Unetus

Ma ei saa magada. Minu puhul haruldane nähtus. Tõenäoliselt on asi kohvis, mille ma kell 00.30 Suudlevates manustasin. Kombineeritud päeval joodud nelja kohviga. Kuna mu organism nii vastuvõtlikuks kofeiinile muutus? Kui ma kasiinos töötasin, larpisin öö jooksul mitu kohvi, käisin vanaema juures hommikut söömas ja seal veel ühe, ning keerasin kodus ilusti tuttu. Hämmastav, mida valge inimese elu sinuga teha võib…Hommikul motivatsiooniüritus, mis tähendab, et bussis tuleb magamist uuesti proovida. Me nimelt lähme kaatriga merele, kus me harrastame veesporti. Näiteks veesuusatamine ja midagi oli veel. Prrr… kui sa oled magamata on vesi tavalisest veel külmem.

Igatahes, vähkresin voodis ja mõtlesin, et peaks blogisse midagi enda kohta kirjutama, mingi profiili või midagi. Ainuke asi, millega ma maha sain oli,

“Tere, mina olen Birx, päris nimega Birgit. Elan Tartus,”

Vot, siin kohal sai mõte otsa. Mida ma peaks veel enda kohta kirjutama? Kas ma peaks üldse midagi kirjutama?

Siis ma mõtlesin veel sellist asja, et kes mind tunnevad võiks minu kohta midagi kirjutada, sest teie ju teate, milline ma päriselt olen. Selline väike iseloomustav tekst. Või mis? Anyways, kes oleks nii tore ja viitsib midagi sellist kriblada, siis oleks jube hea kui saadaksite selle birgitpr (at) gmail.com. Kui ma peaksin mõned kirjad saama, siis ma panen need siia postina üles.

Aitäh!

Advertisements

to Don Roberto

Mind tõsiselt pahandasid Patsy blogis olevad kommentaarid. No, mis kuradi pärast on teil vaja välja otsida Patsy nime taga seisvat inimest, kes kirjutab anonüümselt täiesti mõistetavatel põhjustel. Miks mitte lasta ühel noorel mehel oma elu elada ja siis anonüümselt, mitte kellegi privaatsust rikkudes, meiega oma lugusid jagab. Mis on vahvad ja naljakad. Nad ei solva kedagi.

OK, kui sul on maniakaalne identiteedinuhkimis vajadus, siis tee seda ja hoia endale. Hüppa oma ekraani ees ja värise suurest erutusest, et oh, Patsy on SEE poiss!!! Sa eraelutu tropp! Või kui su ego muud moodi ei kannata ja sa pead seda kellegagi jagama, siis jaga seda oma sama haiglaselt uudishimulike sõpradega, mitte ära susa kommentaaridesse,

“Tegemist oli pisikese eksperimendiga andmekaevandamise vallast. Olles paar korda seda blogi lugenud ja sind isiklikult mitte tundes, tekkis meil Mari-Leenu kommentaarist inspireerituna soov proovida, kui palju siis tegelikult inimese kohta võrguavarustes lebava info abil teada saab. Lisaks täisnimele teame nüüd ka milline sa välja näed, kehakaalu, juuste värvi, isikukoodi, jpm. Diskreetsusest jätame need siiski siin mainimata, sest see polnud mitte meie eesmärk.”

WOW! Mis siis oli teie eesmärk?! Peletada järjekordne blogija? Ideaalselt õnnestunud eesmärk igatahes. Ma loodan, et te olete nüüd õndsad oma teadmises, mis on Patsy kehakaal aga seda, milliseid seiklusi ta veel läbi elab, ma kahtlen, kas keegi meist enam kunagi lugeda saab. Kas te siis ei saa aru, et pseudonüümidega inimesed siin eelistavad privaatsust ja kui nad seda ei saa, siis nad lõpetavad kirjutamise.

Oeh, ma ei või!

Mängud igale vanusele

Käisin eile oma väikest õde hoidmas, kuna ema ja kasuisa läksid oma ühe sõbranna vanaemaks saamist tähistama. 8 aastat vana, ilus nagu ingel, tõenäoliselt saatanast. Jubedalt energiline lapsuke. Õnneks oli talle üks väike tüdruk seltsiks jäetud, nii et mina sain haarata külmkapist head ja paremat, ning teleka ette lebosse visata. Mingi aeg tulid nemad tuppa ja hakkasid puslet kokku panema ja mina läksin arvutit näppima. Istun raaaahulikult msnis kui Väike Sõbranna tuleb ja tahab teada, kus mu õe mängukarud on. Ulatan talle kõige ülemiselt riiulilt. Väike Sõbranna lahkub. Tuleb mõne ajapärast uuesti tagasi, küsib, mis asi see ruloo on. Näitan talle ja ta hakkab rulood alla ja üles tõmbama. Samal ajal loeb numbreid. Kergitan natuke imestunult kulmu, ei viitsinud süveneda, sest Viinerdusega vestlus pooleli. Mõne aja pärast Väike Sõbranna uuesti tagasi ja kukub mu juukseid silitama. Seletab: me mängime tõde ja tegu, ma pean 20 korda sulle pai tegema. Ma pidin tooli pealt maha kukkuma, mismõttes tõde ja tegu?! Mis tõde saab 6 aastane rääkida? Selles vanuses ma ei teadnuki, mis mäng see selline on ja üleüldse seostuvad selle mänguga ainult igasugused tegevused, millest 6 ja 8 aastane teadmagi ei peaks. Ei, noh tore-tore.

Tüdrukud pöördusid jälle lapsepõlve radadele ja hakkasid peitust mängima. Mina tänu mitte koostööaldis olevale klaviatuurile olin sunnitud arvutist lahkuma (neetud kaasaegne tehnika, juhtmeta klaviatuur, mis üks hetk otsustab töötamise ära lõpetatada). Kell näitas juba kesköötundi kui heliseb telefon. Vend,

“Kuule, kas sa magad juba?”
“Ei…”
“Kuidas see joogimäng käis”

No, halloo! Tuli välja, et vend oli kuskil jooma peal ja nemad arvasid, et kõige parem aeg oleks mängida joogimängu, mida ma talle kunagi seletasin. Ta oli ära unustanud, kuidas täpselt käib. Seletasin siis talle uuesti ja nemad kirjutasid üles. Vend kirjutajat otsides,

“Hei, ma vajan kedagi, kelle oleks ilusam käekiri kui minul. Hei, Gaylord, tule sina ja kirjuta. Sul on korralik käekiri”
“Gaylord… ära kirjuta nii gaylordilikult!”

Panin talle südamele, et kuna see mäng sisaldab tõepoolest eriti ohtrat pitsi tõstmist, siis nad peaksid väga lahja koksi tegema. Geeniused arvasid, et nad teevad 2cl viinaga, laitsin mõtte maha.

Saabusid lõpuks ka lõbusas meeleolus vanemad ja lapsed, kes juba magasid aeti üles. Üks koju ja teine voodisse magama. Kõige valutum lapse hoidmine ever oli läbi ja mina “raskest tööst” väsinuna keerasin ka ennast sopakaga voodisse. Enne magama minekut leidsin, et olen suurepärane vanem õde. Väike õde ei pidanud üksi kodus passima ja vend sai jälle uue mängu selgeks. Hmm, peakski helistama ja küsima, kuidas pea on 🙂

Kui ma garaažist suitsu tegemast tagasi tulin, siis õde hõikas kõrvalt toast.

“Smoking is bad. I don´t smoke”

Täiesti puhtas inglise keeles. Ma ei suutnud otsustada, kas ma olin rohkem üllatunud oskusest või selle tähendusest.

Aga seletame siis juba kõigile seda joogimängu.

Pakk kaarte- 52 lehte.
Inimesi- mida rohkem seda uhkem. Alla 4 inimese ei ole eriti mõtet mängida.
Jook- väga lahja viinakoks on andnud parimaid tulemusi. Jook peaks olema keevitatud kuhugi kannu, et oleks kerge valada.
4 cl pitsid- nii palju kui mängijaid min arv 6.
Pakk ringi keskele segatult tagurpidi ja võetakse järjekorras kaarte.
Kaartide tähendused:
2 kuni 6– selle arvu pitse saab kaardi tõmbaja jagada kaasmängijatele. Ühele inimesele max 2 pitsi. Ka endale võib jagada.
7– kaardi tõmbaja asendab number 7-e mingi sõnaga nt põmmpea. Alustatakse kaardi tõmbajast päripäeva numbrite lugemist ja kõik seitset sisaldavad või seitsmega jaguvad numbrid tuleb asendada sõnaga põmmpea. Kellel sassi läheb, võtab pitsi trahviks
8– on vetsukaart, ilma selleta vetsu ei saa. Kui sul om häda, siis saab vetsukaarti lunastada kellegi käest, kellel see olemas on.
9– lastemäng “täidan, täidan laeva”. Ehk siis kaardi tõmbaja alustab “täidan, täidan laeva makaronidega”, temast järgmine ütleb, mis eelmine ütles ja lisab uue asja, millega laeva täita- “täidan, täidan laeva makaronide ja vesipiipudega” jne, kuni kellelgi sassi läheb. Siis trahviks pits.
10– võtab pitsi kaardi tõmbajast paremal olev inimene.
soldat – võtab pitsi kaardi tõmbajast vasakul olev inimene.
emand– kes selle kaardi tõmbab, peab jätma selle enda ette kõigile nähatavale kohale (mäng läheb edasi) ja tema küsimustele ei tohi vastata. Kaardi võib ära panna kui keegi on küsimusele vastanud ja too tegelane peab ka trahviks pitsi võtma. (nipp- küsimus, millega kaasmängijad peaaegu alati alt lähevad-“mis see kaart tähendaski?”)
kuningas– esimesed kolm kuningat ei tähenda midagi, nad pannakse paki kõrvale lihtsalt, aga see, kes tõmbab neljanda kuninga võtab 4cl puhtalt viina. Ei ampsa midagi peale.
äss– on reeglikaart. See, kes tõmbab ässa, teeb reegli ja kui reegli vastu eksitakse on trahviks pits. Mängu lõpuks on siis neli reeglit, mida peab täitma. Reeglit võib kombineerida mingi tegevusega nt igakord enne pitsi tõstmist tuleb püsti seista ja “heiparilla” röögatada või kui sa naerma hakkad siis paned käe pea peale.

Reeglid, vetsukaart ja emandad, kehtivad seni kuni pakk on läbi mängitud. Ja rõhutan- lahja kokteil.

Have fun!

A, kellel on ägedaid mänge, palun jagada 🙂

Keeras huumoriks ära

” Tere, tupsununnu…”
“… magusat und ja mummulisi unenägusid :)”

No, ma sain naerukrambid. Mitte ükski inimene, kes mind tunneb ei saada mulle selliseid sõnumeid for real! Ma ei tea, kas minus on mingi ninnunännu geen kaduma läinud, aga mulle hakkab selline asi tõsiselt vastu. Oh, and public displays of affection. Brrr! Ma siis vürtsitasin vastuseks teksti ohtrate smileydega, sest mina ei suhtle nännus. Ilma irooniata vähemalt mitte. Ja kõik, kes väidavad vastupidist valetavad! OK, kui Patsy mulle erineva mustri ja värviga unenägusid soovis, siis ta sai andeks, sest kell oli öö ja ta oli purjus ja tal oli nälg ja Sirius oli liiga kaugel ja liiga põlenud.

Käisin YouTube´is ja trükkisin sisse “puppys”. Ilge kiusatus oli trükkida “cute” ka, aga polnudki vaja. Esimene klipp- “cute puppys”. A jube nuntsid kutsad olid küll. Päris tuim tükk ma ka pole järelikult. Onju nunnu!

Õnneks tuli Daki käest pärast seda hunnik vihast vahutavaid sms-e sarja kohta mida ta vaatab. Normaliseeris enesetunnet. No, ma ei saa ju sinna midagi parata, et meil sõbrannadega on kombeks rääkida õelutsevas/ironiseerivas kõneviisis. Tugevad Lõuna-Eesti naised. Mis krdi, roosid ja kommikarp?! Pole midagi südantsoojendavamat kui traktori roolis istuv poolalasti mees ja ülepea käiv sõnniku hais. Muhahaa. Aga Dakile oleks tahtnud hullult vastata, aga välja helistada ei saa, sest olen lobisenud üleaaru suure raha eest.

Kui ma siit mingi tunni pärast lahti saan, siis ma lähen ostan õlle. Hirmus, milline õllehimu on peal juba pikemat aega. B-vitamiini vaegus, räägitakse.

Halb, varasest ärkamisest
Halb, tühjast kõhust.
Halb, kolmest hommikul saadud sõnumist ja teadmisest, et ma ei saa nendele sõnumitele vastata.
Halb, sest ma ei saa olla toeks kallile inimesele, kellel on praegu tunduvalt halvem kui mul.
Halb, sest ma tunnen ennast süüdi.
Halb, sest tunne seest on tühi ja õõnes.
Halb, sest saatusel on õel naljasoon.
Halb, sest ma ei saa seda kellegagi jagada.
Halb, sest ma halan siia.
Halb, sest mu plaan kolmeks päevaks metsa minna läks vett vedama.

Ma tahan koju.

Sissejuhatus

Reede hommikul telefonikõne Katzilt.

“Kas sa tead milline ilm väljas on?”
“Mkmmm….?”
“Külm ja tuul puhub”
“Raisk!”

Pakkisin siis asjad kokku ja läksin säästuprogrammi mõttes ema juurde pesema (tegelikult mul vann ummistunud ja härra Proper ei saanud selle eemaldamisega hakkama ja ma ei ole adekvaatset lahendust leidnud). Vaatasin välja aknast, et midagi hullu vist ikka ei ole, tuul on keskmisest kõvem, kuid õue jõudes lõikas külm must ikka korralikult läbi ja kui sul seisab ees kaks ööd telkimist ja kõik, mida sa tead oma magamiskoti kohta on see, et ta on sinine ja kipaka lukuga, siis ei tekkita see just positiivseid emotsioone. Kui me lõpuks Maile juures kokku saime, oli tuul nii tugev, et mu juuksed olid kogu aeg püsti ja kampsunit seljast ei saanud võtta. Pakkisime ennast autodesse ära ja planeeritust tund aega hiljem panime Tartust minekut.

Järvakandisse jõudes oli tuul tunduvalt vaiksem ja taevas pilvitu. Saime kokku teise rahvaga (Riin, tema mees ja nende sõbrad), kes olid organiseerinud meile telkimise parklasse, kuhu tegelikult telkida ei tohi. Erand selle pärast, et neil oli saunabuss ja inimesed ööbisid osad ka seal. Nii nad siis sebisid loa telkida. Vahetasime oma piletid käepaelte vastu ja läksime telke üles panema. Aiku ja Karini telki tuli ainult raputada korra, et see üles saaks. Maile ja Kadi omal oli vaja torud sisse lükata ja kuplisse tõmmata. Meil Katziga oli vana presenttelk. Ülipeen, eeskojaga. Kuna Katzi kohal ei olnud veel, siis me hakkasime seda seltskonnaga üles panema. Esimene samm. Sisse läheb kaks pulka. Nii…ja siis läks lahti. Telgi tagumine pulk pidi olema lühem kui esimene. OK. Aga kuna pulgad koosnesid mitmest osast, siis oli variant, kas 2 või 3 osa . Kolme osaline pulk oli selgelt liiga pikk ja kahene liiga lühike. Kuna mina olin telgi kaaskasutaja, siis pidin mina lötsis telgis istuma ja pulga osasid vahetama, samal ajal hoidis Aiku esimest pulka ja Riinu mehe sõber Tarts tagumist osa. Selgelt oli üks detail kuskilt puudu, kuigi korduvad kõned Katzile väitsid vastupidist. Kõik peab olemas olema ja tema pani selle üksi purjus peaga kunagi üles ja sai hakkama. Ei mingit tuumafüüsikat. Me siis sahmisime ümber ja ikka ei miskit. Üks liiga pikk ja teine lühike. Kuna ikka ei sobinud kumbki pikkus, siis kiskus diskussioon telgi püsti panemise kohalt vahel ikka päris teravaks. Pildike hingetõmbe pausist

Kui me olime juba tunnikese (puhke- ja mõttepausiga) sellega mässanud, siis tekkis juba kriis, kus mina olin veendunud, et peaks Katzi ära ootama ja siis tema abiga selle üles panema ja Maile arvas, et peaks ikka üles panema enne kui Katz jõuab, et mitte niisama luuserdada. Ma vihastasin ja lõrisesin,

“Mis kuradi pärast me siin mingi pooliku kompunni teeme ja kui Katz kohale tuleb avastab, et nii ei lähe kohe mitte, lammutab telgi uuesti laiali, keerab vaiade koti teist pidi ja leiab sealt puuduva jupi”

Haarasin oma sõnade illustreerimiseks vaiade koti ja keerasin selle kummuli. Ja oh imet, puuduv jupp! Tõsine pingelangus. Sisemine telk oli mõne minuti pärast püsti ja asusime väliskatet kinnitama. Seni läks hästi. Olime katte juba miljoni vaiaga maa külge tagunud kui Tarts vaatas äkki mõtlikult kattet ja küsis, kas taskud peavadki väljas pool olema? Oot, misasja?! Karin siis märkis, et telgikate on meil täiesti pahupidi peal. Selge, miljon vaia lahti ja kate teist pidi. Telgi püstitamise algusest möödunud kaks tundi ja kohale jõudis ka Katz, kes sai ka käpa telgile külge panna, kuna tekkisid probleemid väliskatte pulkadega. Lõpuks sai telk püsti. Asjad sees. Rahvas rõõmus. Rabarock võis alata.

to be coninued…

Valetamine ja closure

Ma ei saa veel Rabarockist kirjutada. Ma seedin. Aga oli täpselt nii nagu ma arvasin. Hea. Teine põhjus, miks ma ei saa Rabarockist veel kirjutada, sest ma just mõned minutid tagasi sain hakkama niiiiii läbinähtava valega, millega ma inimesele haiget tegin. Ja mul on nii häbi ja halb.
Miks mul on alati esimene reaktsioon valetada, ah?! Krt!

Aga Daki teema kohta. Ma olen ise closure´eid otsinud ja minu käest on neid otsitud. Kõik on lõppenud halvasti ja kohe mitte kindlasti nii, nagu algselt plaanis, et räägime asjad selgeks, rahu majas ja lähme laiali. Kui ma käisin otsimas, siis ma ei saanud oma küsimustele vastuseid, sest neid ei antud, vaid aeti mind veel rohkem segadusse. Kui mult otsiti, siis ma valetasin, et inimesele mitte haiget teha. Jajah, vaata teksti algust, eks. Haiguslik konditsioon mul. Closure´i pead sa ise leidma. Iseendas. Teiselt sa seda ei saa. Ma ei taha kõlada kibestunult aga lihtsalt nii see on. Sa pead iseendas rahu leidma ja otsad kokku tõmbama, nii raske kui see ka tundub. Closure on lihtsalt tahtmine teist inimest nö viimast korda näha. Eriti kurb on see kui su closure´i retked teise inimese juurde on korduvad. Siis on karta, et teisel saab sust lihtsalt villand ja saadab su kukele ja siis on sul veel halvem, eks? Been there, done that, so I know what I´m talking about.

Noorus on ilus aeg

Daki “Aga sa ju oledki 15.”

Ma olen nõus, et ma näen äärmiselt noor välja. Tõestus- Statoilis küsiti suitsu ostmisel dokumenti ja viimane kord arvati mu vanuseks 20-21. Käitun ma nagu vastutustundlik noor tütarlaps :P. Võib olla järgmised 2 päeva ei lähe käitumise kohalt arvesse, aga eks seda ole näha. I have my moments. Eriti kui on võimalus, et keegi käitub veel pubekamana kui mina, siis ma olen suht reserveeritud.

Krt, peaks Mailele kaelatoe muretsema vist, sest ta viskab koos tukaga oma kaela ka tõenäoliselt paigast. Mina rahva sisse ei trügi vaatamaks, ega ta järsku moššima pole kukkunud. Ta teab, et ta ei tohi aga… kergemuusika fänn nagu ta on meil.

Anyways, magama!!!
Rõõm, rõõm, rõõm!

Minu vend kaitses ära edukalt magistri. TUBLI!!! Meie pere tublim laps!
Heret sai ka bakatöö tehtud 🙂

Eile selgus, et mind tahetakse saata kuhugi asustamata kohta vähemalt 24 tunniks telgi ja ilma kommunikatsiooni vahenditeta, et ma tegeleks sisevaatlusega. Nõus, et ma seda tegema peaks, aga ma ei ole kindel, et see peaks olema hüljatud rand või keset metsa, nagu oli ettepanek. Kindlasti mitte telk. Ma tean küll kuhu ma minna tahan. Ma tahan metsa äärde majakesse ja kolmeks päevaks. Majakeses peab olema saun. Saun on oluline. Saun on parim koht mõtlemiseks. Järv peaks ka olema. Järves on hea hulpida ja tähti vaadata. Ma tean, kus selline maja on. See on Otepääl Pühajärve ääres. Aga see on üürikoht ja kui mu “psühholoogid” tahavad mind sundpuhkusele saata, siis palun väga, ma võin neile selle maja üürimiseks vajalikud kontaktandmed anda.

Aga homme ja ülehomme planeeritud muusikateraapia, kuhu ma lähen “psühholoogide” karmi järelvalve all. Muusikateraapia ajal tuli välja, et tegeletakse ka sellega, et Birx ei käituks enam nagu viieteist aastane. Pärast pikka puiklemist ja süütute silmade tegemist olin sunnitud ennast süüdi tunnistama. Noh, et 15 lööb aegajalt välja. Nii kord kuus.

Ma ju ütlesin, et te veel maksate!

Lebasin üks hommik ärritunult voodis ja kuulasin kuidas töömehed möllasid vastasmaja fassaadi kallal erinevate kõvasti röökivate masinatega. Ühel vaikuse hetkel kuuldud vestlus. Vot, nii lähedal nad ongi!!!

“Oot, oot, oot, oot!!!”
Suuremat sorti kolin, plärin, klirin.
“Kurat, palju see maksis?”
” Viissada…”

Kahjurõõmus naer teki alt.