The Day after Christmas

Eile oli tore päev! Kolm jõululõunat kella kahest kella kaheksani muidugi võtsid läbi, nii et viimases kohustuslikus perelõunal viibides ei suutnud me vennaga muud teha kui ägiseda ainult.

“kas te süüa tahate?”
“mkmmmmmmmmm!!!”
“aga juua?”
“mkmmmmmmmm…”

Aga õhtu lõbusaim osa algas kui pilti ilmusid sõbrad. Kõige pealt istusime Tannu ja Jarmoga Tannu juures, kus jõime hõõgveini, tegime vesipiipu ja ootasime kuni Daki oma jõululõunat lõpetab. Et saaks minna tarditsioonilisele jalutuskäigule ja shampuse joomisele.

Lõpuks saabus gäng. Varustasime ennast alkoga ja läksime Emajõe äärde. Positiivne minu jaoks oli see, et ega ma seda traditsiooni vist väga tõsiselt alguses ei võtnud, sest ma olin seeliku, kevad-sügiskingadega javõrksukkadega-ühesõnaga, mitte varustatud tundide kaupa külmas seisma ja jooma. Olime kaheksakesi (Daki, Raul, Sigrid, Ly, Signe, Priit, Tannu ja mina) ja karjusime laulda kõikvõimalike jõululaule ja laule üldse. Eelistatud olid laulud, mis õhutasid liikumist. Siis me jõime, kargasime ja röökisime Emajõe kaldal, ning keegi ei kutsunud meile politseid! Tegelikult, kui päris aus olla, me ei näinud ühtegi inimest praktiliselt.

Mingi aeg leidsime, et jook lõppeb ja tuul on ikka halastamatu. Niisiis me kolisime Kaubahalli parki värskelt ostetud viinaga. Viin aga on tunduvalt parem külma peletaja kui shampus. Seltskonnas toimus väike verevahetus. Kolm tükki lahkusid (Siki, Ly ja Tannu) ja said asendatud kolme uuega(Katz, Janna ja Anton). Katz, kes ei jõudnud kellelegi veel teregi öelda kui kukkus mind sõimama, et marss tuppa ja mis sul arus oli kui sa selliste riietega õue tulid? Kuna ma olin istunud väljas julgelt juba kaks tundi ja enam tõepoolest oma varbaid ei tundnud siis eraldusime seltskonnast jättes Daki maha ja läksime kasintsi. Alles pärast kahte teed olid mu jalad omandanud normaalse värvuse ja mul polnud enam külm. Meie seltskonda oli ennast peenelt pressinud Tüütu Soomlane, kes üritas, hoolimata meie tugevast ignoreerimisest, meiega suhelda.

Mingi aeg lisandusid meiega veel Siki, Priit ja Hade, kes rääksid, et Daki ja Raul olid koju läinud. Istusime jutustasime, mis inimeste elus juhtunud on vahepeal ja tegime Siki ja Katziga avastuse, et see on esimene kord kui me oleme jõuluõhtul väljas ja mitte perega.

Kell pool viis tundsime, et on käes viimane piir (aitas kaasa ka soe soovitus Mailelt) ja läksime koju.

Aga oli lõbus, nalja sai, tantsida, juua, näha vanu sõpru ja rääkida, rääkida, rääkida.

NB! Kas see tuleb üllatusena kui ma ütlen, et kui ma hommikul kraadiklaasi alla pannes avastasin, et mul on palavik?

Advertisements

Häid pühi!

Lahutatud vanemate laps olles tähendab see topeltrõõmu pühade ajal. Ja muret ka. Hull logistika käib kogu aeg. Ema tahab teada, kuna isa meid vennaga näha tahab. Isa tahab teada, kuna tema meid näha saab. Vanavanemad on sunnitud kordineerima oma üritusi oma lastega, et lapselapsi üldse näha. Rääkimata sõpradest, kellega tahaks ka veel kõigele lisaks kokku saada.

Rõõm on see, et saab topeltkingitusi 🙂 Lapsena jätkus mul jõulude ajal kingitud kommidest veebruarini ja veel kevadel leidsid sahtlinurgast mõne kivikõva piparkoogi. Vanavanematelt oli veel traditsiooniline käpikud, sokid ja sallid, kui sa muidugi ei tulnud varem mõne muu kootava idee peale. Siis oli tunne igakord, et, issand, jälle villased sokid! See aasta ma tellisin spetsiaalselt villased sokid, sest vahepeal olid vanaemad vist kudumise ära unustanud ja paar aastat polnud ühtegi kudumit pakis aga põrandad on külmad ja vanad sokid juba kulunud. Kommipakid ma loodan jäävad tulemata.

Igatahes, ilusaid pühi ja ärge sööge liiga palju!

NB! 24, 25 on mul 4 jõulusööki planeeritud+üks sünnipäev. Selline tunne, et hakka või buliimikuks, et kedagi mitte solvata.

Lõpuks lumi

Aeg käes igakuiseks sissekandeks.

Kuna ma olen kodune juba kena tükk aega siis pole olnud väga millest kirjutada, sest mu elu näeb välja u selline. Tõusen orienteeruvalt 9.30-14.30, 14.30-3.50 tõmban sarju, vaatan sarju, olen msnis, möllan netis, vaatan uuemaid tööpakkumisi, võib olla isegi saadan mõne cv. Vahepeal helistavad mulle inimesed välismaailmast ja teavitavad, millega nad tegelevad. Kui on eriliselt action päev käin väljas.

Jõulud tulevad ja lõpuks tuli ka lumi maha, mis enesetundele hästi mõjus. Selle aasta jõulud ei tule head, sest ma saan küll kingitusi ja asju, kuid mul pole võimalik ise praktiliselt kellelegi võimalus midagi teha. See on minu jaoks suur osa jõuludest. Lähedastele midagi kinkida. Oleks osav siis kooks või midagi. Saan perega koos olla selle eest, näen oma vanavanemaid ja ei ole vaja minna ööseks tööle poole verivorsti pealt ja tegeleda inimestega, kellel pole või, kes ei taha veeta oma jõule perega.

Aga igal juhul häid pühi!