Kohustuslik sissekanne

Asjad hakkavad liikuma positiivsuse poole. Ma ei taha veel millestki rääkida, sest äkki sõnun ära.

Kuna mu arvuti on katki (ei mina tia, mis tal täpselt viga oo) pole ma saanud teha oma kohustuslikku kahte sissekannet nädalas teha, nagu ma patsyle lubasin suure suuga. ega mul tegelikult väga midagi kirjutada ei olegi. Ma võin siia trükkida päris mitu korda oma iga päeva peamist mõtet- MUL ON NII IGAV!!! Särtsu päevadesse oleks vaja. See nädal ma paar särtsu sain aga neist ma veel ei räägi.

Aga siis natuke särtsust mida ma ei kavatse enam korrata.
Eelmine nädalavahetus otsustasin siis alkot tarbida ja mu kaine mõistus läks juba paljalt selle mõtte peale vara kotile. See tähendas siis seda, et kui Tannu korkis Smirnoffi pudelilt korgi meenus mulle, et mu päeva söök oli olnud 4 küpsist aga kuna ma ei tundnud tühja kõhtu siis ma leppisin lihtsalt teadmisega. Koksid sees kappasime Olympicusse, kust Tannu tunni pärast tuld tõmbas aga mina lõbusalt oma nelja söödud küpsist ohtra alkoholiga leotasin. Kui Maile mu lõpuks Olympsist ilusti välja suunas, jättes mulle lohutusauhinnaks purgi Rocki, kappasin ma edasi Vinku juurde. Rocki purki lõbusalt tühjendades kakerdasin, sest kõndimiseks seda enam nimetada ei saanud, Sõbrakeskuse juurde ja Vinku sai ülevaate ülipurjus ja üldse veel mitte koju minemis himus minu. Lõppes see sellega, millega tühja kõhu peale joomine ikka tavaliselt lõppeb ja kell 5 taksoga enda juurde jõudes olin ma kindel, et ma suren enne viiendat korrust lihtsalt ära.

Vot!