Miks ei mõtle mina äärelinna elule mehe, lapse, eramaja ja koeraga? Sest igakord kui ma hakkan mõtlema, et see ei tundugi nii hirmus palub ema mul maja/last/koera valvata ja ma saan pisukese maitse sellest suhu ja enam jälle ei taha. Vot.
Seekord vedas. Valvan ainult koera. Eelmine kord pidin ma oma venna (kui ma valvasin maja, last, koera ja kutsikaid) majast välja viskama, sest temast ei olnud mitte mingit kasu. Lebotas diivanil, ei lasknud vaadata mul telekast mida mina tahan (lapsepõlv tuleb meelde), majas midagi kasuliku ei teinud ja käsutas oma naist ja mind.
Seekord üksi ja tunne rõõmus. Homme niidan muru ja teen sauna.
