Naine, sa oled ka inimene

Esiteks ma tahan tänada IKEAt, et nad mind blokkinud pole. Tartus nüüd õnneks putka olemas ja saan neile rahulikult oma palka viia.

Aga mitte selle pärast pole ma täna elustanud oma blogi aga ma olen nüüd kodust lastekasvatamise udust välja saanud ja avanud feissbuki. Läksin närvi. Ma luban juba mitu aastat, et lahkun igast beebigruppidest. Beebigrupid peaks pakkuma tuge aga lihtsalt hirmus kui palju inimesi on, kes abistamise asemel hoopis hakkavad küsijat hurjutama.

Case in point – inimene küsib grupilt, et kui paljud partnerid lihtsalt hoiavad endas seda ja püüavad üksi toime tulla, et partner ei võta võrdväärset vastutust pere ja laste eest. Suurem osa naisi on sellega maadelnud, ma kujutan ette. Põhjuseid on erinevaid, suhteid on erinevaid, inimesed on erinevad. Mind nii ärritas kommentaarium, kellest pooled olid nõus, et nad on samas situatsioonis ja teine pool, kes arvabki, et naine peab lihtsalt leppima sellega. Osadel oli a la tema ei oota, et mees peenraid rohiks ja tema ei lähe ehitama. Fain. See polegi probleem. Laste eest hoolitsemine on. Igapäevased pereprobleemid on. See on mentaalselt nii faking kurnav ja kui teine inimene ei osale protsessis ja eeldab, et tema igapäeva rutiin ei peaks muutuma, siis arusaadavalt tekivad probleemid.

Meie naised käivad tööl ja organiseerivad pereelu, organiseerivad kodumajandust, tegelevad lastega. Mis toimub IGA PÄEV naise peas? Nad mõtlevad välja päevakava, panevad ajad igasugu spetsialistidele – arstid, juuksurid, lähevad lastega arstile (oma tööajast enamasti) ja juuksurisse, teevad kindlaks, et kõik hooajariided oleks lastel olemas, ostavad lastele kõik vajaliku. Mõtlevad välja, mida süüa teha. Käivad poes või saadavad mehe poodi. Teevad süüa. Pesevad pesu. Panevad kuivama. Triigivad. Panevad kappidesse. Hoiavad elamist korras – pühivad põrandat, pesevad. Pesevad nõusid. Hoolitsevad laste hügieeni eest, leiavad neile tegevusi. Ei ole nõus, et naine peabki kandma üksi kogu selle vaimse ja füüsilise taaga, mis kaasneb laste saamise ja kasvatamisega. Öised üleval olemised ja varajased ärkamised. Lastega mängimise ja tegelemise. Initsiatiivi näitamine laste ja pere suhtes.

Ma tahaks näha kui üks hommik see ema ärkaks üles siis kui ta tahab, sügaks kubet ja suunduks pooleks tunniks peldikusse. Saabuks sealt peale pikka ja põhjaliku dušitamist ja hambapesu ning imestaks, et miks lapsed näljast karjuvad ja laud kaetud pole. Üleüldse peaks lapsed ju lasteaias olema aga nad pole riideski ju?

Lihtsalt lähen närvi kui naised normaliseerivad sellist peremudelit. Samal ajal kurdavad sõbrannadele, et raske on aga mida sa teed – mehed! Ja siis nad kõik naeravad mõrult ja noogutavad üksteisele teadja näoga. Mis mõttes? Miks? Miks me oleme nõus nii kannatama? Lihtsalt selle pärast, et ei taheta üksi olla? Et oleks kellegi keha veel kõrval? Raha? Miks me muutume selliste meeste emadeks, kes nende eest kõik ära teevad? Ja siis ühiskond nõuab, et naine peab võimlema, et mees ära ei läheks ja Epp Kärsini sugused kasseerivad sisse summasid, et sulle öelda, et sinu kohustus on mees tühjaks imeda, et tal kiusatust ei tekiks kõrvalhüpet teha ja kõik need välja müüdud “Mida mehed tahavad” loengud. Kui palju selliseid loenguid meestele on, et mida naised tahavad? Ma pole nagu üldse kuulnud.

Aeg on ennast pjedestaalile seada, naine, ja lõpetada sita suhte normaliseerimine ja laiskade meeste käitumisele vabanduste otsimine. Selle pärast, et vanemad generatsioonid seda teevad, ei pea sina seda tegema. Tee mis sind õnnelikuks teeb ja vahel on see elu üksi palju lihtsam või võta oma samas seisus sõbranna, kellega koos resideeruda kuni uuesti jalgel. Elu ei pea olema kannatamine. Samuti – alati on abiks kui on olemas “Fuck you” fond.

Ränt läbi

Disclaimer – mitte kõik mehed, mitte kõik naised ja mitte kõik suhted.

IKEA, why don’t you want my money?!

IKEA tegi hoiatuse, et hakkab Eestisse tulema. Omg.. so excited. Tegin evendi kalendrisse, et ma ei unustaks. Bookmarkisin ennast Läti IKEA lehel vigaseks – Hemnes riiulit vaja, reeling kööki, ägedad pildid äkki seinale, sorteerimiskarbikesed, keerlev maitseainete alus ….jeejeejee. Kõike korraga ei telliks, sest kellel ikka seda raha korraga välja käia, aga korra kuus mingi posu vidinaid ikka. Kõige tähtsam Hemnes riiul –  110 euri – selle telliks kohe ära.

Tiksun rõõmsalt hommikul – 10, 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1, …0…WHEEEEE….ot -1, -2, -3….

Screenshot 2019-08-29 10.00.13

Oh, well, ma IT-inimene ja saan aru, et launchimine ei pruugi minna alati nii nagu planeeritud. Liisuga spekuleerisime niikuinii, et tõenäoliselt leht crashib ja leht crashiski. Suure vaeva, refreshimiste ja error message’ite saatel logisin sisse – juba olin reganud ennast  Ikea Familyks enne – ja surasin rõõmsalt Hemnest korvi, jõudsin kojuveo valida, otsides samal ajal silmaga pakiautomaadivariante, ja oma indeksi sisse trükkida kui avastasin “meeldiva” üllatuse –  nimelt on transport Lõuna-Eestisse 69 euri lisaks ja arve kokku 179 eurot. Ma olin sügavas hämmingus ja arvasin, et esialgu on mingi viga plaanis. Trükkisin teise Tartu postiindeksi sisse – 69 eurot.  Hmm.. misasja. Proovisin veel suvalisi (Tallinna üks indeks ütles, et kojuvedu ei ole ja saarlased vaesekesed peavad vapsee 80 euri maksma). Äh.. what?! Ma ei taha küll maksta kohale toomise eest 62% toote hinnast.

WHAT?!

Ma olin nii solvunud. Siiralt lihtsalt solvunud. Mul olid suured plaanid IKEAga, mis loogika alusel ma peaks mingi 50 euriste vidinate tellimuse pärast sõitma Tallinnasse või tellima selle 69 eurise kullerteenusega koju. Mitte mingit postipaki alternatiivi.  Kuidas nad reklaamivad imepärast võimalust soetada 2000 toodet alla 10 euri. Mida ma teen selle infoga nüüd? Ma ei hakka ostma endale uut voodit, et tellida lisaks paar kausikest ja padjakest, et õigustada seda hinda? Teen sama, mis enne? Hakkan raha koguma ja teen masstellimuse. No krt, mu käsi ei tõuse ka siis 69 euri maksma. Pean siis võtma kätte ja leidma kuskilt sõbra, kellel buss ja terve päeva veetma teel, et tuua ära oma pakk Tallinnast. Aga see ei ole ju variant kui ma tahaks teha igakuiselt 25, 50 või 100 euri eest tellimusi? Kas see polnudki mitte e-poe mõte teha toodang kogu eesti rahvale kättesaadavaks?

Ma ei saa aru, kas mul jääb midagi kahe silma vahele? Kuidas nad kujutavad ette, et see peaks tööle hakkama? Tahaks teada, mis see plaan oli neil kui nad seda kullerteenust välja mõtlesid? Aga eks ma selle Hemnese tellin ära mingi hetk ja sõprade abiga ta transporditud ka vast saan koju, kuid muud asjad, mis niikuinii polnud väga olulised, lihtsalt jäävad tellimata seni kuni tarnes midagi väga oluliselt ei muutu.

 

KUUSKÜMMENÜHEKSA EURI?!

 

Major business mistake

Laula mulle laulu

Minusugune ei suuda seostuda tänapäeva muusika ja eriti sõnadega. Need sõnumid neil on enamasti (vähemalt mulle tundub) noorematele, kes ei tea veel, mis või kes nad on. Kes igatsevat suhte järgi, on supervärskes suhtes või lahku läinud. Keegi ei laula kaunist ballaadikest püsisuhtele

“It’s been 20 years and still you turn me on.
After all these years, after all these years…”

Ok, Shania Twain laulis kunagi oodi suhtele.

Mina, kes ma olen kodune ja suhtes, siis mingi tüübi järgi õhkamine või party OOOOONNNN- käisin-väljas-oksendasin-nunnu-et-sa-mu-juukseid-hoidsid – laulud ka ei kõneta. Ma näen auku muusikaturul minusugustele. Ma tahaks lugusid elulistemate sõnadega. Ma võin vabalt anda ideesid. Täiesti tasuta. Näiteks metali-fännidele,

“korjaülesoma SOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOOKKKKKIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIID!!!!!!”

Räpi- ja hiphopisõpradele – nakaa… need stiilid, mu meelest, peaks tegelikult üldse olema keelatud vanematele kui 30. Eesti oma mingi 20. Sest noh.. jeesus. ma teen selle raadio lahti ja piinlik hakkab. Nii ägedaid mehi kui räpparid pole ikka üldse olemas. Miski laps laulis, kuidas piff tahab, et välja jooki teeks aga kätte ei anna, teine, et kuidas ikka mingi piff talle jälle helistab, aga ta on mängumees ja ühte naist ei taha, no ja muidugi Lauri Pihlap ja tema ’93, kus luges lihtsalt kõik üles, mis tal selle aastaga assotsieerus, tore teada, et ta oli ka seebiooperi sõber. Sedasorti räppi oskan ma ka

“Mul tänapäeval palju rõõmu pakub osta
puhastusvahendeid, kuni raha saab otsa
koristada üldse ei meeldi, kuid kui vahend on uus,
siis sellega ma natsa küürin peldikupoti nurka.
Cillit, Cif või hoopis Ajax
Kas see potis sitatriibu ära ajab?
Torusiil on alati seal kus peab
Brefi wc-värskendaja varu kõrval, näed?
Kui on vaja rohkem laamendada potis,
siis tuleb kindel olla, et mees Domestose ostis
Kui Domestos ei kära, siis Tiret ikka
Kui see ka mitte, siis poti viskan metsa

Refrään,

kuula, kuula, kuula kuidas voolab…”

Ok, kohustused kutsuvad. Tehke laule mulle, muidu ma pean ise tegema ja see ei meeldiks kellelegi.

Moens

 

Beebiränt XXXL

Oeh.. kes võis arvata, et lapse saamisega avastad sa veel inimesi, keda sa ei seedi. Olles kastikeses “esmakordne ema”, tähendab, et sa saad üpris palju agressiivseid “soovitusi”, kuidas peaks oma last kasvatama. Kuidas ei tohiks. Arstide silmis oled sa ülemõtlev ja  paanitsev kähmik.

Ausalt öeldes pani mu värskele emaduse nautimisele korraliku põntsu kõik lähiringi “heasoovlikud” inimesed õpetustega, kuidas ma miskit tegema peaks. Minu valitud suunad ei vastanud nende soovitustele ja sellele, kuidas ise oldi lapsi kasvatatud. Olles hormonaalne, niigi iseendas kahtlev, siis sellised inimesed lihtsalt rikkusid mu tuju väga ära.

“Sa hellitad oma lapse ära” (ta on kuus nädalat vana…) “Miks ta sul nii suur on, sa peaks talle harvem süüa andma” (rinnapiimalaps sööb siis kui tahab) “Miks sa talle lutti ei anna” (Miks ma peaks? Tal pole vaja ju, ta ei nuta ja talle ei meeldi), “Sa oleks pidanud varem andma lutti, küll siis oleks tahtnud” (Ma selle peale olin juba nii ära frustreerunud, et küsisin, millal see õige aeg oleks olnud, et blokeerida vädžiin juba sünnitusel lutiga?!). “Ta sul ikka lutti ei võta?” (ISSANDJUMAL, jäta see lutt). Sellised heatahtlikud soovitused rikkusid mul kaks esimest kuud lapsega, kes on fucking peach ja tüli ei tee. Ma krt olin nii helge ja õnnis, RAISK. Millal ma elus olen helge ja õnnis olnud?!  Kui ma peaks järgmise lapse saama, siis kolin sellega esimesteks kuudeks metsa.

Kui nüüd aus olla, siis see praazdnik pole veel 100% läbi, sest iga kord kui last nähakse, siis eeldatakse, et see kõnnib tervitama vastu sigaret suus, ühe käega žongleerib kolme apelsini, teises magna cum laude paber, “How do you do, mademoiselle?” Beebs on 4,5 kuud. Sai just kartulistaatusest välja, las laps areneb, eks?

Üleüldse, mis kuradi pärast inimesed arvavad, et neil on õigus kommenteerida, kuidas ma OMA lapsi ja loomi kasvatan? Reaalselt on teised inimesed mu suurim miinus lapse ja loomade omamisel. Stabiilselt on neil häda ja vajadus kommenteerida.  Ja ma ei saa eemaldada neid inimesi oma elust, cause relatives’n shit. Ma saan minimeerida suhtlemist. Mul on ainult üks elu ning ma väga väärtustan oma vaimset tervist ja ma ei pea sellist jampsi taluma. Võivad hakata mingid draamad nii tulema.

Nii.. probleem number kaks. Meditsiinitöötajad. Minusse hakati suhtuma nagu idiooti juba raseduse ajal. Mingid teadustööd näitavad, et naiste probleeme ei võeta tõsiselt meditsiinipersonali poolt, mind nagu hämmastab, et naised ise ei võta teiste naiste probleeme tõsiselt. Kasvõi siis kui mul oli düsmenorröa (mis ei ole suguhaigus, kuigi nimi kõlab nõnda, vaid valulikud päevad), siis ainus meditsiin, mida pakuti, oli ibukas -töötavaks doosiks timmisin 2x400mg iga 4h tagant ja nii mitu päeva. Hea, et mul maks on alles veel. Üks arst kirjutas ka antidepressante, sest raudselt mul on lihtsalt madal valulävi ja ma teesklen. Naine olemine ongi valus. Lihtsalt nii ongi. Raseduse ajal oli ka mul üks error – mul ainult üks error oligi, muidu oli imeline rasedus ja nautisin pea igat minutit . Aga raseduse ajal ongi valulikud aspektid tavaline ja sinna ei saa midagi parata. See läheb ära kui sünnitad. Viimastel rasedusnädalatel tuttav apteeker soovitas magneesiumi võtta ja määädžik, see error kadus!

Kus ma olingi…. vaja oli nässutada oma last ja siis hoog raugeb.. aa.. ok.. jälle mind diskrimineeritakse, seekord meditsiinitöötajate poolt. Perekool – tuleb välja, et Tartus pole võimalik leida sünnituseks hingamistehnika loenguid/praktikat, mis poleks joogaga seotud kuidagi. Ma pole mingi ürgema-kuninganna, kes sinist õhku nina kaudu sisse hingab ja suu kaudu jälle välja laseb ja siis oma põrnaga otsekontakti saavutab.. nein. Eeterlikud õlid, kristallid ja muu selline võiks jääda osaks abistavaks jõuks neile, kes usuvad, mitte olla primaarne meetod.  Teine seik Perekooliga oli üks loeng, kus lihtsalt sulle tehtigi selgeks, et rasedus teebki sind lolliks ja sa oledki loll ja vaata, mis sinust üldse peale sünnitust järgi jääb. Hääletoon oli ka nagu me oleks mudilased, kellele loetakse muinasjuttu – “ja sa OLEDKI peast kakti JA SEE ON JUMALA OKEI, et sul peas midagi enam kinni ei püsi”. OK, lady, shhhh…

Lõpuks jõuame ka asjadeni, mis selle klaasi lõplikult ümber kallutas. Lapsega manuaali kaasa ei anta, eks. Ja kui lapsel tekib mingi probleem, siis sa tahad teada, mis see on, kas sa saad ise midagi teha, et seda asja ei oleks enam. Väga palju beebimeditsiini koosneb ravimist nimega “küll ta sellest välja kasvab”. See kõik on fain ja dändi aga kui selle perioodi jooksul tundub lapsel jube paha olla, siis sa nagu natuke ikka tahaks aidata seda last ja jube raske on kõrvalt vaadata ja mitte midagi teha. Teine asi on, et sa ei tea KUI tõsine mingi asi on. Näiteks ohatis. Meile tüütu nädal kärnas huulega, aga nii väiksele võib eluohtlik olla. Mulle tundus, et lapsel võis olla midagi kahtlast huulel ja tegemist oli reedese päevaga, tahtsin lihtsalt teada, et juhul KUI see peaks osutuma ohatiseks, mis oleks järgmised sammud, mida ma peaks jälgima lapse heaolu mõttes, et laps ei veaks seda üle kogu näo laiali etc. Et kui nädalavahetusel midagi juhtub, siis ma tean, mia teha. Helistasin, telefonis küsiti, kas ma olen esmakordne ema ja väänati kohe ära, et “beebidel tekib vill imemisest” tänkju veri muhh, aga ma selle peene konditsiooniga olen tuttav ja välistanud. Siis püüdis mind veenda, et see on rändom beebivärk. Ma ka loodan, et oleks… AGA.. looda parimat, valmistu hulleimaks. Ta ei lasknud mul rääkida, ega seletada, pakkus aega järgmiseks nädalaks. Mul juba oli 4,5 kuu kontroll seal, nii et loobusin sellest. Ma andsin alla, sest ta oli oma peas juba endale situatsiooni paika pannud – närvitsev uus ema tahab arstile – kuigi kõik, mis ma oleks tahtnud oli nõuanne.

Kohe kiirelt sain sarnase hinnangu dermatoloogilt. Laps on hirmus kärnas ning vaeseke kratsib ennast ööläbi. Ma läksin elimineerimisdieedile, kreemitan last mitu korda päevas erinevate kreemidega, aga midagi paremaks ei lähe. Lapsel olid enne nahk väga kuiv ja koledad gaasid ka öösiti. Perekas ütles, et kuiv nahk on puhtalt talve teema. Samas kui ma iseseisvalt otsustasin sellele dieedile minna, siis nahk paranes ja gaasiprobleem ka läks paremaks. Mis aga ei läinud kuidagi paremaks olid ekseemid peas KUI need on ekseemid. Perearst oli sama tark kui mina – beebikõõm, ekseem, kassihaigus käisid kõik jutust läbi…krt seda teab. Igatahes laps kratsib ennast katki ja ma ei taha 24h kindaid tal käes hoida. Pensioniealine dermatoloog vaatas ühte lapse kätt ja kiikas korra peas olevate laikude poole –

“No siin pole midagi kui SELGE atoopiline nahk, kellel peres ekseemid on?”

“mul on aga..”

“Ah, EMMEL ja astma?”

“Ei ole”

“Isal? Vanematel? Õdedel-vendadel? Ei? No siis on emme maiustanud kindlasti šokolaadiga!”

“tegelikult ma pole väga mag…”‘

“Kindlasti on maiustanud magusaga. Tsitruselisi ka ei tohi süüa”

“ma pole söönud neid detsembri..”

“Kindlasti emme jõulude ajal patustas. Tuleb liha ja juurvilja dieedile minna. Siin on Sibicort. Määri seda kolm korda päevas ja kindlasti tuleb nahka kreemitada tihti ja vanniõli!”

Kui ta veel üritas mulle kaela määrida mõnda last kahjustavat sööki ja kahelda minu siiruses, jõudsin ma ainult pobiseda, et miks ma peaks oma lapsele halba tahtma kui mind juba lükati arvega uksest välja.

Ma olin nii frustreerunud, et lasin peatäie nuttu, see clearis cache’i ära. Helistasin hiljem tagasi, et allergoloogile aeg panna. Wish me luck. Äkki kolm on kohtu seadus ja ma reaalselt saan kellegagi dialoogi pidada.

Ma saan aru, et päevast päeva on samad probleemid neil lahendada ja värsked emad on üks muretsev kamp, kuna meile antakse abitu erivajadustega pamp ja minimaalselt teadmisi tema elushoidmiseks. Kui sa tahad, siis saad paar loengut võtta. Katsu sa kuskil tööd saada sellise taustaga. Hakkan kokaks. Ma lugesin Nigella raamatud läbi.

Mulle tundub, et me kasvatame lapsi puhtalt folkloori põhjal. Mida räägib ema, õde, sõbranna… pole ime, et kiputakse ise internetist materjale otsima, mille käigus võib olla jõutakse mingite kuulsuste poolt promotud “teadustöödeni”, kui sa tunned, et arstid sind ei kuula ja tulistavad puusalt sümptomite üleüldises suunas.

Tänud kuulamast!

2019-02-22 16.55.38
Robert

 

 

 

 

 

 

 

 

Ma ei hooli teest

Tee tegemine on üks tüütu protsess. Sa tahaks võib olla kerget pärastlõunast snäkki – miks mitte võikud ja tee. Paned vee keema, viskad võikud kokku (minu võikud on sai viilu juustu ja vorstiga, mitte mingit võid) JAAAAAAAAA juba on plaanis viga. Võikud valmis aga tee pole. Ok, vesi keeb ära, valad vee tassis asuva teekotikesele. Ootad … x min. Tee on tuline. Ei saa ikka võikudega nautida. Tuleb veel passida x minutit enne kui see joomiskõlblik on. Mina aga olen kuivad saiad näljast juba alla kugistanud ning iga ampsu järel keelt kõrvetanud lootes, et tee tassis on automaagiliselt joomiskõlblikuks jahtunud.

Täna otsustasin lisada teele piima… lets see what those brits are on about. Maitse kohalt mingit muutust ma väga ei tunneta, aga värv on küll väga mitteapetiitne sogane piss. Sai vähemalt võikud alla loputatud.

Selleks siis tänased Birgiti sügavfilosoofilised mõtteminutid lõpetame.

Cheerio, govna!

Kingituste eluiga

Mida teha kingitusega, mida avades sa juba saad aru, et sul pole sellega midagi teha? Naeratad rõõmsalt, tänad ja paned kõrvale. Põhimõtteliselt võiks selle lahti pakkides otse prügikasti visata, aga ei. Ei ole viisakas ju! Me paneme selle kuhugi silma alt ära, jõllitame seda frustreerunult nädalaid, kuid, aastaid isegi, seni kuni kinkimise emotsionaalne väärtus sinu jaoks kaob. Siis saab puhta südamega selle prügisse panna.

Üleüldse on kingituste tegemine komplitseeritud protsess. Kõik ootavad läbimõeldud efektselt teostatud üllatuskingitust. Enamasti on see siiski -“a mis sul vaja on?” või raha. A mis mul vaja on, ma saan ise osta ju või on ese nii kallis, et kingituseks seda sulle keegi niikuinii ei osta. Osadel inimestel on raha kinkimise vastu mingi kapitaalne tõrge aga minule oleks parem see 20 euri sula kui 20 euri eest suvalist kingituskraami – mingi keraamiline kujuke, veinipudel, šokolaadikarp või misiganes supermarket pakub. Piisavalt palju kahekümneseid ja ma olen poolel teel oma uue telefoni poole!

Kui sünnipäevale minek, siis palavikuliselt püütakse midagi välja mõelda ja enamasti rebitakse lähimast poest enne sünnipäeva mingi asi, lüüakse rosett teibiga peale ja tuduluuuu… “happy birthday”!

Ma vist tean oma tutvusringkonnas ühte inimest – hei, Piia – kes oskab läbimõeldud kingitusi teha. Kellelgi ei ole oskusi, aega ja energiat mõelda, millega see kingituse saaja sulle seostub. Kingituse teostamisest rääkimata. Ma sain mingi hetk väga palju suitsetamisega seotud kraami reisidelt – vilkuva Eiffeli torniga tulemasina, Alpidega tuhatoos. Nüüd kui ma ei suitseta tuuakse šokolaadikarpe – ma ei ole šokolaadifänn. Nendega sama jama, et kui oled veel üritusel selle karbi lahti teinud ja 4-5 kommi 30st söödud. Sama teema kange pruuni alkoholiga meestel, mida keegi ei joo – viskid, brändid, konjakid. Mingi nõukaaja jäänuk, et peaks kinkima fäänsima pudeli. 

Miks kõik see vingumine? Mul nimelt oli just sünnipäev ja ma sain need 80ndate käterätid, mis vanaemadel ikka alles on ja mis ei kuivata nõusid ega ole kenad vaadata. Pluss ma ei taha, et mu niigi väikest elamist ummistaks mingi kraam, mida ma mitte kunagi ei kasuta ja ei paku mulle rõõmu – KonMari, bitches. 

Abiratastega tiitel – “Aasta Ema”

Ma väga tihti päevakajalistel teemadel ei erutu, aga kui täna mulle lingit lõiku Aasta Ema valimisel osalemise kriteeriumitest, siis läks hari punaseks küll.

Aasta Ema tiitlile võib kandideerida Eesti Vabariigi kodanik, kes koos abikaasaga
on üles kasvatanud vähemalt kaks tublit last. Aasta Emaks valitakse abielu ja pere-
konda väärtustavat, tööelus pädevat ning tunnustatud aga ka ühiskonna elu edenda-
misest osavõttev naine.

 

No ma pole midagi nii rumalat tükk aega lugenud ja mu igapäevaste lektüüride alla kuulub palju sopakirjandust.  Kas ma saan sellest tiitlist õigesti aru – see naine peab olema igapäevaselt laste kasvatamise juures aidatud-toetatud ja samal ajal on tal jätkunud aega käia tööl ja edendada ühiskonda? Ossatupsu, kõige selle kõrvalt jõuad sa veel ühiskonda edendada? Näe, võta oma kuldtäheke.

 

Ma siis hakkan lammutama neid kriteeriume. “Kes koos abikaasaga” – miks see siis ei võiks olla Aasta Ametlik Abielupaar? Mees on ka ju oma osa andnud?  Või siis “abielu ja perekonda väärtustav”.  Mida see üldse tähendab?  Ma saan aru, et 20 aastat vabasuhtes olnud inimesed ei väärtusta perekonda täpselt samal määral kui need, kes mitu korda abielus on olnud. Kuldsõrmus teeb sinust parema ühiskonna liikme. Ma ei saa aru sellest loogikast. Need, kes lubavad kolm korda erinevaid inimesi elu lõpuni armastada vs need kes ilma paberil lubadusi andmata lihtsalt teevad seda. Ma siin valin ise omale eeskujud, eks? Jällegi kõik inimesed ei abiellu mitu korda, tean. Pooled neist abiellunutest lahutavad küll. Kuna kõik ei abiellu, kuid pooled abieludest lahutatakse, siis ma saan aru, et suurem osa eestlasi ei hinda pereväärtusi. Faktid per Siiri O. Üleüldse, mis see müstiline “pereväärtus” on, mida nad niiväga taga ajavad? Kallid abielus sõbranjed palun valgustage mind, sest mul on tunne, et see on midagi sellist, mis sõrmuse ja abieluvannetega kaasa antakse.

 

Mul hakkab ausalt öeldes kõrini saama sellest vanatädide ja -onude ühiskonnast. Helmid ja Heinod, kes istuvad kinni oma eelmise sajandi alguse moraalinormides, kus mindi mehele eluks ajaks 20ndate alguses (või enne isegi. mu vanaema oli kahekümnekolmeselt juba vanatüdruk). Oldi koos elu lõpuni, isegi siis kui üldse ikka ei meeldinud üksteisele. Selliste inimeste jaoks on abielu nagu mingi püha lehm, millest välja astumine oli inimese jaoks maailmalõpp või vähemalt korralik põnts.  Hüljatud naine (kui mees maha jättis) või räpane hoor (kui naise initsiatiivil midagi toimus). Mingites ringkondades pole see mõttemall ikka veel kadunud.  Milleks on vaja jätkata sarnaste mallide surumist peale kui maailm ja inimesed selles on oluliselt muutunud.

 

Kuidas inimesed saavad naiivselt uskuda, et sa noorest peast teed kohe õigeid sinu elu muutvaid valikuid? Kohe esimese noormehega abielludes avastatakse tihti mõned aastad hiljem, et mõlemad on kujunenud hoopis teistsuguseks kui oldi alguses. Loomulikult on ju okei astuda suhtest välja ja leida partner, kellega on ühised soovid ja teed. Mingis vanuses inimesed nii kiires tempos ei muutu enam ja lootus leida partner pikemaks perioodiks on tõenäolisem. Enamusi selliseid suhteid ei tähistada abieluga, aga see ei tee neid vähem tähtsaks inimese elus. See ei tähenda, et ei hoolita perest vähem kui lahutatakse eelmisest suhtest ja luuakse uue inimesega näiteks kärgpere. Ma ei usu, et keegi, kellel on lapsed, võtaks lahutamist kergekäeliselt, kuid lõppeks võib olla see ainus võitev variant tervele perele. Siin kohal viitaks lennuki ohutusteavitusel öeldavale lausele “kõige pealt aseta hapnikumask endale ja siis alles lapsele pähe”.  Mis kasu sellest naisest on, kes upub suhtes, kuid lapse “päästmise” nimel ta hoopis endaga alla veab?

 

Aeg on Siirid, Helmid ja Heinod pensionile saata ja kujundada uued moraalinormid.  OK, eks?

 

PS Kui ma oleks see ehtekunstnik, kelle prossi nad jagavad, siis ma korjaks selle tagasi.
PSS Kui ma oleks Kersti K, siis ma ei osaleks ka selles protsessis, sest mulle kui naisele ja täisväärtuslikule ühiskonnaliikmele on sellised kriteeriumid solvavad. Ja sellist Eestit ma ei taha.

Looperid

Ma pole ammu korralikult uut muusikat kuulanud ja siis üks päev sõidad töölt varem koju ja Koit Raudsepa jutuvada asemel käib seal reaalselt muusika ning saate “Draiv” kaks viimast lugu, millest mõlemad läksid looperiks*.  Ei saa olla kaks looperit korraga! Nad on suhteliselt erinevad ka, et neid järjest kuulata. Sest kumbki lugu tekitab erineva emotsioonilaine ja siis tahaks seda sõita võimalikult stabiilselt ja kaua kui vähegi võimalik.

 

Tuleb vist esimeseks tänu ilusale ilmale tantsukas “Feel It Still”.

*Lugu, mille paned kohe uuesti käima kui läbi saab. Looperit kuulad sa seni kuni see vastu hakkab käima või uus peale tuleb.