Üksik hääl hauast

G. |  9. sept 2009 at 22:20

Ma tahtsin aint küsida, et kas sa Birx oled ära surnud või on sul loominguline kriis, et blogi ei täiene? (loomingulise kriisi korral usun, et sihuke küsimus vihastab, aga esimesel juhul ei mõista, mis su vabandus on)

Ma ei ole ära surnud. Mul pole loomingulist kriisi. Mul pole lihtsalt aega. Tööl on kiire ja kodus viibin ma ainult siis kui ma magan või kui mul külalised käivad. Pole nagu aega blogi jaoks jäänud. Eelistan inimestega silmast silma suhelda. Muidu on kõik sama vana jama. Miski pole muutunud – töö->kodu->UG->kodu->töö->UG->kodu->kodu->kodu.

Lõpuks on mul tänu Daki kasuisale üleval kõik lambid. Mul on äge punane lamp köögis. Terve köök on roosakat valgust täis. Numps.

***

Palju kõmu tekitanud Daki postitus, milles mina väga süüdi olen.

Ma olen kuus aastat vallaline olnud (obviously on mul midagi viga Daki postitust lugedes :P). Minu käest on küsinud meeste ja laste kohta ainult inimesed, kes mind tõesti ammu pole näinud. Sõbrad on suures osas harjunud minu püsivallalise staatusega. Aegajalt üritatakse mind visata mingi meessoost isendiga, kes mulle SUUREPÄRASELT võiks sobida aga…  Daki on öelnud, et ma olen EI – inimene ehk siis kõikide uute inimeste suhtes äärmiselt skeptiline. See on üks põhjus, miks mina ei harrasta kolmekuulisi suhteid. Ma tahan inimest tundma õppida enne kui ma Orkutis oma suhtestaatust muutma hakkan. Inimene, kellega ma koos hakkan olema, peab enne mu sõber olema. Mul ei tule sellist suurt vasika vaimustust ja ülepeakaela armumist ette.  Üksikud vaimustushood on, mis lahtuvad väga kiiresti.  Ei ole ka sellist momenti, kus ma mõtlen, et üksi on õnnetu olla. On selline moment, kus ma mõtlen, et võiks keegi olla kõrval praegu. Mulle meeldib üksi olla. Ma muretsen kõige rohkem selle pärast, et ma ei oska suhtes sellest loobuda.

Aga teema juurde tulles. Minu arust tunnetab see inimene lugedes neid lugusid paaridest naisteajakirjades tunduvalt valusamalt, kellel endal suur igatsus suhtes olemise järele aga millegi pärast pole.  Mina satun selliseid ajakirju lugema juhul kui Daki on kirjutanud midagi või minu sõpradest on kirjutatud.  Kui keegi kirjutab aastaid kestnud äärmiselt toredast kooselust, siis ma ei tunne ennast pärast selle lugemist halvasti. Ei tunne, et keegi keeraks mul pistoda südames või koputaks mulle kuklasse – tütarlaps, teie bioloogiline kell, palun!

“Mina arvan siiski, et on küll ka meie kultuuris ja ühiskonnas sees see vaikiv nõue, et mingiks hetkeks peaksid sa abielluma ja lapsed saama.”

Minule  tundub, et ühiskond on täiesti aktsepteerinud kooselu ilma abiellumiseta.  Enamasti käib meil vastupidi, kõigepalt saadakse laps ja see on kui eduka suhte ametlik pitser ning edasi mõeldakse,  noh teeme need pulmad ka siis ära. Tehakse pulmad ja tihtipeale kutsutakse sinna  suhtes olevad sõbrad ilma kaaslaseta!

Ma võib olla olen tõesti nii tuim ja pime, et seda suhtepropagandat ei näe.  Aga väikeliis  on minu poolt ja kirjutas mulle nii,

“Ei, ei ja veelkord ei. Naisteajakirjad (!) on täis enamasti lugusid, kuidas oma suhet hoida ja värskendada ja mismoodi neid kompromisse leida, kinnitamaks lugejale, et ka teistes peredes ei ole nii roosiline ja lihtne kõik ja et kroonikas lihtsalt luuakse pilt õnnelikest inimestest, kes on edukad ja ilusad nii tööl kui kodus. Tšikiajakirjades (cosmo) on kord kvartalis jah lugu kuidas meest võrgutada ja rajalt maha tõmmata ja Kristiina Ojulandi seljas sõidetakse seepärast, et ta on edukas ja tohutu auahnusega naine, kel ei ole huvi väänikute vastu. Vallaline on ta muu meelest suht vähe aega olnud oma suhete vahel. Ene Ergma on … noh, päris seenior. Ja mida see ajakirjanik keskeas naise käest ikka muud küsib kui tol last-peret pole, et intriigi luua. Ja juhiks tähelepanu, et neid asju küsitakse 40 ja + naiste käest, mitte noorte naiste käest ja mina nt ei tunne küll muret, et mu vallaline sõbranna on endiselt vallaline või ei hakka talle paaniliselt meest orgunnima. Ma mäletan ühte pikemat artiklit, kus ühel lehel olid paarissuhte eelised ja järgmisel lehel  vallaliste eelised ning suhte puudused. Ilusti objektiivselt kaks poolt. Aga sellist, kus räägiks keegi kui nõme on olla vallaline – ei tule ühtegi ette. ja ma olen staažikas lugeja  ma käiks üldse sellisel juhul välja mõtte, et vbla meie ühiskond doesn´t really give a shit oled sa vallaline või ei oma 20ndates ja 30ndates, kes küsib ,et issand miks sul ometi meest ei ole või vaatab vallalist haleda pilguga, on ise äärmiselt loll ja tugeva tädistumispotensiaaliga.

Aga muus osas ma märgiks ära, et ma kasvasin ka üles tuhinas, et äkki keegi ometi teeb pulmad ja kutsub mind lilleneiuks. Olin samamoodi ääärmiselt solvunud selle tšiki peale, kes mu ema lilli hoida sai endal lilled peas ja ilus kleit ka seljas. Mina arvan, et see tuleb sellest, et pilti nähes suudab väike laps esmalt samastuda pigem omasugusega.”