Nii palju asju on juhtunud. Ei oska ja ei tahagi kõigest kirjutada.

Arstid on imelikud. Käisin 17 aastasena psühholoogi juures kurtmas probleeme oma kutiga, sellega, kes mu natuke katki tegi. Tema soovitus mulle oli, et ma abielluks temaga. Loogiline ju. Vot ja peale seda ma läksin psühhi õppima, eksju. Nüüd ütleb mulle üks teine arst, et ma PEAN lapse saama, kuna tabletid ei tööta ja see olevat ainus lahendus kõhuvaludest vabanemiseks. Sõnatu.

Olid minu esimesed rannapäevad. Päike, vesi, liiv, toredad inimesed. Elva, Otepää, Antsla. Suitsupausid tee ääres. Põlenud nina ja “põsed”. Pikad vestlused. Toomemägi. Alkohol. Veel vestlusi. Vähe und.

Ma olen ennast nii tühjaks rääkinud. Mul on sellepärast halb. Vastupidi peaks ju olema. See on ju nagu oksendamisega. Kui sul on ikka paha tuleb sõrmed kurku ajada ja on parem. Mul ei ole parem. Võib olla annab oksendamine paremaid tulemusi.

Mul on tunne, et ma pean minema elus esimest korda massaaži. Mul ei meeldi massaaž, võõras inimene mind mudimas. Aga kõik mu stress on seljas ja midagi peab tegema. Tahan puhata ja mängida, kuid puhkuseni on jäänud veel 9 tundi.

Advertisements

One thought on “

  1. huvitav,et ka mind enam verbaalsed oksendamised ei aita. Vanasti nagu aitasid. Vaja oleks konstruktiivseid lahendusi. Need mis minu peas keerlevad teevad kellelegi kindalsti haiget.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s