Ära kopsi mu peas-koli välja!

Ma ei saa aru, miks hommikul pole võimalik raadiost muusikat kuulata, ainult möla. Peale pikka ketramist leidsin mingi müstilise kanali, mis lasi muusikat. Kahtlustan, et see oli Elmar, aga teada ma ei saanudki, sest selleks ajaks kui lugu lõppes, olin ma juba sihtpunkti jõudnud.

Järgmine meeleolukas tööpäev läbi, paari närvi võrra vaesem.

Danko Jones “Baby Hates Me”

Advertisements

Update

Eelmine reede siis tabas mind uputus. Olin just haaranud oma asjad, et suunduda Daki juurde jaanipäeva pidama, kui uksest välja astudes, tabas mind sahmakas vett. “Normaalne,” mõtlesin ja haarasin köögist kaks kaussi ja panin nad vett jooksva uksepiida alla. Seda on juhtunud juba üks kord, et vihmaga on katuse äravoolutorud ummistunud ja minu korter väikseks armsaks basseiniks muutunud. Ootasin siis kuna tilkumine väiksemaks jäi, panin käteräti ukse vahele ja lasksin ühistumutil elektri mu korterist välja lülitada.

Tänu elektri puudumisele olin nädalavahetuseks kodust pagendatud. Jaanipäeval siis Daki juures ja teine öö ema juures. Ema juures oli nii lahe. Terve maja ainult minu päralt. Vahtisin südaööni open-pokeri turniiri Monte Carlos Eurospordi pealt. Lebo.

Kaks päeva olen nüüd usinalt tööd rabanud ja tänagi tööle. Tööl on endiselt remont, mis on äge. Eile sibas meil, mööda endist baari, hiir. Mina teda ei näinud, aga meie baaridaam, kes paaniliselt kardab hiiri, selle eest küll. Ja korduvalt.Helga karjumine oli kuulda lauasaali välja, igakord kui ta hiirt nägi, ronis ta leti peal kõrgemale. Lõpuks oli ta põlvili leti peal ja keeldus tööd tegemast. Jevgeni küll üritas hiirt harjavarrega tabada, aga harajavars suur,hiir väike. Öö oli nagu tavaliselt meeleolukas aga väsitav. Puhkust!

Must have fun!

Pätsasin tööjuurest külmutatud vaarikad ja suundusin sõpradega “Kuuma Tassi” välikohvikusse, hävitasin vaarikaid saiaga ja tarbisin mõistlikes doosides alkoholi. Sellest viskas kiirelt kopa ette ja organiseerisin löögigrupi, ning suundusime alkoholi ebamõistlikes kogustes tarbima Pirogovi. Tutvusin Ilusa Biseksuaalse Poisiga, ta käskis mul ja Dakil endale muretseda keeleneedid vastavalt oma rikutuse tasemele ja kirurgilised ära võtta. Me plaanime seda.

Pirogovis oli peaprükkar väga vallatus tujus, käis ja tõmbas oksakesega mööda neiude paljaid selgu. Naljakas ja kergelt häiriv samas. Naaberpingilt taheti meie käest kokkupandavaid plastiktopse. No, mida veel?

Kuna me polnud Dakiga midagi erilist söönud, siis jõime ennast lihtsalt ja osavalt purju kella 00.00-ks. Meil oli tohutult lõbus ja Daki tahtis mulle midagi rääkida kogu aeg, aga unustas ära, mida täpselt. Rõõmu rikkus põis, mis ennast meelde tuletas ja mu ex, kes meid koju viis, kasutas kõiki Pirogovi ja Ropka vahelisi munakivi teid. Kas te pole kunagi tähelepannud kui palju auke on Tartu tänavatel?!

Hommikul avastasin, et naabrid pole veel pidutsemist lõpetanud ja diskuteerisid ägedalt mingitel teemadel. Jumal tänatud, et ma purjus olin, sest muidu ma oleks öö otsa üleval istunud. Tööd tegin tervelt tund aega (töö seisnes raamatu lugemises, fanta joomises ja suitsetamises), kuni ülemus käskis kõigil esitada põhjendused, miks just tema peaks koju saama. Ma siis apelleerisin oma rohketele ületundidele ja sain koju nagu naksti.

Õhtul Daki juurde jaanile.

Homme on siis jaan. Mul pole õrna aimugi, mida ma teen, kõik oleneb…asjadest.

Täna selle eest on vist esimene vaba õhtu ja mul pole midagi plaanis. Täitsa hirmus kohe. Ei suuda tegevusetult istuda. Tahaks möllu või midagi. Aga, kes tööl, kellel kiire.

Terve nädala olen tegelenud väga aktiivselt päevitamisega. Ma pole elus nii palju päikest vist saanud. Päikse võtmine käis uneaja arvelt. Viimane päev rannas oli lahe. Me olime kuuekesi. Arutasime Dakiga, et mis paneb inimesed vees olles käituma, nagu oleks nad kümnesed. Tegime vees edaspidid ja tagurpidi kukerpalle (Daki on tunduvalt parem kui mina selles), proovisime kumb suudab vee all kaugemale ujuda, loomulikult sai pritsitud üksteist ja olime üleüldse tobedalt vahvad.

Tööjuures on remont, mis on ääretult vahva, sest ruum, kus liikuda suurenes meie jaoks umbes viie kordselt. Tunne on, nagu oleks vasikas, kes on esimest korda laudast välja lastud. Kohe ei tea, mida teha ja antud vabadusega ette võtta. Põhimõtteliselt käis tants, trall ja tagaajamine. Ahjaa, tööd sai ka siiski tehtud.

Mingi õhtune aeg kuulsime, et keegi huilgab väljas ja aknast vaadates selgus, et 5-6 alasti noormeest jooksid karjudes mööda. Vabaduse pst. -st kaubahalli parki. Me ei suutnud silmi uskuda. Väga lahe vaatepilt.

Saabusin tagasi. Kraadi võrra pruunimana ja vigastustega.

Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et igakord mingilt läbult saabudes, avastan ma, et ma olen üleni sinine ja midagi kuskilt valutab? Seekord siis üüratu sinikas reiel ja jalalaba on kohutavalt valus. Mu käed on nagu album.

“Hei, vaata, ma käisin Inese kontserdil ja mind lükati klaaside otsa!”
“Mäletad kui me minu juures vesipiipu tegime? Jah, see on sellest korrast”

Igatahes, pühapäev, lebo, TV, padi, tekk…

argine mina

Vaadates oma eelmist sissekannet, pean nentima, et hommikune kohvi joomine ei avalda kõigile inimestele positiivset mõju.

Aeg on jälle käes sättida ennast olympicu eredate tulede poole. Kuna rahaga on tiba kehvasti tuleb põigata läbi oma vanavanemate juurest, kes kindlasti heameelega mind varustavad, näiteks toiduga. Neil on kindlasti heameel mind näha, sest ma olen nende majas (või siis üleüldse sugulaste juures) haruldane, nagu kuuvarjutus. Ja enamasti sattungi sinna ainult siis kui raha ei ole. Aga nad on head inimesed ja annavad selle mulle andeks. Mina enda suhtes nii leebe ei ole.

Homme plaan Piia sünnipäevale Paidesse minna. Sellest kujuneb jälle kindlasti metsik läbu, kus inimesed hommikul ei jaga ööd ega mütsi ja pildid fotoaparaadis selgitavad, miks on redel rõdu najal (Romeo otsis Juliat?)ja balsamiga täidetud kondoom Palu voodi ees (no comments).

Leidsin hommikul oma vanad sissekanded üles ja olin rõõmus, sest arvasin, et nad on lootusetult kadunud. Rõõm, rõõm…

Aga nüüd sööma ja tööle!

äksi täis ja unetu

Hämmastav, alles tund aega tagasi tahtsin ma ainult magada aga praegu on energiat küll ja rohkem veel. Plaanid kihutavad peas ringi ja ma ei saa aru, miks teised neist sama vaimustuses ei ole kui mina. Esmaspäeval rulluiskudega sõitma, suvepäevadele rattaga. Tahaks ennast liigutada.

Eriti kurb on see, et ma pean õhtul tööle minema ja magamine oleks ülimalt soovituslik. Aga kuidas sa krt magad kui selline viba on sees.

Eile käisin esimest korda ujumas, mõnus oli ja üldse mitte külm. Võtsime Daki ja Kristeliga Kabinas päikest ja nautisime ilma ning ennast. Kunagi sai Kabinas käidud kala püüdmas. See nägi siis välja nii, et poisid ideeliselt pidid kala püüdma ja meie Krissuga uhhaad tegema. Lõppes aga sellega, et meil sõbrantsiga hakkas igav, sest poisid polnud kätte saanud hädast maimugi, ja me haarasime ka õnge ning näitasime, kuidas naised kala püüavad. Kui ussi konksu otsa panemine välja arvata, läks kõik suurepäraselt. Tüdrukud ühe õngega 10 kala ja poisid kahega said ühe äbariku. Kalad läksid mu kassile ja osa praadis kasuisa ära. Ei mingit uhhaad.

Öö tööl möödus enam vähem rahulikult võib isegi öelda, et lõbusalt. Kristi välgutas oma uusi ripsmeid ja ajas klientidel päid segamini. Vahva oli vaadata kuidas ta ei suutnud ära otsustada kummale kliendile ripsmeid volksutada ja naeratada (ja see ei ole v**uviha). Lõpuks suutis ta ühe viia nii kaugele, et see lubas koju minna ja temast E- tähega unenägusid näha.

Uusi laule kasintsist:
“We are the bastards!
We are! We are!”
(Leedu euroloo “We are the winners” viisil)

Autot ema juurde viies, anti lootust köögimööbli saamiseks. Kuigi ma elan siin juba tiba üle aasta, on mul köögis ainult pliit, külmkapp ja mikrouun. Ei mingit mööblit peale kipaka laua. Nõude pesemine toimub vannis ja minusuguse laisa inimese jaoks on see kõik ääretult ebamugav.

Nüüd siis katsetan seda magamise varianti.

Ratas, ratas, ratas… ma olen jumalast kettas.

Powerit täis saabusin Trt ja otsustasin tuua oma ema juurest ära ratas, ning teha sellega linna peal paar kiiremat tiiru. Kaevasin ratta garaazhis oleva sodi alt välja ja puhastasin ta suure hoole ja armastusega ära. Entusiasm hakkas vaibuma kui ma ei suutnud leida rattapumpa ja õli. Pärast suurt sahmimist leidsin pumba ja 2 taktilise mootori õli (sellega ju ikka võib ketti õlitada?) . Sõit läks lahti.

Esimene peatus oli Daki ja Raul, kes lebotasid kahe perrooni vahel rohu sees ja olid väga rahul omadega. Mina selle eest ei olnud, sest käiguvahetaja oli jupsinud ja pidurid krigisesid nagu hullu hambad. Sirutasin koheselt käe alko ja suitsu poole. Dakil oli rohuga probleeme, sest rohi ei käitunud vastavalt tema soovidele ja trügis talle näkku ja pähe. Säh sulle romantikat! Kuulasin ära, mida nad plaanivad ja pidin neile teatama, et ma ei jõua ühelegi vahvale üritusele, sest ma olen tööl, linnast ära või tööl. Leppisime kokku ujumise ja päevitamise tänaseks.

Peatus nr 2 oli Annelinn ja Kristel. Teel sinna proovisin ma ainult kaks korda auto ette sõita ja üks kord rattalt maha kukkuda (ei komentaari…piinlik tiba). Elusalt ja tervelt (ainult üks kriim jalal) kohal informeerisime üksteist oma elujuhtumitest. Temal olid trumbid kuna ta jõudis kiirabisse ja oli kaetud suurte siniste laikudega ja kolmnurkse põletushaavaga tagumikul. Lebotasime kõhuli diivanil, mina laiskusest, tema ei saanud istuda, vaatasime telekat ja jõime kõik viina põhjad ära, mis tal olid.

Kristeli juurest kimasin südaöö paik olympicu juurde ja teavitasin ka Kristit päevitama minekust. Kristi oli väga rahul ja otsustas selle peale, et magamine kahe öö vahel polegi nii oluline.

Kõige viimane ja kurnavam hetk oli ratta paigutamine keldrisse. Lõpuks jäi poollääbakile seina peale kaldu, sest kelder on imepisike.

Päev tegus ja kann valus.

memory remains

Metallica oli väääga sheff. Näha seda rahvamassi, mis laululaval oli ja see paraad, mis pärast narva mnt. mööda kesklinna liikus … metsik. Ette ja taha vaadates oli näha kogu sõidutee laiuselt ainult inimeste peasid nii kaugele kui silm ulatus nägema. Inimesed skandeerisid, tegid laineid. Võimas!

Me olime veendunud, et tänu rahvaste liikumisele pole võimalik ennast tln-s maha istutada kuhugi aga me eksisime. Nimeta baaris oli paar vaba kohta ja me saime ennast mugavalt sisse seada ja joogid haarata. Sel ajal kui me Katzu ja Mailega muljetasime võeti ära viimasedki vabad kohad. Mu after-party tln-s tegi võimalikuks Banco de Maile ja ta pääses odavalt. Kaks õllet, mingi pisike hambapasta maitseline shot ja ma olin juba toredalt shvipsis. Teel ööbimis paika ma lämisesin ikka korralikult ja seda siis tüdruk, keda ei murra isegi poolene viin.