Abiratastega tiitel – “Aasta Ema”

Ma väga tihti päevakajalistel teemadel ei erutu, aga kui täna mulle lingit lõiku Aasta Ema valimisel osalemise kriteeriumitest, siis läks hari punaseks küll.

Aasta Ema tiitlile võib kandideerida Eesti Vabariigi kodanik, kes koos abikaasaga
on üles kasvatanud vähemalt kaks tublit last. Aasta Emaks valitakse abielu ja pere-
konda väärtustavat, tööelus pädevat ning tunnustatud aga ka ühiskonna elu edenda-
misest osavõttev naine.

 

No ma pole midagi nii rumalat tükk aega lugenud ja mu igapäevaste lektüüride alla kuulub palju sopakirjandust.  Kas ma saan sellest tiitlist õigesti aru – see naine peab olema igapäevaselt laste kasvatamise juures aidatud-toetatud ja samal ajal on tal jätkunud aega käia tööl ja edendada ühiskonda? Ossatupsu, kõige selle kõrvalt jõuad sa veel ühiskonda edendada? Näe, võta oma kuldtäheke.

 

Ma siis hakkan lammutama neid kriteeriume. “Kes koos abikaasaga” – miks see siis ei võiks olla Aasta Ametlik Abielupaar? Mees on ka ju oma osa andnud?  Või siis “abielu ja perekonda väärtustav”.  Mida see üldse tähendab?  Ma saan aru, et 20 aastat vabasuhtes olnud inimesed ei väärtusta perekonda täpselt samal määral kui need, kes mitu korda abielus on olnud. Kuldsõrmus teeb sinust parema ühiskonna liikme. Ma ei saa aru sellest loogikast. Need, kes lubavad kolm korda erinevaid inimesi elu lõpuni armastada vs need kes ilma paberil lubadusi andmata lihtsalt teevad seda. Ma siin valin ise omale eeskujud, eks? Jällegi kõik inimesed ei abiellu mitu korda, tean. Pooled neist abiellunutest lahutavad küll. Kuna kõik ei abiellu, kuid pooled abieludest lahutatakse, siis ma saan aru, et suurem osa eestlasi ei hinda pereväärtusi. Faktid per Siiri O. Üleüldse, mis see müstiline “pereväärtus” on, mida nad niiväga taga ajavad? Kallid abielus sõbranjed palun valgustage mind, sest mul on tunne, et see on midagi sellist, mis sõrmuse ja abieluvannetega kaasa antakse.

 

Mul hakkab ausalt öeldes kõrini saama sellest vanatädide ja -onude ühiskonnast. Helmid ja Heinod, kes istuvad kinni oma eelmise sajandi alguse moraalinormides, kus mindi mehele eluks ajaks 20ndate alguses (või enne isegi. mu vanaema oli kahekümnekolmeselt juba vanatüdruk). Oldi koos elu lõpuni, isegi siis kui üldse ikka ei meeldinud üksteisele. Selliste inimeste jaoks on abielu nagu mingi püha lehm, millest välja astumine oli inimese jaoks maailmalõpp või vähemalt korralik põnts.  Hüljatud naine (kui mees maha jättis) või räpane hoor (kui naise initsiatiivil midagi toimus). Mingites ringkondades pole see mõttemall ikka veel kadunud.  Milleks on vaja jätkata sarnaste mallide surumist peale kui maailm ja inimesed selles on oluliselt muutunud.

 

Kuidas inimesed saavad naiivselt uskuda, et sa noorest peast teed kohe õigeid sinu elu muutvaid valikuid? Kohe esimese noormehega abielludes avastatakse tihti mõned aastad hiljem, et mõlemad on kujunenud hoopis teistsuguseks kui oldi alguses. Loomulikult on ju okei astuda suhtest välja ja leida partner, kellega on ühised soovid ja teed. Mingis vanuses inimesed nii kiires tempos ei muutu enam ja lootus leida partner pikemaks perioodiks on tõenäolisem. Enamusi selliseid suhteid ei tähistada abieluga, aga see ei tee neid vähem tähtsaks inimese elus. See ei tähenda, et ei hoolita perest vähem kui lahutatakse eelmisest suhtest ja luuakse uue inimesega näiteks kärgpere. Ma ei usu, et keegi, kellel on lapsed, võtaks lahutamist kergekäeliselt, kuid lõppeks võib olla see ainus võitev variant tervele perele. Siin kohal viitaks lennuki ohutusteavitusel öeldavale lausele “kõige pealt aseta hapnikumask endale ja siis alles lapsele pähe”.  Mis kasu sellest naisest on, kes upub suhtes, kuid lapse “päästmise” nimel ta hoopis endaga alla veab?

 

Aeg on Siirid, Helmid ja Heinod pensionile saata ja kujundada uued moraalinormid.  OK, eks?

 

PS Kui ma oleks see ehtekunstnik, kelle prossi nad jagavad, siis ma korjaks selle tagasi.
PSS Kui ma oleks Kersti K, siis ma ei osaleks ka selles protsessis, sest mulle kui naisele ja täisväärtuslikule ühiskonnaliikmele on sellised kriteeriumid solvavad. Ja sellist Eestit ma ei taha.

Looperid

Ma pole ammu korralikult uut muusikat kuulanud ja siis üks päev sõidad töölt varem koju ja Koit Raudsepa jutuvada asemel käib seal reaalselt muusika ning saate “Draiv” kaks viimast lugu, millest mõlemad läksid looperiks*.  Ei saa olla kaks looperit korraga! Nad on suhteliselt erinevad ka, et neid järjest kuulata. Sest kumbki lugu tekitab erineva emotsioonilaine ja siis tahaks seda sõita võimalikult stabiilselt ja kaua kui vähegi võimalik.

 

Tuleb vist esimeseks tänu ilusale ilmale tantsukas “Feel It Still”.

*Lugu, mille paned kohe uuesti käima kui läbi saab. Looperit kuulad sa seni kuni see vastu hakkab käima või uus peale tuleb.

hea pidu, kui sa oled 30+

Birgit ostis uue aurumopi ja on elevuses selle kasutamisest. Tuleb välja, et Birgit pole ainus.

[‎16.‎11.‎2016 14:52] Birgit:
mul on täna aurutamispidu kodus vist 😀
[‎16.‎11.‎2016 14:52] L.:
:D:Dmineeeeeeeeeeeeeee
oota mind ära!!!!
[‎16.‎11.‎2016 14:53] Birgit:
😀
[‎16.‎11.‎2016 14:53] L.:
essa kord?
[‎16.‎11.‎2016 14:53] Birgit:
jep
[‎16.‎11.‎2016 14:53] L.:
ostsid täna
[‎16.‎11.‎2016 14:53] Birgit:
mhm
[‎16.‎11.‎2016 14:53] L.:
mineeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee
vein
[‎16.‎11.‎2016 14:53] Birgit:
😀
tav
[‎16.‎11.‎2016 14:53] L.:
aa yisssssssss
miks ma nii excited olen?
😀
[‎16.‎11.‎2016 14:53] Birgit:
siis kõnnime klaasiga mööda elamist ringi ja aurutame asju
kasutame erinevaid otsikuid… mmmmm
[‎16.‎11.‎2016 14:53] L.:
jep!

No kamoon!

Ausõna, täna katkes mu viimane kannatus. Miks on minu pikkuse juures võimatu leida mingeid sukapükse, mis oleks pikkuselt parajad samal ajal hoiaks ülevalt ümber? Ah?!  Sai õige pikkuse ja kaalukategooria järgi ostetud aga ikka see tähendas seda, et terve kuradima päeva see lihtsalt sõitis alla, seni kuni hargivahe oli pea seelikuservast nähtav. Ma lubasin peale tööd poes käia ja siis avastasin peale 200 meetrit, et need sõidavad jälle alla ja keset paganama kaubanduskeskust mingit sukakiskumistantsu ma ka ei tahtnud korraldama hakata. Nii ma üritasin leida üles saialetti, shuffle’ides sinna poole põlved üksteise vastu surutult ainult selleks, et avastada, et saiad on poe teises servas, kuhu ma sama tšaiviga siirdusin kleidiserva pidevalt alla tõmmates, kasutades riiulivahesid, kus parajasti polnud ühtegi inimest näha, et pefi pealt veidikenegi üles tõmmata seda sukapüksi serva. Peale saialeti ma rohkem polnud nõus seal aega veetma ja läbi iseteeninduskassa sibasin kähku autosse. Õhtusöögiks läheb nüüd, misiganes külmkapis veel maksimaalselt kärbatanud pole.

Viimasel ajal olen hakanud sukapükstepakist pilti tegema, mis vähegi mugavad on.

Anna faking kannatust!

PS! mõtlesin, et püüan leida pilti siia postituse juurde “pantyhose running down”. DO NOT GOOGLE!

 

Oldies sometimes not goodies

Okei, ma panin just uue MacGyveri pausi, et seda postitust kirjutada. Ma läksin nii närvi lihtsalt. Nad on mu lapsepõlveklassiku täiesti ära rikkunud. Peaosas on mingi noor hipstervant, kellel on null mäkaivervaibi. Sari algab sellega, kuidas kombekas noorsand sätib ennast peole – ülikond, fäänsi auto. Mitte ükski tänapäeva noorsand ei käitu nii vanamoodsalt, nagu uus MacGyver, kes üritab seal bond olla. Tema pinges nägu, mis peaks leinama ta pruuti, ma loen ma pigem välja, et mommy and daddy won’t buy me a new iPhone. Ja kogu see tögavvestlusstiil on võlts ja pingutatud.  Kõige parema näitlejatöö tegi Vinnie Jones. Imdb 4,5 viitab ka sellele, et selle sarja eluiga jääb lühikeseks.

Kui juba rääkida vanade tegelaste taaselustamisest, siis jube vaikselt oli ilmunud ka välja Lethal Weaponi sari. Poole treileri vaatamise pealt alles hakkasin mõtlema, et oot, see on nagu see film Lethal Weapon… aaa.. AAAA… see ongi SEE Lethal Weapon! Ja nii ongi, klassikaline Surmarelv olemas. Hästi kirjutatud, filmitud ja näitlejad nagu valatud sinna. Kuigi ma Damon Wayansi Murtaugh’d veits kartsin, kuna see ei oska ju sirget nägu hoida, siis oskab küll kui vaja.

Filtrisse jäid pidama veel
Bull
Speechless
Better Things
Notorious

 

Nummimeeter põhja!

Kesse võtab endale korraga kassipoja ja kutsika? MINA! Kuna mu selle nädala loomapildikvoot instakas ja feissis on täis, siis ma kavatsen selle postituse uputada loomapiltidega üle.

Kiisu Bät-Rick & kõige kurvem kutsikas Simmo

2016-08-27 14.25.22.jpg2016-08-29 14.44.55.jpg2016-08-30 10.31.19IMG_5235IMG_5238.JPGIMG_5236.JPG

Kuidas koer ja kass läbi saavad?

 

Oeh, nüüd on kohe kergem.

hashtag selfie

selfie

Ma ei viitsinud sellele gifile filtreid  (#nofilter) toppima hakata, aga Saaremaal tüdrukutega hängides püüdsin läbi teha kõik standardselfienäod, mis sotsiaalmeediast vastu vahivad. Panin kiire gifi neist kokku.

Ärge saage valesti aru, mul ei ole selfiede vastu midagi. Mul on probleem teatud tüüpi selfiedega. Iga kord kui tuleb mingi selfie kõne alla, siis minus tõstab pead väike kurat, kes peab ka kohe seda parodeerima. Piia panustab ka, kui tal aega on. Reet annab pealkirju ja muid kasulikke soovitusi stiilis, “pane see “rate aastal 2002″ filter ka, kus kõik on sitaks udune”. Selfied sotsiaalmeediasse 90% ajast ei jõua ja lollitamised jäävad Skype’i või Instagrami chattidesse.

Tänase päeva ärritaja: Mõtlik nägu stiilis nagu sul oleks olemas sõpru, kes sind salaja pildistavad, kuna sa näed just sellel hetkel välja nii kuradima armas ja diip… said no friend ever. 

birgit_diip
mõned lood jäävad sinuga…
piia1
poolelijäänud mälestuste päevad

Ma ei tea, miks me Piiaga ühele poole vaatame. Ju siis seal on mõtlikum. Mulle meeldivad üldse sellised “tabatud hetkeemotsioon” selfied, sest need on nii selgelt poseeritud, ise pildistatud ja õnnestunud katsel 24. Ma lihtsalt vaimusilmas kujutan ette, et mis krimpsutamine seal käis. Selle minu pildi tegemiseks läks kolm katset ja kõvasti vandumist. Ma ei oska ühe käega selfiet teha ja pidin timeri panema.

Teine tänane ärritaja – Preili Nartsissist. Kui see inimene teeb midagi või on kellegagi,  siis on ainult tema nägu pildil. Mul ühe tuttava feissbukk koosnebki ainult sellistest. Pealkirjadega – tööle! trenni! sõpradega väljas! Feeling lucky! – selfie, selfie, selfie, selfie, selfie. Ja kogu aeg sama nägu. Kulmud natuke kõrgel, kergelt nägu profiilis, pildistatud suunaga ülevalt alla

selfieisu
Muska sünna

 

Õudsed on ka need tüdrukud, vabandust juba soliidsemas eas naisterahvad (minu vanuses), kes panevad üles maksblurriga pilte, millest kajab nii meeleheitlikult läbi, et nad arvad, et nende nägu vajab tuunimist photoshopiga või ei suuda aktsepteerida juba tekkinud kortse ja siis tõmbavad mingi tatikihi sinna peale. Pilt on enamasti ka kuskilt grupipildilt cropitud või siis selline kahekäe selfie.

blurr2
All natural, nofilter, maaaa olen nooor!

Ok, ma enam ei viitsi bitchida. Varsti jälle.

Sorry for the long post. Here is a potato for you.

2015-12-14 21.01.41
“mah bae caught me unguarded” face

 

Oh, the drama!

Mis juhtub tõsieluseriaalide telgitagustes?  Draama looja oli ise sarja “Bachelor” produtsent paar aastat. Tundub, et maailm, mis seal valitseb ongi nii kole kui see sari näitab.  Produtsendid valetavad, petavad ja manipuleerivad, et ainult kätte saada money shot, miski pole püha neile. Mida vaimselt ebastabiilsem osaleja, seda parem. Esimene mul vaadatud ja soovitan kõigile, kelle elusse veidi võltsdraamaga särtsu vaja lisada.

“UnREAL” – imdb ütleb 7.9