Kaks riideeset, mis hetkel seljas on:
1. Valge kootud pikk kampsun, kapuutsiga
2 Jeebus, mul ikka on neid riideid praegu… sukad?

Kaks põhilist asja, mis peavad ühes suhtes olema:
1. On üks asi, millele ma ei oska nime anda. Klõps?
2. Võrdsus.

Kaks lemmiktegevust:
1. Sõpradega mängimine 🙂
2. Magamine

Kaks asja, mida praegu kohutavalt tahaks:
1. Et mäng jätkuks.
2. Kohvitada ja jutustada.

Kaks asja, mida sai eile õhtul tehtud:
1. Avastatud, et üksi kodus olemine ei ole üldse vahva.
2. Kiusatud sõpra.

Kaks asja, mida täna sõid:
1. Võileibu
2. Kringlit

Viimased kaks inimest, kellega rääkisid:
1. Ülemusega
2. Inimesega, kes andis hüper-super häid uudiseid

Kaks asja, mida homme teed:
1. Lähen Tallinnasse
2. Lähen hulluks (nad viivad mu Panoraami, kus esineb Koit Toome, aga teie pärast, kallid sõbrad, mida iganes)

Kaks pikimat autosõitu:
1. Eesti- Läti- Leedu- Poola- Tšehhi- Austria- Itaalia. Argh… never-ever again.
2. Ühe päeva jooksul: Tartu- Pärnu- Saaremaa-Pärnu- Tallinn (sest seal on mäk ja Tartus ei ole, eksju :D)- Tartu.

Kaks lemmikjooki:
1. Latte
2. Äää.. minu lambis põleb iga õli.

Kaks asja, mida ma pole blogis siiani enda kohta öelnud:
1. Mul on kolmas nibu.
2.Ma olen väga aus.

Kaks tööd, mida sa never ei teeks:
1. kassiir
2. koristaja

Kaks filmi, mida vaataks veel ja veel:
1. Snatch
2. Stardust

Kaks kohta, kus pole elanud, aga tahaks:
1. Kuskil saarel.
2. Kuskil pargasel oleks vahva.

Kaks lemmiktoitu:
1. Hiina toit
2. Vanaema tehtud pasteet ja sült.

Kaks kohta, kus praegu parema meelega oleks:
1. Voodis. Loeks raamatut, mis mulle kingiti.
2. Kõhuli asfaltil ja joonistaks klaabut.

Kaks inimest, kes vastaksid, kui see küsimustik edasi saata:
Daki
Bettani

Advertisements

Autost

Auto on läbi omadega. Üleeile oli rehv pooltühi ja peale kahe bensujaama külastamist, sain aru, et asi ei ole minu kehvas oskuses sisestada õhku rehvi, ega bensujaamade katkises atribuutikas, vaid tegemist on mingi muu kalaga. Rehv ei läinud täis, aga samas ei vajunud ka täiesti tühjaks.  Eile viisin siis parandusse ja maksin uue ventiili ja velje kopsimise eest 100 eeku. Auto sõitis… nii umbes tunni täitsa okeilt. Õhtul oli vaja mängima minna linna ja kui ma rahva olin peale korjanud, siis oli kuulda kurvis vasaku esiratta juures mingid kahtlast kopsivat heli. Täna see heli muutus valjemaks. Sõitsime Patsyga mööda linna ringi ja selle käigus muutus see kolin veel kõvemaks. Niih.. ja ta ütles ka mis viga on. Pooltelg? Pooltelje ots? Pluss veel pidurid käituvad imelikult. Pluss sumpast tuli mingit takku kunagi. Pluss…

Praegu ma olen lihtsalt õnnetu, sest auto on hetkel täiesti sõidukõlbmatu ja läheb puhkama mõneks ajaks. Tannu kunagi ütles,

“See peaks olema elementaarne, et raha on kogu aeg”

I´m not bored yet

Ärge saage valesti aru, mu elu ei ole veel igavaks muutunud. See on sundpostitus.

 Käisin täna Nele juures katsejänkuks. Kõige pealt pandi mulle pähe selline tore sinine titemüts, siis surati sinna avadesse geeli ja kinnitati juhtmed külge. Lõpuks tõmmati pähe see võrkrõhkside (kas selline sõna on olemas?) ja kinnitati juhtmed mu otsaette silma kohale ja ühele põsele. Kõike seda saatsid laborant Maria kuivad märkused, kuidas ma hakkan kohe elektrit saama ja ärgu ma ehmatagu, ega see surmav pidavat olema. Ahah. Ma ütlesin, et kui nad mulle pulka hakkavad suhu toppima, siis ma lähen ära.

 Järgmiseks öeldi, et jälgi punast täppi ringi sees ja kui ringi sees toimub liikumine, siis vajuta puldil olevat nuppu. Ma muidugi esimese hoobiga päris täpselt pihta ei saanud, mis tegema peab, sest vähe sellest, et ringi sees toimus liikumine, toimus liikumine ka taustal, ja mina kukkusin kontrollimatult pulti piinama. Siis tehti mulle uuesti puust ette ja punaseks. Jälgisin neli setti punast täppi. Unustasin mõned korrad pulti vajutada, ennetasin punase täpi liikumist ja mulle tundub, et üritasin olla võimalikult halb katseisik. Viimase seti lõpuks oli pilt jube udune ja punane täpp, mis seisis tegelikult paigal, pani minu silmade ees jumalast suvalist marsruuti roheline saba taga.

Lõpuks kui asi valmis võeti peast müts ja mu kuppel nägi välja, nagu oleks keegi mu pead kasutanud süljetopsina. Silusin siis endale korraliku wet-looki, mind tänati panuse eest Eesti teadusesse ja ma asusin minema ema juurde, et geel juustest välja pesta.

Ema juurde jõudes jooksis õde mu juurde ja kutsus mind vaatama midagi. Nimelt oli otsustanud ema retriiver lõpuks poegima hakata ja oodatud nelja kutsika asemel oli pesas juba viis ja veel paar tükki vist tulekul. Ema oli küünarnukkideni verine ja ütles, et võta pannilt riisi ja soenda endale. Okei…no thank you… don´t feel like eating right now. Vaatasin siis kuidas koer sai veel ühe kutsikaga maha ja tal lootekott lahti tehti, kääridega nabanöör ära lõigati ja vend köndi kokkusidus. Väike raip ei tahtnud olla eriti aktiivne ja lebotas seal keel ripakil. Siis üks teadjam naine (oi, kus meid ikka oli seal), haaras kutsika kätte ja kukkus teda hõõruma. Hõõrus seni kuni tüüp suu lahti tegi ja oli nõus karjuma. Selle peale ta kaaluti (400 g) ja pandi oma ema juurde toitu nõutama.

Mina vaatasin seda pealt kerge vastikustunne näol (jah, olen peps ja asju) ja otsustasin ise lapse saamise viisaastaku plaanidest välja jätta. Vaene koer nägi nii õnnetu ja kurnatud välja. Krdi emarõõmud, ma ütlen.

Niih..ma nüüd lähen ja vaatan, kuidas värske mamma ennast tunneb. Retriiveri kutsikad saadaval alates aprillist. Niikuinii tuleb kuulutus ja pildid ka, aga ma hoiatan ette, et teil oleks aega raha koguda.

Pildid titemütsiga ja juhtmetes Birxist panen ka üles. Nele naeris kui pilte tegi, nii et ega seal midagi säravat tulla ei saa.

 Edit: Lapse saamise võib plaani võtta. Viimane kutsikas (seitsmes) ähvardas sussi püsti visata ja ma olin sunnitud teda raputama, sest kaader oli lahkunud ja kasuisa vist ei kannata verd. Sidusime kinni tema nabanööri ja väike õde ütles, et ma näen välja nagu ma oleks kellegi ära tapnud. Ei tapnud. Ellu jäi pätakas.

I´ll be back when I´m bored

Eelmine nädal toimusid päris mitu toredat asja. Alustaks kõige tähtsamast. Ma sain uue töökoha. Samas ettevõttes, aga kõrgemal korrusel. Minu tööülesandeks on olla loll. Ma arvan, et ma saan hakkama. Muidugi terve esimene nädal tundus, et ma olen isegi nii erakordselt loll, et võib olla ma ei peaks seda tööd üldse tegemagi. Aga mulle meeldib. Päris tõsiselt ja ma ei ole loll. Päris kindlasti mitte. Naiivne natuke.

Teine ja hoopis vähem oluline oli, et ma sain aasta vanemaks. Nüüd ma olen 26 ja see algas jube hästi. Tegelikult algas see aasta juba suurepäraselt ja tunne on, et läheb ainult üles mäge. Paar päeva enne sünnipäeva saabus mingi naljakas sisemine rahu. Ma ei ole sellise asjaga harjunud, aga hea on olla. Kogu aeg. Mingid asjad ei kõiguta mind enam. Ma oskan selle üleliigse müra, mis aegajalt ei lasknud mul asju selge pilguga vaadata, eemaldada. Ma tundsin, et ma sain natuke täiskasvanulikumaks. Aga ainult natuke. Vanemaks ma kohe kindlasti ei saanud. Tunnen ennast nagu viisteist ja pool ikka.

Aga karta on, et tihedaid sissekandeid tulema ei hakka, sest mu elu on põnev ja ma ei viitsi arvuti taga väga istuda. Kui ma oleks Paukson, siis oleks teinud jaanuari ja veebruari kuuks horoskoobi,

 “Jaanuaris ja veebruaris käitud sina ja sind ümbritsevad inimesed kummaliselt, ning suudad ennast keerutada põnevatesse intriigidesse. Avastad ennast keset metsikut möllu, kus isegi sina ei suuda jääda rahulikuks. Käitud tavalisest imelikumalt. Hoiad saladusi, nagu sa kunagi hoidnud ei ole.”

 Vaatasin oma readerit, kus oli 64 lugemata sissekannet ja vajutasin südamerahuga “mark as read”. Ei jõua hoomata päris korralikult, mis enda eluski toimub, rääkimata teiste eluga kursis olemisest 🙂

Mul on puhkuuuuuuuuuuuuuuus!

“Pornstar”

johannurb021.jpgEestlane Hollywoodis Johann Urb  on hakkama saanud sellega, et osaleb ja produtseerib filmi nimega “Pornstar”. Film räägib Ameerika seksi, kuulsuse ja raha vaimustusest, ning sellest kui kaugele on inimesed võimelised minema, et kõike seda saada. Johann Urb mängib filmis Cannon Ballsi nimelist tegelast, samas filmis mängib ka tema isa Tarmo.  Film linastub millalgi sellel aastal.