This is how we do it!

Isa teeb ahjukala, riisi ja salatiga. Naisi kööki ei lubata. Kõht on tühi ja tegevust ei ole.

Vaatasime isaga korvi ja röökisime nagu haiged. Eriti kolmas veerandaeg ja neljanda algus.

Isa “VÕTA MINUT, VÕTA MINUT!!!”
Kasuema “No mida sa siin karjud, helista neile.”
Isa “Ma ei saa ju! Nad ei kuula mind.”

You don´t say…

Aga ka Rock võitis ka ilma tolle kõneta. Tublid poisid.

Neetud, Maile ja Katz läksid nüüd Tartus tähistama ja mina olen siin.

Me Mailega otsustasime Katzi kaalu ka vähendada 🙂 Tema karistus kaalu mitte alanemis puhul on siis selline- ta peab tulema meiega Suudlevatesse Tudengitesse reede õhtul kandma dressi, mille oleme talle väljavalinud. Tal ei tohi olla ühtegi ehet ja grammigi meiki. Selgitus- Katz on alati viimaseni üleslöödud. Ta ei lähe isegi poodi ilma meigita. Motivatsioon missugune!

Aga kala on valmis ja nüüd saab süüa!

Advertisements

Arvake, kas Placebo mängis “Black Eyed”?

Kontserdil suundusid Daki ja Jri emomere laintesse, meie Sikiga ei hoolinud väga rahvahulgas trügimisest. Placebo oli hea, kuigi tiba häiris, et kõik lood tulid praktiliselt vahedeta. Väga liinitöö tundus olevat. Saal oli ka üllatavalt hõre.

Pärast üritust istusime Daki ja Jriga pargis kolme erineva 1,5l siidriga. Siiani on minu jaoks müstika, miks siider?! Igal ühel üks ja kui Jri ütles vahetus, siis nii raske kui ka see oli tuli anda üks pudel ära, et vastu võtta teine, mis ei pruukinud olla üldse sinu lemmik.

Ahjaa, enne Placebot istusime Statoili taga murul ja jõime veini. Suure hurraaga avasin punast veini pastakaga, pritsides seda oma valgetele pükstele. Raisk! Mahakandmisele. Nii püksid kui pastakas. Kuna ma suures Tlna ruttamis hoos unustasin seeliku koju, siis on natuke hapu, sest Daki tahab mu täna Romeole ja Juliale lohistada, ning homme on veel see raamatu asi kah.

Seriaali-eri

Kuna ühes orkuti kommuunis tõstatati teemaks, kes milliseid seriaale vaatab ja mina olen seriaalihull, siis ma otsustasin sellest siia kirjutada, sest sinna nii kui nii see ära ei mahu.

Mida ma siis vaatan.

Gilmore Girls- esimestest kuni viimase hooajani vaadatud kõik osad. Nakatatud päris mitu inimest. Andsin Katzule kaks GG hooaega ja ta oli lihtsalt nädal aega kadunud. Väike arvutus- hooajas 22 osa, üks osa 4o min. 2x22x40/60= 29, 34tundi. Hull laps.

House MD- seda sarja vaadates tundub ka hommikune dušš potensiaalselt tappev. Hea sari hüpohondrikutele.

How I Met Your Mother- sit-com. Nagu Friends aga naljakam. Nakkab kiiremini kui GG. It´s legendary!

Scrubs- Hea ja tore, kuigi viimasel ajal on tunne, nagu oleks kaotanud oma endise teravuse.

Veronica Mars- detektiivi värk. Tore. ilusad noored inimesed. Süžee- lahendada suur kuritegu hooaja lõpuks ja iga osa väike kuritegu. Nõme on see, et lõpus tekivad lambist mingid juhtlõngad juurde suurel kuriteol, mida hooaja kestel näidatud ei ole aga väidetavalt on toimunud.

Two And A Half Men- jabur komöödia kahest vennast, kellest üks on elupõletajast rikkur ja teine vaene lahutatud ja lapsega.

The New Adventures Of Old Christine- sit-com. Peaosas endine Seinfeldi näitleja Julia Louis- Dreyfus. Üllatavalt naljakas.

Ghost Whisperer- Jennifer Love Hewitt sees dead people. Aitab neil leida tee teispoolsusesse. Tal on kogu aeg selline nägu peas, nagu keegi piinaks kutsikaid ta silme ees. Ärritab.

Medium- Patricia Arquette also sees dead people. Aitavad tal lahendada mõrvu. Hilisõhtune vaatamine.

Studio 60 on the Sunset Strip- draamasari inimestest, kes teevad reedeõhtust saadet a la stiilis Saturday Night Live. SNL-ist väga ei hooli. Huvitavad näitlejad on kokku pandud. Vastikud uue sarja sünnitusvalud, mis tähendab seda, et seriaali esimene hooaeg on käsil ja viimane osa ilmus veebruaris. Lubatakse nüüd see nädal alles järgmist osa.

Grey´s Anatomy- Haigladraama. Inimsuhted särkivärki.

Supernatural- Jensen Ackles… urrrr… Kaks ilusat poisse ajavad mööda USA deemoneid taga. Eriti hilisöine vaatamine.

Bones- kohtumeditsiini-MacGyver.

Psych- Uus komöödiasari. Peategelane väidab, et ta on selgeltnägija. Sellega seoses palju erinevaid jamasid. Jälle naljakas.

Rules of Engagement- Uus komöödia. Abielupaar ja värskelt kihlunud paar ja üks “elumees”. David Spade on peamisi põhjusi, miks ma seda vaatan.

Til Death- Uus sit-com. Ma ei ole päris täpselt kindel, miks ma seda sarja vaatan. Tihti ei ole isegi mitte väga naljakas, enamasti jabur.

My Name Is Earl- Väga hea komöödiasari. Populaarseim sõna sarjas- karma.

October Road- uus draamasari. Üks peaosalistest mängis Donnat That 70s Shows. Teema- peategelane läheb väikelinnast suurlinna õnne otsima ja jätab maha oma sõbrad, perekonna ja tüdruku. 10 aastat hiljem kirjutab väikelinnast raamatu, saab kuulsaks. Peab väikelinna tagasi pöörduma aga kardab, sest terve linn ei ole väga rahul sellega, mis ta kirjutas.

Las Vegas- Millegi pärast on listis. Aeg ajalt kui meelde tuleb siis vaatan, mis toimunud on.

CSI erinevad versioonid- Siis kui kõik lemmikud on vaadatud ja igav on.

Ugly Betty- Lombi taga suurt populaarsust kogunud Ladina-Ameerika seebi formaadis draama. Palju naljakam, though. Stiil- “mina ei ole sinu Bibi, mina olen hoopis naabritädi Bibi” Hullud inimesed ja evil plots.

Men In Trees- kurat võtaks, jälle üks seriaal, mille viimane osa on ilmunud mitu kuud tagasi. Draama Alaskal, kus linnas moodustavad suurema osa rahvastikust mehed ja NY-i suhtekirjanik läheb sinna meeste kohta raamatut kirjutama. Metsikult ilus loodus ka veel kõigele lisaks.

Vanad- That 70s Show, Black Books, Friends, Will and Grace, Just Shoot Me. Midagi jäi kindlalt nimetamata.

Nii, et siis enda vabanduseks võin öelda, et kui mul oli paar töötut kuud, siis mul oli väga palju vaba aega.

Kui keegi teab mõnda head seriaali, siis ma olen avatud pakkumistele. Tulemas on suvi ja seriaalipõud.

@Tln

I was never faithful
And I was never one to trust
Borderlining schizo
And guaranteed to cause a fuss
I was never loyal
Except to my own pleasure zone
I’m forever black-eyed
A product of a broken home

Pulm oli parim, kus ma iial viibinud. Nukker Kukeke oli vahva. Jalad valusad, paistes ja sinikais. Vahva!

Isa juures eile õhtu arutasime inimloomuse teemal. Väitlesime, kas inimloomust on võimalik muuta. Ühel nõul olime selles, et põhiloomust kindlasti mitte ei muuda aga vaidlema jäime selle üle, millised osad on sinu põhiloomus. Ei jõudnud konsensusele.

Aga praegu on tore.
Daki, vein, kohe Siki, varsti Jri, hiljem Placebo.

Cruel Intentions

Have you seen the movie? I saw it live yesterday.

Pahaaimamatu tütarlaps ja kaks, oo kui õelat, inimest. Tüdruk ei saanud arugi, et temaga mängiti. Kahjuks ei suuda ma seda kuidagi adekvaatselt kirjeldada. Seal oleks pidanud kohal olema. Aga mina pealtnägijana sain sellest tohutu “evili” laksu. Krt, see oli nii hea!!!

Oeh, meeste nägusid kui kaks tüdrukut omavahel suudlesid. Neid ilmeid- silmad suured, kulmud kõrgel, suud lahti, ila vaikselt mööda lõuga alla nirisemas. Üks tüüp oli eriti ilmekas- üllatus, jälestusega segatud uskumatus, uskumatusega segatud rahulolu. No way, it´s happening right here, right now! Hindamatu.

Ahjaa, kui stereotüüpne. Rastapatsidega poisil oli joint.

Daki-“Sa toitud õelusest”

Tragikomöödia ühes vaatuses.

Zavood

Peategelased: Patsy ja 2 meeleseisundilt anarhisti
Kõrvalosatäitjad: uinuv “kaunitar”, Daki, Birx, Maia, Liis ja Tanel

Rahulikult lauas istuva seltskonna juurde astub äärmiselt ebakaines olekus teksatagis siilisoenguga noormees.

“Kasmatohinühtsuitsu?”
“Ikka, jah”

Istub ilma luba küsimata maha.

“Tegelikult, eksju, ma olen anarhist. Selleks, et anarhist olla ei pea ma harja ja nahka kandma, eksju. Tegelikult ma olen kirjanik ka. Ma õpin ülikoolis ajalugu. Ma tean usust kõike. Paljud on küsinud mu käest usu kohta, eksju. Tegelikult oli ristiusk, eksju, nagu Venemaa- vallutas maailma.”

Muidu rahulikus Patsys tärkab sarkasm, ta kulm kerkib.

“Kas tõesti?”
” Jaaa… islamit ei toonud mitte Khan Suur, vaid hoopis Aleksander Suur. Tema oli nimelt see, kes…mmm.. noh, ida ja lääs, noh…mmm”
” Avas ukse äkki ida ja lääne vahel?”
“jaaa jaa… täpselt!Kuule, mees, mis sa ise muidu teed?”
“Mis seal ikka, õpin Tartu Täiskasvanute Gümnaasiumis”
“Oh, tegelikult ka või?! Ma õppisin Võrus täiskavanutes. Kle, mees, mis su nimi on? Pane enda number mulle telefoni.”
“Miks?”
“Ma siin nimelt pean sind oma sõbraks. No, ma ei tea, mis sina…”

Patsy sisestab naerdes numbri. Laua taga olevad teised tegelased ei suuda oma emotsioone kontrollida ja naeravad ebaviisakalt kõvasti ja kaua.

“Kle, mees, kust sa pärit oled?”
” Kuule, Tabiverest olen” (sealt ei ole Patsy kohe kindlasti pärit)
” Oh, siis sa peaks vendasid Pajusid ka teadma!”
” No, kes siis vendasid Pajusid ei tea. Oot, aga millega nad tegelevad?”
“Noh, pätid on, noh!”
“Ah, jaa jaa, ma olen nende kohta legende kuulnud. Kuule aga kas üks neist mitte noortevanglas ei olnud?”

Selle impro peale on Birx ja Daki praktiliselt kõveras laua all. Maia teeb suured silmad.

“Oh, mees, oli jah, Tanel oli noortekas. Aga, kas tead, nüüd on ta Võrus pastor!”

Patsy teeb üllatunud näo, lööb käega vastu lauda ja röögatab,

” EI OLE!”
“On, on… naine on ja kaks last!”
“EI OLE!”
“On, on! Kaks poega Benjamin ja Daniel”

Daki kõõksudes pooleldi toolilt maha kukkumas,

“Bendžamin, ben-džamin..(kõõks)..ei ole olemas!”

Anarhistpoiss näeb tuttavaid nägusid, tõuseb lauast viisakalt vabandades, sest nägi tuttavaid ja lubab tagasi tulla.

Hetk normaalset vestlust ja kui Birx tõstab oma mobiililt silmad, näeb ta, et Patsy kohapeal istub eriti uduse pilguga tüüp. Täiesti võõras. Vahetus on toimunud nii kiiresti, et Maia, Birx ja Daki on sunnitud nentima, et tüüp teiselpool lauda pole tõepoolest Patsy. Tüüp vaatab Liisile otsa ja teatab tema kõrval istuvale Tanelile (kes ei ole Paju) pehmel keelel,

“Ma ei vaadanud sind, ma vaatasin teda. No, vaata kui süütu nägu, kui suured silmad. Ta ei tea midagi ju!”

Liisi silmad lähevad veel suuremaks. Tuleb tagasi Patsy, kes kupatab tüübi viisakalt minema. Tüüp võtab teise tooli ja jääb keset “tantsuplatsi” magama.

Lauda saabub anarhistpoisi sõber nokamütsiga. Jätkub teema, kust keegi pärit on. Nokamüts on Võrust. Patsy teatab, et on Valguta lastekodust. Nokamüts,

” Ei, noh, aga kust su vanemad on?”

Patsy “ärritub”,

“Ma ei tea ju, lastekodus olin!”
“Kuidas sa ei tea siis?”
“Lastekodust on mu esimesed mälestused! Kurat võtaks, sa tuled siia niiviisi inimesi ärritama!”

Pühib varrukaga kergelt niiseks läinud silmi. Laudkond hoiab etenduse mõttes naeru tagasi ja samal ajal jälgib, kuidas Patsy pisarat välja pigistab. Siis lendavad kõik nokamütsiga tüübile peale.

“Mis sul on vaja siia tulla!!! Sa vaata, teine on endast täiesti väljas! Mine ära, mine kohe ära!!! Miks sa üldse tulid siia?!”
“Ei, noh. Ma vaatasin, et te siin õitsete liiga palju.”

Nokamüts lahkub, jättes kompensatsiooniks taskutäie suhkrukuubikuid.

Plaanid, plaanid, plaanid

Häbitult halb sõbranna olen. Mul ei ole üldse aega oma sõprade jaoks. Need, kes autoga ise kohale sõidavad (Daki, Maile, Katz, Tannu), neid ma näen. Aga Riin, Kristel, Kristi, Patsy? Muidugi Riinu ma juba hoiatasin, et ma olen terve mai hõivatud. Aga 3. juunil lähen ma kindlasti külla. Sten Oskaril on sünnipäev.

Mailega tegime pakti, et vähendame Rabarockiks kaalu. Motivatsiooniks mõtleme üksteisele midagi hirmus õelat välja, mida me kohe kindlasti teha ei taha, aga kui kontrollkaalumisel läbi kukub, siis kindlasti tegema peab. Me mõlemad võrdselt õelad inimesed nii et saab lõbus olema. Mina mõtlesin plaani Maile jaoks igatahes välja. Muhhahhhaaa! Sisaldab inimest, kes tal harja punaseks ajab. heh. Ausalt öeldes, ma natuke kardan, mis Maile minu jaoks mõtleb. Ta, raisk, teab asju, mis mulle ei meeldi. Ja mitte ainult selliseid, et mulle-ei-meeldi-piima-juua- ja-ma-kardan-koeri asju. Hirmul on suured silmad ja lahtine kõht.

Lõunapaus saab huvitav olema. Ma pean oma auto bensukasse veeretama kuidagi, sest hommikul Riia-Turu ristis tabas kerge paanika kui ma avastasin, et näidik ei ole enam punasel isegi mitte vaid tiba all pool ja aega tanklasse sõitmiseks ei ole.

Lisaks on vaja minna turule. Sibulaid ostma Mailele. Endale tahan kartuleid, sest tekkis tohutu ahjukartulite isu eile. Minu tüüpiline reaktsiooni igasugusele kaalujälgimisele. Kui otsustan oma menüüd jälgima hakata, tekivad kohe isud rasvase ja magusa järele. Keelatud vilja värk. Õhtusöögi topis 1 kohal- ahjupraad hapukapsaga, magustoiduks kohupiimakreem mustikakisselliga. Põrgut! Ma lähen närin oma õuna edasi.

Bipolaarne mina- maniakaalne pool

Kuna nädalavahetus läks ilusti. Egot buustiti mul ka iga külje pealt. Siis tuju on hea ja meel rõõmus. Ilm on ka ilus. Minu tuju tõstmiseks läheb vähe vaja. I´m easy, ya know! Kõige parema meelega oleks ma praegu Maile ranchos ja lebaks tähekesena muru peal. Mailel on tohutult ilusa asukohaga maakoht. Kahe piiiisikese miinusega. Puudub saun ja veekogu. Aga good for her, sest ma muidu koliks sinna.

Mu mood swingid on hetkel nelja päevaliste tsüklitena. Kui ma siin vahepeal arvasin, et mul on kõik ikka väga hull, siis lugesin üht blogi ja enam ei arvanud nii. See inimene, keda ma lugesin on potensiaalne oht iseendale ja ta peaks (kui ta seda veel teinud ei ole) otsima professionaalset abi.

Mina abi ei vaja. Vaimselt korras. No, väike kõrvalekalle on, aga samas, kes on normaalne inimene? Inimestel on kiiksud. Kõigil. Kiiksude pärast mulle inimesed üldse meeldivadki. Kiiksud on toredad.

Asssaa… ma käisin väljas suitsetamas. Tõeline leitsak. Plaan on lõuna ajal jõe äärde lebotama minna. Suvi, suvi, suvi!

Eila veel…

Ajasin ennast peale neljatunnist und üles ja sõitsin ema juurde, sest ta tahtis mind näha ja mina tahtsin süüa. Kohale jõudes selgus, et minule ei saa keegi tähelepanu pöörata (väga hea, arvestades seda, et viimane kord olin ma järjekordselt endast väljas kui ma sealt lahkusin), sest nooremal õel oli soengukriis. Ta oli endast väga üleskeeranud ja nagu meie perekonnas kombeks väljandas seda väga kõvahäälselt. Meie peres on üritusteks valmistumine minu ema pilgu all võrdne suuremat sorti sõjaväelise manöövriga, mis tihti peale lõppeb karjumise ja pisaratega ja me jääme alati hiljaks kuigi ema karjub kogu aeg üle maja ” Liigutage ennast, me jääme hiljaks muidu!”. Ma tegin endale süüa ja kohvi, ning kuulasin kõrvaltoast tulevaid lausekatkeid kergelt sadistliku rõõmuga, mõeldes sellele, et ma ei pea ise osa sellest võtma.

” Ai!!!”
” Ära rabele! Keera oma pea alla. TEISELE POOLE ALLA!”
” Aiiiiiiiiiii!!!”
(irooniliselt ) “kes oleks võinud arvata, et need tangid väljast ka kuumad on?”

Sõin ära ja helistasin Mailele. Tolle hääl oli ikka väga rabe. Ta nimelt oli eelmine päev Viljandis pidutsemas olnud. Tuli välja, et ta jõuab koju kuskil poole tunni pärast. Jätsin kiiresti kodustega hüvasti ja suundusin Lõunasse.

Maile juurde jõudes avastasin, et ta ei ole veel jõudnud. Lasin koera ketist lahti ja tõin talle kaevust vett. Lükkasin oma autos musooni põhja ja chillisin aias päiksepaistel kutsikatega ringi. Umbes poole tunni pärast saabus Maile. Nägu reetis, et oli olnud pikk õhtu. Läksime tuppa, lebotasime teleka ees ja jagasime muljeid. Kuna kumbki meist ei olnud väga maganud, siis jäime me lihtsalt magama. Ärkasime selle peale, et Katz helistas ja teatas, et tema on nüüd Pärnus pidutsemise lõpetanud ja kihutab 150 km/h meie poole. Suunasime ta süüa ostma, sest Mailet oli äkitisi tabanud pohmakanälg.

Selleks ajaks kui Katz söögiga kohale jõudis, olime meie teinud endale ja Katzile võililledest pärjad. Maile maja ümbrus upub praegu nurmenukkudesse ja võililledesse, niisiis otsustasime meenutada lapsepõlve. Mängisime ühe tiiru Aliast ja läksime koju.

Muide, Daki helistas õhtul ja teatas, et tal oli parim tüdrukuteõhtu ever 🙂

Tüdrukud ja poisid

Eile oli Daki tüdrukuteõhtu. Alustasime Daki ema juurest, kus panime ta küpsetama minu kuulsaid shokolaadimuffineid, millega ta sai edukalt hakkama. Järgmine etapp oli neid linnas müüa. Tegime ka lisaks muffinitele kinkepakid (marati aluspesu, mask, kaelakeed, kondoomid, trikoo, zippo gaas jm nänn). Karlova pargis lasime ühe raketi, sest raketid on lahedad. Esimesena saime konksu otsa kaks ebakaine olekus noormeest ja ärisime neile kinkepaki ja muffineid. Pärast tuli välja, et üks noormees oli meie kõigi vana tuttav ja oli äsja vangist välja saanud. Kuna Dakil on sisemine radar kriminogeenide suhtes, siis sattusid meie järgmisteks klientideks kaks ossi ja kamp ülespekstud nägudega asotsiaalsete eluviisidega tegelast. Otsustasime mitte enam Karlova kandi inimestega kontakti otsida ja liikusime kesklinna poole, kus liiguvad vähe verisemad näod ja suuremad rahad.

Dakil oli nimekiri asjadest, mida ta peab õhtu lõpuks ära tegema. Nimekiri sisaldas näiteks selliseid punkte.

– 2 mehega liibuv tants
– katsu musklit
– leia mees, kes räägib kui hea ta voodis on
– metsik tants 7 mehega

Raekoja platsis avastas üks Sikidest, et Maksuametis on karaoke. Kuna tulevast pruuti peab ikka eriliselt piinama ja Daki ei laula põhimõtteliselt karaoket, siis otsustasime selle punkti ka lisada. Maksuametisse jõudes avastasin, et karaoketüüp on see, kes tegi Olympicu igast päevadel karaoket. Ühesõnaga, käpp oli sees ja saime kohe laulma. Lauluks siis “Saaremaa valss” ja nii vahva oli, kuidas rahvas kaasa elas ja inimesed astusid sisse, et tantsu keerutada. Saime tõsiselt suurte ovatsioonide osaliseks. Karaokepoiss aitas meil maha ärida ka viimased kinkepakid. Väga sheff!

Kuna pruudiks oli Daki ja nimekirjas oli veel asju, mida maha tõmmata, siis liikusime edasi lõpp-peatuse, Zavoodi, poole. Sest kui sul on vaja leida koht, kus 7 meest sinuga metsikult tantsivad, siis on see Zavood. Koht oli mõnusalt tühi ja me okupeerisime koheselt leti vastas olevad kohad ja jäime ohvreid ootama. Daki suutis esimese 10 minutiga maha tõmmata u 3 asja oma nimekirjast. Ta kogus endale kiirelt suure fänklaabi ja vihtus tantsida.

Meie seltskond oli kahanenud kolmeks tüdrukliikmeks- Daki, mina ja Evu. Vahelduva eduga olid meil seal ka erinevaid meesliikmeid. Daki vihtus tantsu, mina ja Evu valvasime kohti. Meditsiinilistel põhjustel olin ma kaine, nii et ei viitsinud ka väga. Minu koha valvamine nägi välja siis selline, et ma laotasin oma jalad üle kahe puki. Tähtis on see selle pärast, et mul oli seljas seelik ja võrksukad. Nii ma siis sain kõvasti tähelepanu. Üks tüüp küsis, kas ta võib mu sukki katsuda. Katsu aga viisakalt. Järgmine ring kui ta tagasi tuli, küsis ta kas ta võib mu jalgu suudelda ja kukkus siis mu säärt suudlema. Ma ehmatasin ikka päris korralikult ära, sest ta kasutas seal juures keelt. Nagu, et mismõttes?! Pärast seda küsis, et kas ta mind suudelda võib aga selle peale saatsin ma ta kuu peale. Ta tegi veel mõned nõrgad katsed ja rääkis, et tüdruk jättis ta maha ja et ta ei saa aru miks. Mis siis, et tüdrukut pettis aga ta ju armastas teda ja see on oluline. Õnneks saabusid Daki ja meie üks Zavoodist sebitud uutest meessõpradest ja tüüp lahkus.

Peale Zavi sulgemist lubas meie värske meessõber meid koju viia. Enne minu juurde jõudmist leidisime tüübiga, et meil und veel ei ole ja väljas on soe ja poiss oli Tallinnast, et lähme Taevaskotta. Läksime. Päikesetõus Taevaskojas. Njah, ilus oli. Feels like I´m seventeen! 🙂