Kaputt
Lähen blogipuhkusele. Kuna tööl on kiire ja kodus ma väga ei viibi, siis ma vaevu jõuan oma readerisse kogunenud blogisid lugeda, kirjutamiseks aga aega pole üldse. Ega ma viimasel ajal ei viitsigi midagi väga kirjutada. Mul on 5-6 drafti oma tegemistega kuskil olemas aga ei viitsi neid lõpetada. Motti pole. No ei oska millestki kirjutada kui oled eluga rahul. 90% ulatuses rahul. Kui on kõik on liiga korras, siis võib inimene laisaks muutuda.
Oli tore värk. Kõik, kes mind tunnevad, siis msn ja telefon on samad. Kui Tartusse plaan tulla, siis andke endast ikka märku.
PS Hoidke mulle pöidlaid, sest kui kõik hästi läheb, vedelen ma detsembris palmisaarel.
1 comment 23. okt 2009
Love thy neighbor
Palume korralikult radikaid õhutada!!!
Alumiste korterite radiaatorites vesi suliseb ja radiaatorid on leiged.
Ette tänades-naabrid
Selline lipik oli pandud mu uksepiida vahele kui töölt koju jõudsin. Loomulikult helistasin naaber Dakile, kes kirjast kuuldes oli väga üllatunud. Helistasin ka ühistumutile ja kukkusin seletama, et ma sain kirja ,et radikad õhutamata, kuid mul on ventiilid lahti ja sealt ei tule õhku. Ühest tuleb vett ainult, et mida ma siis tegema veel pean? Ma ju lasen sealt vett välja aga seda tuleb nii aeglaselt. Ühistumutt küsis, mis kirja? Ma olin sügavas hämmelduses, sest ma olin veendunud, et tema selle kirja autor oli. Seletasin, et oli ukse vahel kui tulin töölt. Ühistumutil tuli kohe ärevus häälde ja kukkus tänitama, et raudselt see korter 24.
Korter 24-ga on nimelt selline lugu, et seal elavad sensitiiv ja nõid. Sensitiiv on üleloomulike võimetega -väidetavalt ja nõid on, noh, lihtsalt nõid, kellel on üleloomulik võime naabritele närvidele käia. Noh ja see nõid on ühistumuti suurim vihavaenlane. Algusaegadel vahetasid stendil üksteist solvavaid kirjakesi ja korraldasid karme kismasid koosolekutel. Me Dakiga lõpetasime seal käimise ära pärast seda, kui mingi kisma läks hulluks tõmblemiseks kätte ära ja meid enam ruumist välja ei lastud.
Igatahes pärast seda ühistumutt spekuleerimise kirja saatja teemal oli lõpetanud, informeeris ta mind õhumullidest ja minu sitast ventiilisüsteemist, mille eelmine korteriomanik oli installeerinud. Põhimõtteliselt ei ole asi minu õhtusoskustes, vaid mulle on mingit automaatjullat kuhugi vaja.
Mul on aga hari jumala punane. Ma ei salli anonüümkirjakesi ja kuna ei Daki ega ühstumutt kirja saatmises osalised polnud, siis on suht selge, et pole naabrid kokku saanud ja otsustanud mulle kollektiivselt kirjaliku tähelepanekut teha. Tegemist on ühe mastermindiga, kes arvas, et tema võib kõigi korterite eest rääkida. Oleks pannud kirja alla siis oma korterinumbri või telefoni, oleks ma hea meelega seletanud talle, mis värk on aga kuna midagi sellist ei olnud, siis ma kaalun hetkel, kas korraldada väike stendisõda või mitte. Kardetavasti ei suuda ma oma papist lõugu kinni hoida ja tõenäoliselt kaevan ma endale veel nendega sügava haua. Me arutame naabriga seda teemat täna koosolekul!
3 comments 14. okt 2009
Pimp my life
Elu on jälle rutiiniks muutnud, seega tuleb välja mõelda midagi põnevat mida teha või oodata. Oktoobris plaan pealinna ööelu kihama panna. Juua esimest korda elus Valli baaris millimallikat, sest see pidi teistsugune olema kui Zav pakub. Ja siis veel tahaks minna Londonisse Dylan Morani stand upi vaatama novembris AGA reisikaaslaste puudumise tõttu ei ole see kuigi tõenäoline. Ei saa sõbrakaarti ka nahaalselt kellegi peal kasutada, sest tahtjaid oleks küll aga neil vahendeid mitte. Dylan Moraniga seoses, vaatasime Daki ja Katsiga “Run Fatboy Run” ära. Film oli vaadatav aga mitte midagi erilist. Kats ei olnud näinud Dylan Moranit varem kuskil ja ei saanud meie vaimustusest üldse aru. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas keegi minuga nii tihedalt läviv inimene pole kunagi.. ei see on kuidagi võimatu…. KUIDAS ma pole teda sidunud teleka ette ja visanud teda “Black Booksiga” ja öelnud, et enne ei tõuse kui kõik on vaadatud? Kuidas tal pole tekkinud kunagi küsimusi kui terve seltskond pillub seosetuid inglisekeelseid lauseid ja irvitab kotrollimatult? Ma ei saa aru. Mu isiklik läbikukkumine. Väikeliis, anna Katsile “Black Books”!
Enihuu, vaja mingit äkšnit. Mulle on vaja raudselt reedel restart teha, nii et saage terveks inimesed-kellega-ma-asju-teen!
8 comments 24. sept 2009
Kollane
Kui ma kirjutaks äkšnblogi, siis ma võiks kirjutada, et reede õhtul sain pipragaasi ja ma lahkusin UG-st turvafirma ekipaažiga. Punkt. Jättes teie fantaasia täiskäigul töötama. Tegelikus oli aga tunduvalt proosalisem. Keegi suvaline sai pipragaasi aga terve UG turtsus ja võttis väikse pausi värskes õhus. Hiljem osutas üks vana sõber taksoteenust ja viis mind ekipaažiga koju. Aga milline päev kollase ajakirjanduse jaoks kui ma oleks vähegi kuulus.
See blogi kirjutamine ei tule viimasel ajal üldse välja enam.
EDIT: Hah, sõber rääkis, kuidas G. pitspesuga kajutis ringi lehvis ja teda sellega endast välja viis. Muhhhahhaa.. G. my favourite cock tease 
6 comments 21. sept 2009
Üksik hääl hauast
G. | 9. sept 2009 at 22:20
Ma tahtsin aint küsida, et kas sa Birx oled ära surnud või on sul loominguline kriis, et blogi ei täiene? (loomingulise kriisi korral usun, et sihuke küsimus vihastab, aga esimesel juhul ei mõista, mis su vabandus on)
Ma ei ole ära surnud. Mul pole loomingulist kriisi. Mul pole lihtsalt aega. Tööl on kiire ja kodus viibin ma ainult siis kui ma magan või kui mul külalised käivad. Pole nagu aega blogi jaoks jäänud. Eelistan inimestega silmast silma suhelda. Muidu on kõik sama vana jama. Miski pole muutunud – töö->kodu->UG->kodu->töö->UG->kodu->kodu->kodu.
Lõpuks on mul tänu Daki kasuisale üleval kõik lambid. Mul on äge punane lamp köögis. Terve köök on roosakat valgust täis. Numps.
***
Palju kõmu tekitanud Daki postitus, milles mina väga süüdi olen.
Ma olen kuus aastat vallaline olnud (obviously on mul midagi viga Daki postitust lugedes 
). Minu käest on küsinud meeste ja laste kohta ainult inimesed, kes mind tõesti ammu pole näinud. Sõbrad on suures osas harjunud minu püsivallalise staatusega. Aegajalt üritatakse mind visata mingi meessoost isendiga, kes mulle SUUREPÄRASELT võiks sobida aga… Daki on öelnud, et ma olen EI – inimene ehk siis kõikide uute inimeste suhtes äärmiselt skeptiline. See on üks põhjus, miks mina ei harrasta kolmekuulisi suhteid. Ma tahan inimest tundma õppida enne kui ma Orkutis oma suhtestaatust muutma hakkan. Inimene, kellega ma koos hakkan olema, peab enne mu sõber olema. Mul ei tule sellist suurt vasika vaimustust ja ülepeakaela armumist ette. Üksikud vaimustushood on, mis lahtuvad väga kiiresti. Ei ole ka sellist momenti, kus ma mõtlen, et üksi on õnnetu olla. On selline moment, kus ma mõtlen, et võiks keegi olla kõrval praegu. Mulle meeldib üksi olla. Ma muretsen kõige rohkem selle pärast, et ma ei oska suhtes sellest loobuda.
Aga teema juurde tulles. Minu arust tunnetab see inimene lugedes neid lugusid paaridest naisteajakirjades tunduvalt valusamalt, kellel endal suur igatsus suhtes olemise järele aga millegi pärast pole. Mina satun selliseid ajakirju lugema juhul kui Daki on kirjutanud midagi või minu sõpradest on kirjutatud. Kui keegi kirjutab aastaid kestnud äärmiselt toredast kooselust, siis ma ei tunne ennast pärast selle lugemist halvasti. Ei tunne, et keegi keeraks mul pistoda südames või koputaks mulle kuklasse – tütarlaps, teie bioloogiline kell, palun!
“Mina arvan siiski, et on küll ka meie kultuuris ja ühiskonnas sees see vaikiv nõue, et mingiks hetkeks peaksid sa abielluma ja lapsed saama.”
Minule tundub, et ühiskond on täiesti aktsepteerinud kooselu ilma abiellumiseta. Enamasti käib meil vastupidi, kõigepalt saadakse laps ja see on kui eduka suhte ametlik pitser ning edasi mõeldakse, noh teeme need pulmad ka siis ära. Tehakse pulmad ja tihtipeale kutsutakse sinna suhtes olevad sõbrad ilma kaaslaseta!
Ma võib olla olen tõesti nii tuim ja pime, et seda suhtepropagandat ei näe. Aga väikeliis on minu poolt ja kirjutas mulle nii,
“Ei, ei ja veelkord ei. Naisteajakirjad (!) on täis enamasti lugusid, kuidas oma suhet hoida ja värskendada ja mismoodi neid kompromisse leida, kinnitamaks lugejale, et ka teistes peredes ei ole nii roosiline ja lihtne kõik ja et kroonikas lihtsalt luuakse pilt õnnelikest inimestest, kes on edukad ja ilusad nii tööl kui kodus. Tšikiajakirjades (cosmo) on kord kvartalis jah lugu kuidas meest võrgutada ja rajalt maha tõmmata ja Kristiina Ojulandi seljas sõidetakse seepärast, et ta on edukas ja tohutu auahnusega naine, kel ei ole huvi väänikute vastu. Vallaline on ta muu meelest suht vähe aega olnud oma suhete vahel. Ene Ergma on … noh, päris seenior. Ja mida see ajakirjanik keskeas naise käest ikka muud küsib kui tol last-peret pole, et intriigi luua. Ja juhiks tähelepanu, et neid asju küsitakse 40 ja + naiste käest, mitte noorte naiste käest ja mina nt ei tunne küll muret, et mu vallaline sõbranna on endiselt vallaline või ei hakka talle paaniliselt meest orgunnima. Ma mäletan ühte pikemat artiklit, kus ühel lehel olid paarissuhte eelised ja järgmisel lehel vallaliste eelised ning suhte puudused. Ilusti objektiivselt kaks poolt. Aga sellist, kus räägiks keegi kui nõme on olla vallaline – ei tule ühtegi ette. ja ma olen staažikas lugeja ma käiks üldse sellisel juhul välja mõtte, et vbla meie ühiskond doesn´t really give a shit oled sa vallaline või ei oma 20ndates ja 30ndates, kes küsib ,et issand miks sul ometi meest ei ole või vaatab vallalist haleda pilguga, on ise äärmiselt loll ja tugeva tädistumispotensiaaliga.
Aga muus osas ma märgiks ära, et ma kasvasin ka üles tuhinas, et äkki keegi ometi teeb pulmad ja kutsub mind lilleneiuks. Olin samamoodi ääärmiselt solvunud selle tšiki peale, kes mu ema lilli hoida sai endal lilled peas ja ilus kleit ka seljas. Mina arvan, et see tuleb sellest, et pilti nähes suudab väike laps esmalt samastuda pigem omasugusega.”
2 comments 10. sept 2009
