"Naised armastavad kõrvadega"

“Meestele on vaja jätta mulje, et nemad on teinud esimese sammu”
“Kui sa sügad väikse sõrmega kõrva, siis kummal on parem, kas sõrmel või kõrval?”

Täna tabas mind kultuur puuga pähe. Käisime Katzuga nimelt vaatamas etendust “Vabamõtleja”. Pärast seda istusime pool tundi vaikuses. Ütleme nii, et kui ma oleks käinud seda vaatamas meessoost kaaslasega, siis he would have gotten sooooooo lucky! Kaks tundi eelmängu. Totaalne antikliimaks!

Advertisements

Sellised siis me olime stiilikal, kaks sünnipäevalast. Paremaid pilte ei ole, sest fotograaf oli porn-mode´il. Nii et pildid on kas alt pildistatud ja ilma peadeta või tundub nagu toimuks seal midagi rohkemat.

Ma vihastasin hommikul esimese asjana. Ma ei seedi kui ma olen purupurjus ja ma saan sellest aru. Sellise seisundiga peaks kaasnema õnnis teadmatus, aga ei!. Krt, ei käi väikesed põlevad joogid õllede vahele ju!

Kuidas viilida koristamisest

Ma ei saa koristada, mu tähelepanu hajub kohe kui ma midagi huvitavat leian. Nii oli eelmises postituses mainitud päevikuga. Leidsin ka teise päeviku, lugesin selle läbi-palju rõõmsam oli. Äge oli see, et kui ma olin oma long-term relationshippides, siis nendest ei ole nagu midagi kirjutatud. Viimasest suhtest on nii hajus mälestus, et aeg-ajalt on mul tunne, et seda suhet ei ole olnud. Oli ju? Ah, loomulikult oli, kuidas ma sain unustada kleptomaani, kes on ühest silmast pime ja omab haigust nimega- skleroosis multipleks? Kas see oli liiga õel? Ma ei saa enam viimasel ajal aru, mis on liiga õel ja mis ei ole.

Leidsin veel oma kunstikomplekti ja otsustasin, et peaks ikka veel midagi joonistama ja kohe! Suutsin selle mõtte vaevalt visata peast kui avastasin Adra komjuuni päeviku, see õnneks pole eriti paks lektüür, sest komjuun on nagu vaikses varjusurmas vms. Lugesin selle ära. Minu arust peaks sellised asjad kogu aeg kaasas olema kui joomas käid. Jube naljakas.

Nüüd ma siis avastasin, et ma ei ole päev otsa midagi söönud ja söömine on kasulik, sest muidu võib juhtuda, et minusugune kõrgesse ikka jõudnud inimene minestab keset põrandapesemist ja upub ämbrisse ära.

Kallis päevik,

Tegelen siin suurpuhastusega ja viskan ära kõik, mida ma ei ole aasta otsa kasutanud. Leidsin selle käigus ühe oma vanadest päevikutest. Tuleb välja, et ma olen sügavalt paranoiline juba vähemalt 15-ndast eluaastast. Ma mainin jube harva kellegi nime kuskil. ” Ja järsku tuli TEMA! Mu süda pidi äärepealt seisma jääma”- kes tema??? KES? Ja ei mäletagi ja see on kurb. Kui ma nüüd midagi kuhugi kirjutan siis ikka nimedega. Aah, aga kõige salajasemad asjad on kirjutatud ruunides. Jumal tänatud, et mul need siiamaani meeles on.

Avastasin, et ma olin ikka nii depressiivne tegelane. Mul hakkas lausa kahju iseendast. Palju laulusõnu oli- mina ei kirjutanud kunagi luuletusi, vaid laulusõnu- mul oli täitsa plaan muusikatööstusesse suunduda. Krt, ma keevitasin laule koguaeg. Masendus tuli-kohe klaveri taha.

Ok, ma olen juba luuserdanud siin piisavalt. Tolmuga võitlema!

Ilus päev on siiamaani olnud. Hommikul kui ma ühe üürilise olin tööle saatnud, sain kutse Riinult maale tulla. Kuna mu vaim vajas kosutust, siis läksin. Istusime, ajasime juttu, jõime kohvi, tegelesime Ossiga ja kell 12 tundsime, et nüüd oleks kõige õigem aeg lahti korkida esimene siider. Lõunapaiku väljas jalutades leidsin, et neil on tsikkel ja lunisin välja lubaduse, et ma kunagi sellega ka sõita saan. Luba antud, ootan ärevusega!

Tagasi Tartus ja läksin vaatama, mida Daki kirjutanud on. Kommentaare lugedes komistasin selle otsa. Oi, ma läksin põlema! Kuna ma kuskile pidin elama ennast välja, sest ei tahtnud delfiks kätte ära minna, siis helistasin Dakile ja rääkisin talle oma kolm vastukommentaari ära. Teile ma ei saa neid avaldada kommentaaride räige sisu tõttu. Aga vihjeks kõik algasid ühte moodi- tramaeivõi jne. Dakil oli lõbus, minul ka lõpuks.

Aga muidu on kõik tore!

PS! Täna ma avastasin, et mul ülihead sõbrad. Ma hakkasin tagasi mõtlema asjadele, mida nad minu heaks teinud on. Ainuüksi see aasta- Daki orgunnis Placebo pileti, Riin Rabarocki oma, Maile Aerosmithi oma (mille eest ma maksan aga see kuidas nad need orgunnisid oli armas), Daki nõudis mu keeleneeti tagasi ja oli valmis ka selle eest maksma, aga ma jäin haigeks ja nii see jäi. See kuidas toimus võitlus mu sünnipäevaks kingitud lambi pärast Daki ja Tannu vahel (äge!) ja kuidas ma sünnipäevalt koju minnes avastasin oma voodi kõrvalt kummuti, mida tükk aega olen poes vahtinud. Seal tuli pisar, päris ausalt. Kindlasti jäi midagi nimetamata.

Armsad olete!

Minu pere

Täna oli tore pereidüll. Sõitsime ema ja vennaga ema juurde kui ema otsustas ema mängima hakata. Liiga palju emasid?

Igatahes sattusin mina muidugi tule alla, perekonna must lammas nagu ma olen- stabiilselt vaene, ülikool lõpetamata jne. Minu ema otsustas siis mulle teada anda, mida ta must õige mõtleb. Põhiliselt olen ma suur valetaja ja tema ei usu ühtegi asja, mida ma talle räägin. Ok, ma olin lapsena suur valetaja, mis oli tõenäoliselt tingitud tähelepanu vajadusest ja loomulikult ei osanud ma kunagi positiivset tähelepanu otsida (selle taga on suurem perekonna draama, milles mu ema mängib peaosa ja mida ma ei taha lahata aga põhimõtteliselt ma süüdistan oma untsu läinud psüühikas teda. Kuna mul oli halb ja paha olla siis ma suutsin selle peaaegu edukalt ära blokkida ja paluda vennal ainult üks kord mind kohe poole tee äärde maha panna. Jõudes maja juurde ei saanud Draakonil veel minust isu täis ja ta sööstis mu venna kallale, temperatuur ja volüüm tõusid lakke, väljusin vaikselt ja liigset tähelepanu mitte äratades autost.

Ema oli venna kõri edukalt läbinärinud ja me liikusime kollektiivselt, must pilv pea kohal, toa poole. Draakon avas ukse ja viimase, kuid võimsuselt suurima pahvaka tõrva ja leeki sai mu inglinäost väikeõde, kes oli pudenenud oma kooliasjadest välja otse välisukse ette.

Emaga on see jama, et tema õeluse hood on intensiivsed aga lühikesed. Pool tundi hiljem veenis ta mind enda juurde jääma aga minu õrn psüühika ei olnud veel toibunud.

Ei, tegelikult ka, kas neid orkuti tarkuseterasid on võimalik blokkida?-“You will always have good luck in your personal affairs”- mis isiklikud suhted? Ma käin ringi ja norin ainult tüli inimestega. Ma olen nii närviline ja lähen kergesti põlema. Terve viimase nädala olen ma ennast üritanud tagasi hoida- rohkem või vähem edukalt.Mul on tekkinud uus teema- nähvata sõpradele neile kõige valusamasse kohta. Sweet, hah? Ma arvan, et asi on temperatuuris. Mida soem on, seda rõõmsam olen ka mina. Praegust on külm ja mu ema võttis mu ainsa mantli ära ja ma olen ringi lehvinud ainult oma eriti kevadistes jakkides, mis on siis lõppenud sellega, et ma olen haige…. jälle!!! Tige! Ilm ei lähe see nädal soemaks ka.

sinine esmaspäev part 2

Esmaspäeva õhtu ja mis ma teen? Joon üksi sünnipäevaks saadud veini (mis on kohutav aga siiski alkohol), üritan läbi ajada nelja suitsuga (vist ei jõua poodi aga kes teab) ja vaatan jälle filme ja seriaale. Läbitud The Machinist, The Prestige, Medium, House, Bones…ees ootab, ah, eks näis!

Tuju on, nagu on. Hääle laulsin ma ka rokiklubis ära.

sinine esmaspäev

Lõpuks on see läbi. Rahva arvamuse kohaselt täitsa kobe üritus olevat olnud. Komöödiat, draamat, traagikat. Ma arvan ka, et vahva oli. Stiilipeo parima kostüümiga sai maha Patsy. Täiesti võrratu- retuusid, läbipaistev liibukas särk ja inglitiivad 😀

Tegelikult oli üldse tore nädalavahetus. Soendusüritus oli neljapäeval, reedel sünnipäev ja laupäeval rahulik afterparty.

Ei saa sellest rohkem kirjutada õige emotsiooniga, sest ma olen haige ja halb on.