Slow day vol 3

Saabun pahaaimatult lõunalt, teen kontori ukse lahti ja mida ma kuulen, kolm chicki laulavad täiest kõrist vene keeles seda Gena sünnipäeva laulu. Noh, Daki teab küll millist, ma olen talle aastaid selle refrääni õpetanud. It never stuck. Täielik pidu ja pillerkaar.

Kuldsest Triost pani kaks kodu poole minekut ja kolmas otsib laulusõnu, sest kõik peavad seda homme sünnipäevalapsele esitama. Jap, sain sõnad kätte. Ma loodan, et laul tehakse enne minu tööle tulekut ära.

Vene tüdruk-“Mis asi on pusja?”
Eesti tüdruk-“Mis asi?”
VT-“Pusja”
ET-” Pusa?”
VT- “Pusja, jah!”

Teate, mul on homme hambaarst ja ma kardan neid paaniliselt. Aga mida teeb tüdruk, kes kardab paaniliselt hambaarste ja on vaene. Paneb aja õpilase juurde, kus peaks saama odavamalt või tasuta. Siis mainib seda mingi jutu käigus töökaaslastele, kes siis kõik oma horror storydega lagedale tulevad. Mihuke kohutav ebaõiglus. Kas nii saab, et sind pannakse magama ja tehakse samal ajal kõik hambad korda? Ühe ropsuga.

Oli tõepoolest väga meeldiv jagada teiega kõike, mis ma täna tegin. Kui ma veel homme elan, siis ma annan endast võib olla märku.

EDIT: Ma avasin oma kalendri, et vaadata kabineti numbrit ja mis ma näen. Homse päeva kohal on tekst: 8.15 Hambaarst (prepare to die).

Advertisements

Slow day vol 2

Suitsupausilt tagasi tulles tõin kaasa ka ühe itipoisi. See tekitas osakonnas palju elevust ja kõigil oli järsku probleemid arvutiga, mina tahatsin näiteks endale uut desktopi pilti. Kui elevus oli vaibunud, siis küsisin ülemuselt, et kas tema arvab ka, et meil oleks vaja ihuitipoissi. Ülemus oli minuga 100% nõus ja haaras kohe itipoiste päälikul, kes ka millegi pärast meie juures viibis, sabast kinni. Läbirääkimised kukkusid täiesti hullude nõudmiste pärast läbi. Neil olid hullud nõudmised, me tahtsime lihtsalt trikoovooruga endale sobivat valida.

Tutvustasin poolele osakonnale icanhascheezburger.comi ja nüüd on kosta erinevates boksides kiunatusi ja kiljatusi, ning birgit, birgit… tule vaata!

Selline kohvitava pastoritütre tunne on. A ma lähen nüüd lõunale. Saate aru, kell kuus õhtul ma lähen lõunale.

Slow day

Hirmus vähe tööd on täna. Kõik blogid ja lehed loetud. Blogtreed umbes kümme korda uuritud. Reklaamin tööjuures Daki ja Epu “Meestest lihtsalt” raamatut. Neli tüdrukut järjekorras juba. Esitasin ülemusele palju lolle küsimuse nt miks koristajat ei ole käinud ja mis pidu see kõrvalruumis toimub. Laulnud oktaav madalamalt Ska Faktori “Sa tule nüüd”. Imetletud oma pubekapoisi küünejunne, millel on paar nädalat vana küünelakk. Komistatud laua all olevatele juhtmetele ja nendega prügikasti (mida koristaja ei olnud tühjendanud!!!) ümber tõmmanud. Oma pubekapoisi küüntega seda prügi jälle tagasi kasti pandud. Hakanud kolm korda sissekannet kirjutama. Tutvustanud ülemusele ja teistele töökaaslastele lehekülge meestelaenutus.com. Teate, seal on juba mingi viis meest saadaval. Piltidega ja puha. Ignoreerinud oma kõhu korisemist, sest no ei lähe söök alla. Mõelnud välja äriplaani, mis mu pikemas perspektiivis võiks vangi viia, kuid samas oleks Tartus klientuuri ja tööjõudu nii et tapab ja see turuosa on tegelikult Eestis kuidagi väga unarusse jäetud. Joonud palju teed. Heitnud iga viie minuti tagant kurva pilgu pasteedile ja leivale, ning avastanud, et isu ikka pole veel. Uurinud, kuidas elavad mu sõprade koduloomad.

Suitsupaus

Plaan!

Kuna ma olen täielik suss praegu omadega, siis otsustasin, et proovin laupäeval igast asju, mis peaksid mu enesetunnet parandama ja motivatsiooni tõstma.

1) Solaarium- võtab ära mu halli jume. Reklaam lubas mind muuta rõõmsamaks, anda juurde energiat, võtab kui võluväel stressi ja võidab väsimuse.

2) Ujumine- sest liikumine vabastab endorfiine, mis peaks mu meele rõõmsaks tegema pluss veel lisaks sportimise kõrvalnähud, nagu ainevahetuse kiirenemine ja üldine füüsilise toonuse tõstmine.

3) Ostlemine- luban endale midagi ilusat.

4) Muusika- kui eelnev teraapia on mõiganud ja ma olen pruun, vormis ning uhkelt ehitud, siis lähen kuulan kontserti.

Nüüd on ainuke probleem, et keegi peab mulle tegema motivatsioonikoolituse hommikul ämbri vee näol, sest mingi veenva mula peale, ma sealt enne pärastlõunat ei lahkuks. Siis see sama isik peaks olema väga võimekas, nii verbaalselt kui füüsiliselt, et juhtida mind läbi motivatsiooniüritust takistavate momentide.

Esimene moment-Saan voodist mingi imeläbi välja. Liipan, sest jalalabad ei paindu hommikuti, elutuppa diivanile, kus mul on asendustekk ja -padjad olemas, et lülitada sisse arvuti. VIGA. Isik peaks takistama mu tee arvuti ja diivanini, sest arvutis on mul umbes kolme tunni jagu seriaale, mida ma kindlasti vaadata tahan. Ta peaks peitma oskuslikult arvuti ning pakkima padjad ja teki diivani sisse.

Teine moment- kui ma olen läbinud veeprotseduurid ja seisan nõutu näoga oma riidekapi ees ja ulun, et mul pole midagi selga panna. Ma ei saaaaaaaaaaaa ju niiiiiiiiiiiiiimoodi välja minna! Isik peaks väitlema vastu ja viitama sellele, kuidas ma tavaliselt väljas käin ja et nüüd pole aeg pirtsutada. Viskama mulle teksad ja esimese ettejuhtuva topi.

Kolmas moment- Seisan nukra näoga oma tühja külmkapi ees ja teatan väriseva häälega, et mul pole süüa ja kõht on ometi niiiii tühi ja mul ei ole jaksu tühja kõhuga välja minna ju? Isik peaks mind kiiresti lohistama mõni maja edasi asuvasse Pavilkasse, kus on võimalik täiesti normaalse raha eest soetada kerge hommikusöök.

Nüüd kui ma olen väljas, olen ma liiga laisk, et ronida tagasi viiendale korrusele ja edasine on käkitegu.

Ma juba tean, kes see isik võiks olla. Ta on väga võimekas noor daam. Ta murrab, kui vaja, läbi mu kahe ukse. Tema meelistegevuseks on mu peksmine kui ma lähen ülepiiri ja kiusan teda liiga palju. Ma kardan teda natuke. Nii et, mis sa laupäeval teed Katz?

EDIT: Daki on ka käpp! Mida rohkem rahvast, seda raskem on alt ärahüpata.

Tahan, tahan, tahan

– Ska Faktori plaati ja kontserdile.
– uut happy place´i.
– Metro võileiba suitsukanaga.
– veini.
– ära, ära, ära kaugele.
– puhast külmkappi.
– et inimesed ei siiberdaks mu selja taga.
– lugeda raamatuid.
– espressokakaod.
– kööki.
– patju elutoa diivanile.
– et keegi ei õpetaks mind, kuidas ma elama peaks.
– osata öelda ei, selle asemel ma vassin, nihverdan ja valetan, sest te ei saa aru ja räigelt solvute, samas kui mina peaksin teie ei-dega aktspteerima. Mõelge ometi natuke.
– ennast ogaraks naerda.
– et mõni saaks aru, et ta on armuvalus jänes ja lõpetaks endale selle eitamise. (oi, ma tahan näha mitu inimest mu käest küsima nüüd tuleb, kas tema ongi see armuvalus jänes. Ennetamiseks, õige jänis niikuinii ei tule, sest ta ei tunnista seda ju endale.)
– leida üles oma hügieeniline huulepulk.
– saada lahti tühjadest purkidest ja alumistest naabritest.

“Kuidas end tunned naine
Miski vaevab vist sind
„Mis mõttes, mul pole midagi viga”
Jäta rahule mind
Eelmisel kolmapäeval
Kui kohtusime
Olid kui ingel nüüd vaid
Tuhat tuju su sees

Aga sulle ei meeldi ju miski
Sust aru ei saa pidevalt mossitad
Miks ei võiks olla me maailmavaade
ehk veidike roosakam”

Ska Faktor- “Veidike Roosakam”

Post. Tavaline.

Ma olen lihtsalt liiga vihane praegu. Liiga vihane. Tänane päev lõpeb sellega, et ma kellegi peale veel korralikult paugun. Kõige tõenäolisem, et see saab olema keegi naiivne ja halva ajastusega sõber, kes ütleb midagi valesti. Ma värisen oma iga keharakukesega praegu. Miks põrgu päralt mul ainult halba uksest ja aknast sisse lendab? Juba kolm aastat ma olen mõelnud, et hullemini kui eelmine aasta ikka minna ei saa ja iga uus aasta on tõestanud vastupidist. Nujah, ega midagi teha pole. Vingumine jätta ja edasi teenida. Kuid päevakese või paar kui võimalik, mitte mind kiusata, sest viimasel ajal ei ole midagi head kuulnud ja mu halvakvoot on täis. Ei mahu enam. Ma olen inimene. Tavaline.

EDIT: Ma tahan asju parooli alla panna!

:D:(:(:):)::D:D

Mömm päev on. Kohutavalt emotsioonitu. Tegelikult on juba kaks päeva sellised. Kaks päeva olen kõigile vestlustes vastanud- mõh? möh? ongi nii või? ahjaa…, nojah…, huvitav, kas tõesti? Lisanud ohtralt smileysid, et tekst nii tühi ei tunduks ja inimene teisel pool ei saaks aru, et ma olen ikka väga emotsioonitu tema jutu peale. Kuna ma tunnistan ainult kolme smileyt (tegelikult on üks neljas, aga see on salasmiley, seda teab ainult Daki. Böö!), siis mu smileyde rivi ei kanna edasi mingit konkreetset emotsiooni. :):):):):):D:D:(:(:):D:) <- ma tahaks kirjeldada seda rivi kui ma-olen-rõõmus-oi-kui-naljakas-äh-ära-aja-mind-nutma-I-just-
got-over-it-hihiii!

No tore, mul kukkus viimanegi kruvi küljest.

Eila siis

Käisid külas endised töökaaslased. Maile, Kristi ja Piret. Monsa pidi ka tulema, aga tüdrukud ütlesid, et “ta tulistab mõlemast otsast”. Niisiis Monsat ei olnud (saa terveks!). Kõige pealt istusime pubis. Nemad olid seal juba paar tundi istunud, joonud ära mingi arv siidreid ja leidnud, et teenindaja on äärmiselt pandav kutt ja seda nad ka häälekalt kuulutasid (ise nad arvasid, et nad seda nii häälekalt ei tee loomulikult), kuna ma olin veel vägagi kaine, siis ma natuke häbenesin. Juhtisin nende tähelepanu sellele, et mina olen jumala kaine ja lähme nüüd kihku-kähku minu juurde edasi.

Sain tüdrukud pubist välja tiira taara koos väikeste vahejuhtumitega auto juurde kui juba tekkisidki probleemid. Üks tahtis minna kasiinosse, teine vetsu ja mina Maxima põrkest nad kõik oma koju saada. Kuna mina olin kõige suurem ja kainem ja mul oli auto, siis me läksime poest läbi ja minu juurde. Peale fotosessiooni minu maja nurga juures vedasin ma nad viiendale korrusele, kus nad keeled ripakil viis minutit pulssi taastasid.Segasime endale joogid, panime vesipiibu hakkama ja mängisime põnevat seltskonnamängu Alias. Tegime roppu huumorit, klatšisime häbitult ja veetsime väga meeldiva õhtu.

Vot, selline oli siis eile. Täna saab jälle kookonis olla.

Nädalavahetusest

Nädalavahetus oli väga tore. Seriaale jätkus kauemaks. Eelmise nädala parimad osad:

Supernatural “Bad Day at Bad Rock”
My name is Earl “Creative Writing”

Esimeses palju tobenaljakat koomikat ja teises Crabmani laul “Respect the Meat” lihtsalt võitis mu südame.

Halvima osa tiitli pälvis Grey´s Anatomy spin-off Private Practice. Isegi mitte halvima osa, halvima spin-offi tiitli annaks. Need 4 osa, mis on ilmunud on minu arust lihtsalt väga halvad. Näitlejad on täitsa pandavad, aga need inimesed, kes kirjutavad seda seriaali, mis nad nagu mõtlevad? Nad on pannud kõik tegelased käituma nagu värskelt vabastatud hullud, igas osas saavad kolm naisnäitlejat närvivapustuse ja kukuvad kellegi peale karjuma. Ja kui cheezy see kõik on. Isegi minu jaoks. Kõik patsiendid on mingite imehaigustega. Ma saan aru, et tänapäeval meditsiini täis seriaalimaailmas tuleb natuke põnevamaid diagnoose leida, et vaataja huvitatud oleks, aga helesinised lapsed on minu arust liiast natuke. Hoolimata sellest, et seriaalis mängivad mõned täitsa head näitlejad, ma sellele seriaalile pikka iga ei ennusta. Aga kui suured bossid terve writing staffi väljavahetavad, siis on neil veel lootust.

Sügis aga on täis algavaid uusi seriaale, millest ma kavatsen siis endale sobivad välja sortida ja kui mõni päris tore on, siis ma annan teile ka teada.

Kookon

Sain seriaalid. Kookonis olek kestab. Sõbrad teevad omi asju ja ei ahvatle mind õnneks. Kergesti mõjutatav nagu ma olen. Riided panin ka kõik pessu, et õhtul mingit välja ronimist ei oleks. Lisaks seriaalidele eile, sain veel õnnetu Katzu kell kaks, kes mulle külla tuli ja oli rohkem kui valmis seriaale koos minuga vaatama, et mitte mõelda oma probleemidele. Paari tunni pärast lahkuski ta juba tunduvalt rõõmsamas meeleolus.

Näete, seriaalid ei ole aja raiskamine, nad lasevad sul oma probleemidelt mõneks ajaks tähelepanu kõrvale juhtida. Muidugi ma tean, ma tegelen sellega väga edukalt juba pikka aega.