Mina olen ööinimene nagu Rojugi. Ma olen hommikuti tige. Esimesed 10 minutit mööduvad zombistunud olekus hambahari suus vanni põhja vahtides. Mul on hommikuti kogu aeg süda paha. Ma olen valmis mõrvama inimesi kui nad mulle enne kaheksat ette jäävad. Virisesin sellest kaastöötajatele kui raske mul hommikul ärgata on, siis oli keegi armas inimene seda maininud mu ülemusele ja juba kolmandat kuud olen ma ainuke töötaja, kelle kõik vahetused hakkavad kell 12. RÕÕM! Loomulikult tähendab see, et ma passin siis kella kümneni tööl aga mulle see sobib.

Eile käis võistlus nälja ja laiskuse vahel. Mu laiskus omandas eile uue taseme. Närisin ära oma viimase saiakontsu “hommikusöögiks” kell 14.00 ja nälg oli uuesti majas 15.00. Laiskus seisnes nimelt selles, et töökaaslased, kellel oli lõunapaus käisid poes ja lubasid mulle tuua süüa kui ma midagi tahan. Aga ma ei suutnud mõelda välja mida ma tahan. Istusin siis koriseva kõhuga oma “lõunani”, mis algas kell 18.00. Idioot.

Mul on hästi armsad töökaaslased. Mulle meenus nimelt üks jubedamat sorti pohmaka hommik. Ei mäleta, kuidas ma tööle sain. Autoga sõitsin, sest tööpäeva lõppedes oli ta täiesti maja taga olemas. Õnneks oli nädalavahetus ja linn tühi. Halb, halb, HALB oli olla. Töökaaslastel oli metsikult naljakas kui ma vajusin toolile ja pea lauale, ning suutsin ainult ägiseda- ma enam ei tee! Kuna ma nägin ikka vist väga hale välja, siis tegi üks mulle kohvi ja teine tõi mulle klaasi vett ja kolmas pani klaasi vee sisse kihiseva tableti. Head inimesed. Aga põlevad joogid on saatanast. Endiselt. Ja mina ei õpi ka. Endiselt.

Advertisements

6 thoughts on “

  1. Krt, küll 😀 Mehed! Järelikult olen ma rämedalt ülekandnud, nii umbes 10 aastat. Keska ajal juba oli selline mure. Mul on ainult siis halb olla kui ma ärkan enne kaheksat.

  2. Mina olen siis ka eluaeg fantoomrase olnud! Üldiselt.. kui keegi varasel hommikutunnil seda nõmedat morning sicknessi nalja teeb, on edasine vaid tema isiklik sügav tragöödia, kui ta lahkub rullis kulmuga.

    Vähemalt nii tubli ma olen, et ma suudan hommikuti enam-vähem suhelda, kuigi väheartikuleeritult. Ja siis ma lähen närvi, sest R. ei saa aru, mida ma just hetk tagasi ütlesin ja ma pean seda KÕVA HÄÄLEGA UUESTI ütlema, kui energiavarud on niigi olematud ja ja ja…

    Aga pärast keskpäeva hakkan ma enam-vähem heaks 🙂

  3. Meestel on hämmastav hirm potensiaalse raseduse ees, sest kui sa mainid, et sul on süda paha või kõht valutab, siis nad küsivad kahvatunud näo ja punnis silmadega- kas sa oled…? Või ühel juhul pandi mulle käsi kõhu peale, vaadati kutsika silmadega otsa ja küsiti- “kas sa oled kindel, et meid pole kolm”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s