia, kuna mulle enam ei meeldi ja mina vehelda ei viitsi. Jumala eest ärge helistage mulle täna kui midagi head öelda ei ole. Ei taha halba. Uskuge ma oskan  endale palju rohkem ja efektiivsemalt halba teha, aga üleüldse tahaks ääretult häpi olla ja see asi, mis juba pühapäeva õhtust peal on ei sobi üldse. Kui saaks nagu arugi, mis “see” asi on, aga nagu asjdel kombeks, siis kui juba miski kuskilt torgib, siis tuleb asju, mis halvasti on juurde ja see kuradi tablett võiks nüüd mõjuma hakata, et ma enam rohkem ei lämiseks siin.

Advertisements

Puhkus vol6

Eile värvisin kuuri ema juures. Pruunist heleroheliseks ja nüüd olen ma  ülekere värvitäpiline. Daki tuli mulle ka seltsi. Kargles batuudil, mängis koeraga ja luges Kroonikat.  Õhtul käisime oma uue lemmikjärve ääres grillimas ja ujumas. Tõime Siki juurest norsud (kassipojad) ära ja mängisime nendega kogu tee Tartusse.

Homses osas: Kas Birgit saab kuuri värvitud lõpuks ja kas üks telefonikõne rikkus päeva ja puhkuse täielikult.

Puhkus vol5

Õudselt tuuline ilm oli eile, aga soe ja nii mõtlesime Dakiga, et võiks ujuma minna. Läksime vaatasime järvi Haagel ning Rahingel. Miski ei sobinud kui lõpuks tahtis Siki meile näidata nende maja Võrus. Nii otsustasime teha väikse road tripi. Mida rohkem Võru poole sõitsime seda ilusamaks läks ilm. Taevas oli täiesti sinine ja tuult enam väga polnudki. Siki juures keerati nummimeetri põhja, sest seal oli kaks imearmast kassipoega, kellele ühele ma panin nimeks Norsu. Ninnu-nännutasime neid a la Patsy style, (kes nummi kiisu ah?)ja ühte koera, kelle nimi oli Topsik (vist). Tegime tühjaks Siki redisepeenra ja sõitsime edasi avastama, mida põnevat veel Võrumaal näha on.

Siki juhatas meid ühe väikse šefi metsajärve juurde. Nime ei tohtinud mainida, sest me läheme sinna kunagi telkima ja ei ole vaja, et hordid sinna peale lendaks. Seal käisime näkki ujumas, teised selle pärast, et neil polnud vastavat atribuutikat (pane tähele esimest lauset sissekandel, mis mõttes ei võta ujuma minnes asju kaasa?) ja mina solidaarsusest. Mu ema ütleks selle peale, kas sa hüppaksid sillalt ka alla kui teised seda teeksid? Nuuh.. oleneb sillast. Vesi ja koht olid igatahes täiesti super. Raudselt läheb sinna kunagi telkima.

Tagasi tulime Räpina kaudu. Räpina kõik neetud teed olid üles kaevatud ja 10 km loksusime mööda kuumaastiku. Tartusse jõudes oli kell juba öö ja ma unustasin hapukoore oma redistele osta, nii et ma närisin neid Pratchetti kõrvale niisama.

Puhkus endiselt suurepärane.

Homses osas- kuidas Birgiti kuuri värvimine läks.

Puhkus vol4

Eile õhtul sai käidud ekspromt parvetamisel Emajõel. Oli suur alus metallkonstruktsioonid ümber, millel tagumises osas oli selline ustega kast, kuhu tulevikus peaks tulema saun ja wc. Redeliga sai ronida kasti katusele ja seal chillida. Kõige parem osa oli selle parve juhtimine. Seal oli selline päramootor, mida käega juhitakse, aga kuna ees on üle kahe meetrine sauna ja wc osa, siis sellest üle väga ei näe ja Jaak viskas pikali vaatas nurgatagant ja juhtis jalaga või toimus juhtimine praami ninas, kus siis asetati raskus vastavalt sellele poolele, kuhu sooviti keerata.

Loomulikult jäid maha kõik lindistavad ja filmivad vahendid, nii et pilte jube vahvast hämarduvast Emajõest ja praamist ei ole.

Meil oli kolm spinningut ja suur soov saada kala. Anton püüdis esimesel korrusel, meie Piiaga, pärast vajalikke näpunäiteid Jaagult, katusel. Jaak oli sunnitud kolima mingi hetk alumisele korrusele kui me spinningutega hulle poognaid võtsime viskamiseks ja tal hakkas oma elu pärast hirm. Kõik oli absoluutselt suurepärane kui väljaarvata, et kalu ei olnud. Parimad tulemused olid oksad ja vesikupud. Mina suutsin jõhvi kaks korda korralikult sõlme keerata, mille tulemusena jäi seda oma 6 meetrit vähemalt lühemaks, aga siis oli juba pime ka ja ma ei näinud, millega ma täpsemalt hakkama sain. Jube tore oli ikka spinningut loopida, vahtida vees olevaid kalameeste mõrdu, kaldale ehitatud erinevaid laagreid. Neid oli päris palju. Üleüldse oli väga chill. Koju jõudes vajusin jalapealt magama ja magasin jutti 12-ni välja.

Puhkus on ikka veel äärmiselt sheff.

Puhkus vol3

No kui teha järeldusi esimese puhkuse päeva kohta, siis puhkus oli superb.

Otepääle sain mõnusa gängi, kahjuks ei jõudnud sinna tarnspordi puudumisel võistkond tibukesed (see on nüüd teie koondnimetus, teate küll kes te olete). Käisime ujumas, päevitasime nii et hing väljas. Paadiga sai Pühajärvel aerutamas käidud.

Paadiga oli tore lugu. Kui meie Daki ja ühe kutiga otsustasime Pühajärvel olevat saart uurima minna, siis teine tüüp otsustas, et tema sõidab seni paadiga ringi. Ok, ärgu siis kaugele mingu, eks? Hiljem vaatame, et üks paat läheneb selle saare maabumiskohale ja seal on ema oma lapsega, kes meid nähes sattus kohe ärevusse, kus teie paat on ja kuidas te ikka tagasi saate, et üle nelja ikka paadis olla ei tohi ja tema meid vist ikka aidata ei saa. Me siis rahustasime teda, et meil see paat siin kuskil ikka on. Muidugi tüüp, kes paadiga minekut tegi oli sellega hüüdmiskaugusest väljas, nii me siis sulberdasime seal ja mängisime merehädalisi. Loomulikult ilma päästevestideta, mis meile selga suruti enne paati istumist. Need olid turvaliselt paadis.

Õhtul sai saunas käidud ja siis olid kõik punased ja siis tuli väss ja siis ma läksin koju. Vahepeal oli twister ka, see oli naljakas.

Ma Tallinnasse täna ära. Bai-bai!

Puhkus vol2

Ma olen katki! Puhkuse esimene päev ja mina tulen üles kell kuradima pool kümme! Esimene kord vaatasin kella kell 6, siis kell 7 ja siis kaks korda kell 8. Päh!

Ma lähen randa peesitama. Nii et sõbrad kui ärkate, siis ma olen Otepääl. Tulge ka, hullult ilus ilm on praegu.

Puhkus

Mul hakkas lõpuks ometi puhkus. Suur plaan esimesed kolm päeva jutti magada on käntseldatud, kuna tänaseks on märkamatult plaan tekkinud, homseks andsin sujuvalt nõusoleku sauna minna ja pühapäeval on Tallinn ja seal ei saa kuidagi puhata. Uus plaan- magada kui kõik Folgil on.

PS Kui ma paar päeva tagasi panin oma venna normaalsete inimeste kategooriasse, siis täna teda seal enam ei ole. Nüüd võib leida teda grupist “jobud”.

PSS Peale töö juures toimunud söögiorgiat (minu toodud nänn pluss lisaks pidas mu eelmine osakond kahte sünnipäeva ja puhkuse praasdnikut, kust ma otse loomulikult puududa ei tohtinud ja minema saadeti täis kuhjatud taldrikuga) tunnen vajadust samarini järele. Õhtul üks sünnipäev veel, jei…

Joodiku elu

Tunne absoluutselt fabuloosne ehk siis, kes tahab kõvasti naerda ja selle käigus teada saada, milliseid põnevaid haigusi põevad hobused lugegu AbFabi põnevast elust Soomes siit. Ma üks päev lugesin otsast lõpuni läbi. Pärast olid pihud tatti täis, sest ei ole viisakas tööajal kõva häälega naerda kui sa peaksid tööd tegema, aga sa ei tee ja siis turtsud pihku nii et piss püksis.

Eile õhtul kogunes minu elamisse täiesti kutsumata suurem punt inimesi, kes otsustasid mind ja Piiat toetada. Toetus seisnes enamasti seltskonna pakkumises ja pudelite tühjendamises (jei, taara). Tannu oli minu õpipoiss, kelle ma panin tegema asju, mida ma ei ise väga ei viitsinud teha. Vormisaia ääri lõikas ja ladus. Tannu, tubli poiss, kogus kõik koorikud kokku ja ma palusin tal need ära visata. Tannule oli aga täiesti vastuvõetamatu visata ära sööki. Olgem ausad, ma sain tast tegelikult aru. Esimesed korrad kui ma võileivatorti tegin oli mul täpselt, siis ma sõin neid koorikuid võileivatordi täidisega ja moosiga. Pärast hakkas halb. Tannu soovitas mul saiavormi teha või kuivatada ära ja siis dipi kastmega neid hiljem süüa.

Piia ja tema assistent Nadja tegid suuuuuurepärased kolmnurga koogid.  Ma nahhaalselt presenteerisin seda koogina, mille ma ise tegin, aga nagu me kõik teame sellised asjad ei jääi ilma “tasuta”, sest kolmnurga kook oli tõeline hitt ja paluti seda teha kord nädalas. Neetud.

Kui söögid valmis läksime juba toredas meeleolus Undegroundi, kus algas lauajalgpalli turniir, millest Tartu parimad naislauajalgpallurid (tõestus siin ja siin) kindlasti osa pidid võtma. Minul ja Dakil jäi rõõm mõistatada nende nägudest mängude tulemusi. Piiast ei saanud aru, aga Nadja ei suutnud oma emotsioone varjata.

Kui oli joodud juba tervelt üks õlle* pidi Birgit Väiksele Liisule seletama midagi seoses tema reisiga ja suurte emotsioonide ning žestidega tõmbas ümber täis klaasi omaenese õllet lõhkudes selle käigus ilusa musta Rocki klaasi. Paha Birgit. Vähe sellest, et ta oma püksid alt poolt põlve läbimärjaks said, suutis ta veel korralikult täis läbustada ka Evu püksid. Nukra näoga leti poole kõmpides hüüdis Mell juba kaugelt, et rohkem alkoholi tema mulle ei müü*. Sellest hoolimata lahkusin ma leti äärest uue joogiga.

Mõned minutid enne keskööd leidsin, et nüüd on õige aeg koju jalutada ja Evu otsustas minuga kaasa tulla. Käisime kasiinos, kus ma sebisin endale jube hea koksi, ajasin möla all ja üleval korrusel. Lahkusin komplimendiga ja pärast suitsupausi hakkasime Evuga linnast minema. Vaene Evu. Ma olin ennast absoluutselt kõikvõimsaks joonud. Mina teadsin kõike kõigest.

“Evu, ma räägin sulle. Usu mind, Evu, mina tean sellest absoluutselt kõike. Ma olen tugev, julge, osav ja sitaks tark. Kuula mind Evu, sest teist nii tarka inimest kui mina ei ole ja tule ka. Las ma räägin Evu. Mina tean.”

Poolteist kilomeetrit hiljem lahkus Evu kergendatud ohkega oma tänavasse ja mina marssisin rõõmsalt edasi kiites ennast, et kus ma nüüd rääkisin ja oi kui sügavamõtteline ma ikka olin, rind samal ajal uhkusest pakatamas ja siis…

… ma nägin koera. Suurt. Koer jooksis teisel pool teed ja jäi küürutama stardivalmilt kui mind märkas. Tugevast, suurest ja äärmiselt julgest Birgitist jäi järele väike värisev plönn. Kui koerast oli edukalt mööda saadud (kotti olin igahetk valmis kasutama relvana), siis eneseusk enam ei taastunudki. Hiilisin mööda seinaääri oma koju ja jäin väga alandlikult magama.

***The End***

*Aususe mõttes pean tunnistama, et veini olin kodus ka joonud.

*Mellil on kahtlane alkoholimüügi poliitika. Kui ma olen roomanud  leti äärde (eelnevalt lõhutud klaaside arv kaks) ja öelnud vesiste silmadega midagi, mis võiks kõlada umbes nii,

“üu in euia een aun”

Siis on ta ulatanud mulle rahuloleva näoga veel ühe ringi tequilat,  mille ma väga hoolikalt laudade laveerides vahel olen viinud lauda ajades seal juures ümber ainult oma tooli oma talvejopega (mitmendat korda), mis kukub läbusele põrandale ja ma avastan selle juhul kui keegi mu tooli vahepeal ei ole üles tõstnud.